Kuidas minust sai Täppsportlane…
Minu esimese täppide ühistreeningu hetkel (18.aprill 2015) olin 26-aastane täiskohaga töötav 1,5-aastase ja 5-aastase lapse ema. Tänaseks on möödas peaaegu 9 kuud ning ma töötan ikka sama palju, lapsi on jätkuvalt kaks, vanust on ühe numbri võrra juurde tulnud, aga mis põhiline, ma jooksen vähemalt 5 korda nädalas ning 10 km järjest on kökimöki!
Enne Täppidega liitumist ei suutnud ma üle 7 km järjest joosta ja sedagi juhtus ehk korra paari aasta jooksul ning minu parim 10 km rahvajooksu aeg oli 1:11:24 Tallinna Sügisjooksult 2012.aastast ning ma olin peaaegu veendunud, et ma lihtsalt ei ole loodud jooksma. Täna julgen öelda, et sellist asja pole olemas – kui mina suutsin, siis suudab igaüks!
Aga ikkagi, kuidas ma jõudsin Täppideni. Taustaks niipalju, et kogu kooliaja viilisin igast pikemast jooksust kõrvale, isegi mitte laiskusest, vaid mulle tundus, et ma lihtsalt ei jõua joosta. Lühikesed distantsid olid lihtsad, aga nii kui üle 1 km jooksma pidi, siis oli surm silme ees. Kui ma õigesti mäletan, siis esimest korda läksin ma vabatahtlikult jooksma 2011.aastal, kui tekkis mõte osaleda Tallinna sügisjooksul. Esimeselt jooksuvõistluselt sain kirja aja 1:12:41. Ega ma ju ei harjutanud ka ilmselt üle paari korra ja üle 5 km. Pärast võistlust tõdesin taas, et ju ma ikka jooksjaks pole loodud, ei suutnud ilma kõnnisammuta seda 10 km läbidagi. Üritasin lähemate aastate jooksul veel paar korda ja noh sellega see asi piirdus.
2015.aasta märtsis otsustasin, et hakkan korralikult trennis käima. Kuna liiga palju seda vaba aega just polnud, siis otsustasin jõusaali kasuks. Iga järgneva trenniga muutusid soojendusjooksud lindil pikemaks ja jõutreeningu osa lühemaks, no igav oli see jõusaalis kangide kangutamine. Sealt tekkiski uuesti mõte, et äkki ma ikka olen üleöö jooksjaks saanud. Nii kahjuks ei olnud, aga alla ka ei andunud. Proovisin kuu aega, lõpuks suutsin küll 9 km seal lindil järjest joosta, kuid kogu jooks oli nii raske ja halb ja paha, et ega mingit erilist rõõmu peale lisanduva kilomeetri sellest tegelikult ei olnud.
Ei mäletagi, kuidas Kaia mulle meelde tuli, ju ta mõnda Täppide postitust Facebookis jagas. Igatahes otsustasin Kaiale kirjutada ja vaadata mis saab. Sai see, et Kaia küsis igasugu küsimusi pulsside ja ma ei tea mille müstilise kohta, millest ma midagi ei teadnud. Järeldus – tuli osta pulsikell! Kell ostetud, hakkasin proovima. Noh tuli välja, et pulsi järgi joosta on tore, ainult et kõigil inimestel ei ole see pulss mitte ühesugune. Ja kui minusugune kõrgepulsiline proovis joosta Kaia pulsiga, siis tulemuseks oli see, et pooled inimesed kõndisid must mööda. Aga see oli tegelikult täitsa ükskõik, sest juba esimeste jooksudega sain aru, et tegelikult võib jooks olla täitsa kerge!
Nädala pärast läbisin järjestikku oma esimesed 10 km, mitte küll teab mis ajaga, aga enesetundega, et võiks vabalt veel joosta. Siis tekkis küsimus mingist õigest jooksusammust – mis asi see veel on!? Ah ja, et veel oli lisaks jooksmisele vaja teha mingeid jooksuharjutusi ja hüppeid ja ÜKE-t – et siis veelkord, mis asjad need veel on?? Noh ikka Kaia soovitusel läksingi oma esimesse ühistrenni – oh jummel, kui raske oli ja tuleb välja, et isegi põlvetõstet ei osanud õigesti teha. Aga mis sest, et raske, koos teiste toredate Täppidega oli hoopis tore – raske ja tore.
Järgmisel päeval võtsin kätte ja otsustasin joosta nii kaua kui jaksan – ja jaksasin, lausa 20 km jaksasin, jalad olid küll süldid pärast, aga mis siis, ma jaksasin!! Sest ma jooksin õige pulsiga! (vahepeal olime Kaiaga kahepeal mingid enamvähem õiged pulsivahemikud ka välja arvutanud mulle) Teisipäeval läksin uuesti ühistrenni, siis sain teada, mis imeloom see ÜKE on – oi kui raske oli ja oi kui tore oli teada saada mingite tundmatute lihaste olemasolust. Pärast seda teisipäeva olen ma puudunud vaid ühest teisipäevasest ühistrennist ja ainult sellepärast, et ei olnud Eestis.
Alates maikuust tegi treener Riho mulle juba esimese individuaalse jooksuplaani, millest olen väikeste eranditega senini kinni pidanud. Minu jaoks on palju lihtsam kui iga päeva kohta on kirjas palju ja mida see päev teha tuleb. Tean tänaseks täpselt, millise pulsiga tuleb millist jooksu joosta. Suurepärane motivaator! Tulemuseks läbisin 2015.aastal Linnajooksude sarja, sh SEB Tallinna Maratoni 42,2 km – jah, seda küll mitte veel lõpuni jooksusammul, kuid ikkagi läbisin.
2015.a jooksuhooaja lõpetuseks 10 km tulemus mitteametlikult umbes 52-53 minutit. Ma tean, et see pole teab mis suurepärane tulemus kõigi teiste jaoks, kuid minu jaoks on see ikkagi ligi 20 minutit ajaparandust. Ja Täppides ei jooksegi enamus meist eesmärgiga võita spordivõistlusi, vaid ikka eesmärgiga võita iseennast ning selles osas ma arvan, et ma võitsin see aasta kõige rohkem!. Aasta lõpuks veel ka treenerilt kiidusõnad, et jooksusamm kannatab juba kriitikat – olen uhke ja jooksen edaspidi veel parema meelega.
Aasta lõpus seadsin endale ka palju suuri eesmärke aastaks 2016. Ma ei tea nüüd, kui hea mõte on avalikult oma eesmärgid kirja panna (võib ju juhtuda, et ma neid täita ei suuda), kuid teen seda siiski. Kokkuvõtlikult on eesmärgiks 2016.aasta lõpuks läbida 10 km ajaga alla 50 min, 21,1 km ajaga alla 2 tunni ja kõige optimistlikumalt 42,2 km ajaga alla 4 tunni.
Eelnevat kokkuvõttes ütlen, et Täppsportlased võtavad vastu kõik, kes joosta soovivad, sh lisaks kiiretele ja edukatele jooksjatele ka natuke vähemkiired turboteod. Meie kõigi eesmärgid on erinevad, aga ega ma ennast sellepärast vähem Täpiks ei pea. Uue hooaja linnajooksude sarjale registreerisin juba uhkelt Täppsportlaste nime all ja mulle tundub, et nad on täitsa rõõmsad, et ka minusugune tubli tigu nende hulka kuulub.
