Kohila 10000 m, Eesti MV 10000 m – KAIA EESTI MEISTER, Rõuge 5 järve jooks, Nurmekivi jooks, Pajusi mudajooks, Elva järvede jooks

On juba üsna tavapärane, et võistlusnädal algab kolmapäeval Kohila seeriajooksuga. Sel korral, 11. juulil, oli kavas 10000 m. Kuna paljud Täppsportlased on kiirusliku kalduvustega, jäi meiepoolne osa tavalisest veidi väiksemaks. Tundub, et ka teisi jooksuhuvilisi, kes soovisid staadionil 10000 m joosta, oli vähem kui tavaliselt. Kui tavaliselt alustame naistest, siis sel korral alustaks meestest (naised annavad ehk andeks), sest Täppsportlaste hulgas on nüüd üks uus 40 minuti piiri alistaja. Selleks jooksjaks on Lauri Ulm, kes alustas jooksu napilt alla 4 minuti kilomeetritega ja oli poolel maal ca 10 sekundit graafikust ees. Distantsil siiski väsimus kuhjus ja üheksanda kilomeetri lõpuks oli kümnest edusekundist saanud 3 kaotussekundit. Lauri tegi aga väga tugeva viimase kilomeetri (3.45) ja tänu sellele tuli lõpuajaks 39.48,3 (M30 klassi 4. koht).
Tubli jooksu tegi ka Andres Sang, kes läbis teise poole ligi minut kiiremini kui esimese. Andrese lõpuaeg 41.11,1 andis M40 klassis III koha.
Kõige värskem Täppsportlane, Olev Mitt, tegi vägagi südi jooksu ja lõpetas 42.47,9-ga, mis andis M50 klassis vaid 5. koha. M50 vanuseklass oleks nagu kõige tugevam vanuseklass üldse.
Kuumuse ja väsimusega võidelnud Aivar Reinap ilmselt enda 43.24,0-ga rahule ei jäänud. M40 klassis oli Aivar viies.
Järgmine Täppsportlane oli meie parim naisjooksja – Kadri Jägel, kellele see distants on veidi pikk aga aeg oli täiesti OK. Kadri lõpetas elu teise 10 km ajaga – 43.55,1, mis andis N30 klassis teise koha.
Ühtlaselt kruttis ringe Hugo Toll, kelle põhidistants pole kaugeltki 10000 m. Hugo lõpetas 44.38,9-ga. See aeg andis M40 klassis 6. koha.
Otse pikalt reisilt saabunud Mirjam Piik lõpetas 47.30,5-ga, millega oli parim N40 klassis. Aeg polnud suurem asi aga reisiväsimus oli suur ja maksimaalsed punktid tulid ära.
Juba jooksu ajal ei jäänud enda jooksuga rahule Raul Mändla, kes otsustas enne lõppu rajalt maha tulla. Natuke liiga kiire algtempo andis suures kuumuses tunda ja kiirus langes väga olulisel määral.
Reedel, 13. juulil, toimusid Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlused 10000 m jooksus. Täppsportlased osalesid vaid naiste klassis. Stardis olid nii Kaia Lepik kui ka Liliana Torn. Kui ilmateade lubas veel mõni tund enne starti hoovihma, siis paarkümmend minutit enne starti heidetud pilk taevasse ütles küll midagi muud. Kui soojenduse ajal oli veel pilves, siis samal kui võistlejaid tutvustama hakati, tuli ka päike välja ja püsis väljas kuni jooksu lõpuni. Nii tuligi ligi 30 kraadises kuumuses lõõskava päikese käes joosta. Algselt planeeritud 36:30-st kiiremini jooksmisest tuli loobuda. Sai kokku lepitud, et ringiajad võiks olla 1:28 või natuke peale. Tegelikkus kukkus välja hoopis teisiti. Ilmselt oli emotsionaalne seisund nii hea, et kohe kuidagi ei tulnud nii aeglaseid ringe. Esimene ring oli kohe 1.25,1, siis teine tuli küll üle 1.27 aga 2 järgmist jälle 1.26 kümnendikega. Selleks ajaks olid kõik konkurendid juba pikalt maha jäänud. Edasi läksid ringiajad aeglasemaks. Pool maad tuli veel 18.21-ga aga kuskil seitsmendast kilomeetrist hakkas raskeks minema. Olga Andrejeva ees sisse joostud edumaa hakkas kahanema. Õnneks saabus päästev finišijoon õigel ajal ja 8 sekundit jäi veel varuks. Kaia lõpuaeg oli 37.26,60, mis vaatamata suurele kuumusele osutus ka isiklikuks rekordiks. Esimene Täppsportlaste Eesti meistritiitel oli võidetud.
Eesti MV 10000 m jooksu naiste autasustamine. Foto: Kain Väljaots
Lilianal nii hästi ei läinud. Pika tööpäeva järel kogunenud väsimus võimendus kuuma ilmaga iga kilomeetriga ja enne poolt maad tuli rajalt ära tulla. Sel ajal oli veel tulemas aeg 39 minuti alla aga jõudu enam polnud ning tuli loobuda.
Reedel oli stardis ka üks meie meesjooksja. Rõuge 5 järve jooksul saavutas Eero Mõttus 8,9 km pikkusel distantsil 30. koha. Eero aeg oli 42.56,1, mis andis M40 klassis 5. koha. Nagu tulemusestki näha, oli tegu väga raske rajaga.
Võistluse lühike kokkuvõte Eero enda sõnadega: Mul ikka sellist enesedistsipliini, nagu Kaial ja Kainil paraku pole. Vaiksel, kuid kindlalt tulemuste parandamine ei taha välja tulla. Mõtisklesin just teemal, millal ja mismoodi oleks paras treeningplaani režiimi naasta. Kui avastasin, et kohe on tulemas Rõuge 5 järve jooks. Teada oli, et see mingi kerge sörk ei saa kuidagi olema. Millegipräast reklaamis peeti vajalikuks rõhutada, et rada on eelmiste aastate võrreldes lihtsamaks tehtud. Samas Ivar Tupp midagi lihtsat ju ometi ei korralda.
Uudishimu oli lihtsalt nii suur, et lihtsalt pidi raja ära proovima. Ma varem sellele jooksule pole jõudnud. Samas kooliajal sai Rõuges mitmeid kordi spordilaagris oldud, seetõttu miski mälesus oli.
Sai otsustatud, et vaatan ikka väga tasaselt. Samas plaan oli ikka rada läbi joosta. Kuna rada pidi kitsas olema, siis väga taha stardid jääda ei saanud. Esimesed 750 meetrit tasast, mõni suurem laskumine ja keeraski metsarada mäest üles. Mul oli kohe selge – 500 meetrit tõusu. See tõus oli noorusest tuttav. Tõusunurk on ikka järsem, kui meie mäkkejooksudel. Kuid siiski joostav. Ja sääraseid tõususi ikka tuli veel õige mitu. Laskumised olid mõnusad küll, kuid mitte eriti kiired. Nii, et kui viimane kätte jõudis,siis tõmbas ikka korralikult jalad täis. Aga üles sain ikka joostes. Sealt tuli siis ka kõige suurem edenemine võrreldes kaasjooksjatega. Mäest alla ja tasasel, kippusin positsiooni pigem ära andma. Aga ega ma liialt muretsenud seepärast. Lõpus sai veel kilomeetri asfadit ka koos tõusuga. Ka siin pidi tagasi hoidma pisut, sest päris lõpetuseks treppi ka. Eks ma ikka teadsin neid treppe ja soov oli pealtvaatajate ees ikka enam-vähem väärikal sammul treppe võtta, kasvõi seetttu mõne koha kaotades.
Lõppkokkuvõttes olid metsarajad ja metsatõusud päris hästi joostavad. Rajad olid hästi tähistatud ja suurt heina ja risu rajal erinevalt Uhtjärve jooksust polnud. Kes tõususid jakasab joosta, sellele ideaalne koht oma võimsuse näitamiseks. Kellel seda jõunatukest oli, saab vaadata http://nelson.racetecresults.com/Results.aspx… Veeraplu tavalisel jooksul ikka esikolmikusse ei tule.Annika Rihma suisa üldarvestuses kuues. Ma ise sain ka kah esimesele lehele, mis polegi paha arvestades viimase aja treenitust.
Laupäeval, 14. juulil, oli Täppsportlasi näha kahel jooksul. Mõned käisid muda sees jooksmas, mõni käis Nurmekivi jooksul. Pajusi mudajooksul saavutas kõrge neljanda koha Lauri Ulm. Lauril kulus 9 km mudas läbimiseks 48 minutit ja 47,0 sekundit. 64. lõpetaja oli Reelika Sultson, kes oli ühtlasi üheksas naine ajaga 1:14.14,4. Samas toimunud võistkondlikul jõuproovil saavutas Kaidar Viikman koos võistkonnakaaslastega 179. koha. Palaval suvepäeval on vist päris mõnus muda sees püherdada.
 
Järva-Jaanis toimunud endise jooksukuulsuse Ants Nurmekivi jooksul osales Kaia Lepik. Treeneri poolt oli peale pandud küll pingutamiskeeld aga päris plaanitult see ei õnnestunud. Neli tiiru ümber järve, mis teevad kokku umbes 5,4 km tulid 20.39,85-ga, mis oli kindlasti palju kiirem kui selle päeva trenn pidi olema. Eks põhjus oli ka selles, et kohal oli Liis-Grete Arro, kes tahtis kiirelt joosta ja kelle Kaia ka lõpuks eest minema lasi. Liis-Grete võiduaeg oli 20.06,79.
 
Pühapäeval toimus Elva järvede jooks, mille pikkuseks oli 6 km. Meilt oli stardis Liis Mõttus. Ajaga 31.03 oli Liis 33. lõpetaja. Naistest andis see 7. koha ja N40 klassis neljanda.
Jooks Liisi sõnade läbi: Sai eile käidud Elva metsajooksul, mille pikkuseks 6 kilomeetrit. Ennast sinna registreerides ei vaevunud ma tegema eriti mingit eeltööd, et süveneda sellesse, mida õieti võib tähendada sõna “metsajooks”. Pigem sai see plaani sobitatud mõnusa vahepeatusena teel pealinnast Võrru puhkama. Et umbes nagu reisil olles tehakse vahepeatusi tutvumaks vaatamisväärsustega. Pean tunnistama, et hommikul Tallinnast startides ei olnud enam seda mõnusat tunnet, et tahaks selle “vaatamisväärsusega” väga tutvust teha, sest termomeetri näidik kerkis järjekindlalt ülespoole ja läbi auto akna kuumav päike tekitas grillkana tunde.
Pärast mõnetunnist praadimist autoroolis tuli siiski leppida tõsiasjaga, et starti tuleb minna ligi kolmekümnekraadise kuumaga. Ise ma sinna ronisin! Kedagi teist ei olnud stardis süüdistada.
Rahvast oli umbes täpselt 68. Mõtlesin enda jaoks kähku plaani valmis – mingit hullu pingutamist ja aja peale jooksu ei tule. Lasen jalgadel valida tempo ja kihutama ei hakka. Tõmbasin nokatsi silmini pähe ning sörkisin rajale. Esimesel kilomeetril sai selgeks, et isegi parima tahtmise juures ei olekski rajal saanud mingit kiiret tempot arendada ning nokamüts kulus ära mitte päikesevarjuks vaid pigem kuusetihnikus silmade kaitseks. Esimene kilomeeter läks mööda kitsast metsarada, sättides igat sammu puujuurikate järgi ja korduvalt hüpates üle risti rajal vedelevatest puutüvedest. Kogu ülejäänud distants jätkus enamvähem samas vaimus, ainult rada oli kohati veidi laiem ja puid hõredamalt. Loomulikult ei puudunud rajalt järsud tõusud ja veelgi järsemad laskumised, kust oleks ilmselgelt olnud kelguga palju mõnusam alla kulgeda kui ebakindlal sammul ennast alla libistades hirmust jõuda finisisse lõhkise püksitagumikuga. Õnneks leidus rajal ka meeldivaid üllatusi, kui ükshaaval hakkasid kolmandal kilomeetril kaaskannatajad seljad ees vastu tulema. Ilmselt oli nendel stardijoonel plaan tegemata ununenud ja nad läksid jooksule nii nagu ikka – suure hoo ja õhinaga ning peale kiiret algust jõud raugema hakkas. Jätkus paar kilomeetrit uhket üksindust keset paksu metsa. Rada oli ülihästi tähistatud ja eksida ei olnud võimalik, täpselt senikaua, kuni metsast välja jõudsin. Siis said tähised otsa ja tekkis kahtlus, kas minna otse või keerata otse paremale, kus kauguses paistis finisikaar ja publik. Jäin hetkeks lausa seisma ning sellest piisas, et tagaajajad mulle järgi jõuaks. Nüüd ei olnud enam vahet, kustkaudu minna.Kuna finisisirgel paistis jooksja, kes oli seljaga täpselt minu poole, tundus õige minna tema järgi, nii võtsingi suuna paremale ja panin ajama. Finisikoridoris läks suuremaks rabelemiseks, kuna tagaajajatel oli tekkinud ilmselt kindel plaan enne mind kohale jõuda. Aga neil tuli väga valusalt pettuda, sest leides ennast järsku täiesti tasaselt kindlalt maapinnalt, tõmbasin ma oma jalad lõpuks kõhu alt välja ja tegin ühe kibekiire lõpuspurdi, jättes taganttulijad pettumusest finisisse ohkima.
Lõplik tulemus siis sellelt pisut veidralt jooksult vanuseklassi 4. koht ajaga 31.03. Autasuks ilus osaleja medal ning uskumatult hea enesetunne ja teadmine, et kondid terved ja põnev jooksuelamus selja taga 
Selline oli siis järjekordne jooksunädal, mille tipuks oli Kaia Eesti meistritiitel.