Helsinki City Run 2014

Täppsportlaste klubi on nüüd ka Soomes jala valgeks saanud. Nimelt osalesid Kaia ja Margo 10-ndal mail toimunud Helsingi poolmaratonil. Helsinki City Run on suurim omalaadne üritus Soomes, mis toimub juba aastast 1994. Kui 1994 aastal osales 650 jooksjat, siis tänaseks on osalejate arv kahekümnekordistunud ning selleaastasele jooksule oli ennast kirja pannud juba üle 16000 jooksusõbra, 71-st erinevast riigist.
HCR-2014_01

Võistluskeskus asus traditsiooniliselt Töölö spordihallis. Lisaks numbrite ning kiipide väljastamisele asub seal ka EXPO ala, kus jagatakse ning müüakse sponsorite nänni. Tõela au andes, midagi väga soodsat ja põnevat seekord silma ei hakanud.
HCR-2014_02

Nänni pisteti kotti tõesti palju. Pildilt on puudu veel suur margarini pakk, millest sai loobutud. Muuhulgas on all näha ka Tartu Jooksumaratoni/Sügisjooksu reklaamlehte, Punane (ja kahjuks suure Asicsi logoga) särk sisaldub osavõtumaksus.
HCR-2014_03

Stardini on jäänud neli ja pool tundi ning käivad hoogsad ettevalmistustööd. Pildile on jäänud ala, kus olümpiastaadionil finisheerunud osalejad saavad peale jooksu kätte oma toidupakikesed.HCR-2014_04

Siia telki sai tuua oma vanu jooksutosse, mis kirjade järgi pidid siis pärast Tansaaniasse edasi saadetama. Ei teagi, kas tansaanlaste tervisele on kasulikum paljajalu edasi lipata või siis teiste läbitrööbatud jooksususse kasutada?HCR-2014_05

Jooksust ka. Väga hea jooksu tegi Kaia Lepik, kes parandades oma poolmaratoni rekordit kaheksa minutiga oli ajaga 1:37:59 (neto 1:37:06) naiste arvestuses 27-s. Pildile on jäänud Kaia koos emaga, kes tegi samuti korraliku jooksu ning lõpetas ajaga 1:59:52. Kaia ise kirjeldab oma jooksu järgnevalt:

Stardis olin üsna ebakindel, sest päev enne Viljandi jooksu hakkas tõbi pihta. Peale seda olin trennides ja trennidega väga tagasihoidlik. Püüdsin ennast säästa hullemini haigeks jäämisest. Tugev nohu ja kare kurk ei mõelnudki ära minna. Stardis läks päris palju aega kaduma nn. ummikus, inimesed kõndisid ja mööda oli raske saada. Proovisin terve jooks hoida tempot u 4.30 kanti ja kuni 17-nda km oli tunne ülihea. Mõtlesingi, et kas nii lihtne ongi, aga kiiremini ei julgenud joosta, sest kartsin “kinni tõmmata”. Aga tunne oli hea ja trehvas nii, et 17-nda km aeg tuli kogemata 3.58.  Peale seda hakkasid mäed ja tunne läks veidi raskemaks, aga lõpuni pidasin vastu nii, et kannatama ei pidanud. Jäin ise enam vähem rahule ja arvan, et küll see 1.35 ka tuleb sellel aastal.

HCR-2014_06Meestest osales Täppsportlaste poolt Margo Engel, tema ajaks jäi 1:54:50 (neto 1:54:25). Margo kirjeldab oma jooksu nii:

Kui detsembris ennast jooksule registreerisin, panin oma eeldatava lõpuaja alla 1:45. Õnnetuseks tuli vahepeal pikk jooksupaus ning seetõttu kartsin, et jään kohe peale starti ihuüksi jooksma (Helsingis starditakse lainetena), sest ülejäänud grupp paneb kohe hooga minema. Õnneks nii ei juhtunud ja üksi jooksma ma ei pidanud, teisi jooksjaid jagus kogu aeg igale poole. Mingit plaani mul stardis ei olnud, mõtlesin, et kui aja alla 1:55 saan on hea ja kui alla 1:50, siis on see juba ime. Juba kolmandal kilometril oli selge, et imet ei sünni. Seitsmendal kilomeetril uuelt jalakäijatesillalt metsavahele keerates läks eriti raskels. Andsin siis endale lubaduse, et käia ei tohi ja ükski kilomeeter ei tohi üle 6 minuti tulla. Nii ma siis lõpuni venisingi ja oma lubaduse täitsin. 18-20. kilomeeter olid kõige raskemad, sest enamu sellest on praktiliselt üks pikk tõus ja läbi pea käis korduvalt küsimus, et mida kuradi pärast ma sinna rajale üldse ronisin. 17-20 olid ka ainukesed kilomeetrid, kus  aeg tuli üle 5:30-ne (17-ndal kohmitsesin liiga kaua joogipunktis). Finishis oli kõige parem meel selle üle, et põlv pidas vastu ning nüüd saab jälle korralikumalt treenima hakata. Küll siis Rakvere Ööjooksul ka selline aeg tuleb, mis endale rahuldust pakub.

HCR-2014_07

Ei, see ei ole kapsapõld vaid pakihoid. Kui eelmistel aastatel tuli jätta oma riided suvalisse kohta Olümpiastaadionil, siis see aasta oli organiseeritud valvega pakihoid.HCR-2014_08Peale jooksu anti igale osalejale natuke süüa ka. Millegipärat kuulusid menüüsse ka suhkru ja muu keemiaga magusaks tehtud vesi ning pakk kartulikrõpse.

Kokkvõttes võib öelda, et Helsingi poolmaraton on väga tore ning hästikorraldatud üritus, kus tasub võimaluse korral osaleda. Sõit sinna võtab Tallinnast vähem aega, kui Lõuna Eestisse ning kui registreerida ennast esimeses registreerimisvoorus, siis jääb ka osavõtumaks alla 50 euro. Rada on vaheldusrikas ning pealtvaatajaid ergutamas palju.