Karujärve 10 km jooks

Käisin 18. juulil kolmandat korda Karujärve 10 km jooksul, uhkema nimega Saaremaa Suurjooksul. Ootasin, et saab ühe raske krossi teha – rasked krossid mulle meeldivad. Konkreetseid eesmärke ei olnud. Pärast tagasiteel ehk ka Karujärves ujuda. Mainin ära, et jooks ei toimu Karujärve ääres. Hoopis Karujärve terviserajal, mis on järvest mitu km edasi. Ka kohalikud ei tea kuigi hästi, kus see asub. Kuna olin juba varem osalenud, siis paari korraldajate pandud viida abil jõudsin seekord esimesel katsel õigesse kohta. Oma esimesele jooksule minnes pöörasin Karujärve kämpingusse sisse, kus ei teadnud keegi mingist üritusest midagi.

Kohale jõudes selgus, et sel aastal on rahvast vähem kui eelmistel kordadel. Stardiala tundus hõre – umbes nagu suurematel üritustel tund aega enne starti. Teine pilk selgitas, et mitte ühtegi ässa ei ole kohal. Tunne läks juba ärevaks – kas tõesti, täna on kõrged kohad vabalt saada? Vähesel osalusel võis olla mitmeid põhjuseid. Samal nädalavahetusel olid veteranide MV ja EMV 10000m. Samuti eelmise aasta puudulik rajatähistus, mille tõttu pooled ära eksisid ja pikema maa läbisid. Ka rada on raske, maratoni- ja asfaldijooksu spetsialistid sellele üritusele eriti ei tiku.

Anti start ja läksin liidriks, taha ei vaadanud. Mõte oli, et tuleb algusest peale paras tempo panna. Et ise jaksaks, aga teised hakkaksid järgemööda ära vajuma – et viimastel kilomeetritel oleks selge vahe sees. Noh, seekord ei olnud ise piisavalt tugev, kiirusvastupidavus vedas alt. Tundsin, et kamp on seljataga. 2 km märgi juures oli üks järjekordne liivane laskumine ja kolmene grupp läks mööda. Kõik Saare mehed – Ago Kokk, Kaido Eichfus, Jüri Linde. Heal päeval ma peaksin neist kõigist kiirem olema, eriti sellisel distantsil ja rajal. Ilmselt ei olnud siis hea päev, teravust ei olnud, kohe kuidagi ei tahtnud sellel liivasel rajal tempot lisada. Tekkis väike vahe, mis kestis lõpuni ning sellises järjestuses ka finišeeriti. Esimene mees oli teise-kolmandaga selge vahe sisse teinud, teise koha peale käis kemplemine lõpuni. Minagi ei olnud teisest kohast kaugel. Väike okas jääb hinge, et oleks võinud rohkem punnitada. Lõpuks jäi 3. koht hinnanguliselt 10 sekundi ja 1. koht 30 sekundi kaugusele. Minu lõpuaeg – 40:38,4 – oli 8,5 sek parem kui eelmise aasta väga palava ilma ja lagipähe paistva päikesega. Ilm oli seekord mõnusalt pilvine ja kergelt sajune, nii et mõnevõrra parem aja võib puhtalt selle arvele panna.

Korralduse poole pealt tuleb öelda, et sel aastal olid asjad tunduvalt paremad. Nimelised numbrid eelregajatele, hästi tähistatud rada – keegi ära ei eksinud, jooksuks sobilik ilmgi oli tellitud. Esikolmik said medalid. Esimesed said veel klaasist autasu, sarnase nagu Tartu „jooksumaratoni“ 23 km distantsil jagatakse, ning jooksutossud. Kui tavaliselt jagatakse tosse karbis, siis seekord olid nad millegipärast „paljad“. Naiste võitja, kelle jalas olid Adi tossud, sai Nike paari ja meeste võitja, kes kandis Nike tosse sai Adid. Huvitavalt sattus. Veel huvitavam oli see et naiste võitja Läti tüdruk sai lisaks veel DVD Saaremaa hobusekasvatuse ajaloost, kui ma õigesti kuulsin. Huvitav, mida ta sellest arvab…

Kõige lõpuks olid loosiauhinnad, mulle loositi sulgkerge maika. Võistlusega võib rahule jääda, resultaadiga mitte. Järgmisel aastal osalen jälle kui ikka korraldatakse. Rada on huvitav ja nõudlik, selliseid võistlusi eriti palju ei ole. 20. augustil toimub ilmselt samal või osaliselt samal rajal Karujärve jooksumaraton – see võib küll tõsine katsumus olla. Isegi poolmaratoni läbimine pehmetel luidetel pole naljaasi, sellel rajal maratoni läbijad on küll austust väärt.

Jaan