Lõunalaager 2016 Portugalis

l6unalaager16rannas2. märtsi varahommikul saabusime Kristiina, Kaia ja pensionärist jooksuentusiasti Mihkliga Tallinna lennujaama. Nimelt alustasime äralendu Portugali laagrisse, kus kõigil olid omad eesmärgid. Kristiina ja Kaia tegid viimast ettevalmistust Rotterdami maratoniks, Mihkel püüdis lihtsalt enda aasta kilometraaži ära joosta, ise üritasin peale põlveoperatsiooni uuesti jalga alla saada. Lisaks oli mu äralend kuni viimase hetkeni kahtluse all, sest olin suutnud hankida põsekoopa põletiku ja bronhiidi, aga nõelravi Urmas Heinmetsa juures ja ravitseja Aavo Ütsi käed tegid paari päevaga imet ning olin enam-vähem lennukõlblik.
Lõunaks olime Lissabonis, kus meid võttis vastu vahelduva pilvisusega, aga tunduvalt soojem ilm kui Tallinnas. Mõned peatused metrooga ja siis kolmetunnine rongisõit Albufeirasse ning sealt takso peale ja olimegi vanas heas kohas, Falesias, hotelli Alfamar ees. Seal oli juba märksa soojem ja päikselisem kui Lissabonis. Naised saatsime kohe soojendusringile, ise läksime joogivett ostma, sest sealne vesi pole just parima maitsega. Peale vee ostmist võimlesime ka ise natuke ja tunne oli päris talutav. Lendamisest oli ainult üks kõrv jumala lukkus ja enda jutt tundus naljaka prääksumisena. Kaks päeva läks aega, et normaalselt kuulma hakkasin. Ka tervis paranes soojas kliimas lausa minutitega. Siis oli aeg sööma minna. See, mis seal pakutakse, on kohutav, heas mõttes muidugi. Seal võid kas või 200 km nädalas joosta ja võtad ikka kaalus juurde.
Õhtul avasin oma isikliku raamatukogu. Nimelt olin kaasa võtnud vanemaid spordiraamatuid, mida enamus noortest pole lugenud. Pakkumisel olid “Paavo Nurmi”, “Imeline minut” (Ron Clarke), “Lasse Viren” totaalse treeningu lugu, “Jüri ja Leks” (OM pronksist Aleksander Klumberg-Kolmperest ja OM hõbedast Jüri Lossmanist), “Elu otsimas” (Mart Vildist), “12 meest” (lühibiograafiad 12-st erinevast kergejõustiklasest) ja “Jooksuga Keeniasse”. Aktiivseim lugeja oli ootamatult hoopis Mihkel.
 laager11
3. märtsil algas pihta totaalne treening, naistel muidugi. Kohe hommikul algas ka esimene käbisadu. Käbisid lendas igast avausest. Neid oli nii toas kui vannis ja ka tossude sees. Selle taga olid teadagi kes, iga nad päris ise ei lenda. Hommikul oli naistel aeroobne jooks + harjutused otsa. Spontaanselt tekkis ka endal idee üritada joosta mõned kilomeetrid. Tahtsin küll üksi minna, aga Mihkel tahtis koos minuga sörkida. Haigustest kurnatud organismi ja hella põlve tulemusena oli tegu, et esimest kilomeetrit alla 8 minuti saada. Jube raske oli. Jooksin 3 kilomeetrit, siis tulin rajalt maha, sest Mihkel ei suutnud enam nii aeglaselt kulgeda ja ise olin jumala kutu. Keskmine tempo oli lausa suurepärane – 7:41. Lõunaks jälle sööma ja kõht korralikult täis ja siis randa. Ei saa ju valgena tagasi minna. Naised tegid õhtul veel teise, taastava, treeningu. Enamusel õhtutel käidi ka saunas ja peale seda oli õhtusöök. Peale sööki hakkas tavaliselt igasugu pulli juhtuma, aga sellest hiljem.
 laager postikykkamine
4. märtsil oli esimene kvaliteettreening. Mihkli saatsime krossirajale, ise läksin naistega staadionile, mis oli eelmisel sügisel saanud uue, suurepärase katte. Trenn läks hästi. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud Kaiat vist rohkem tagasi hoidma, aga tahtmine oli suur ja kiirused olid suurepärased. Lõunasöögil selgus ka uus Portugali vanasõna, õigemini põhjus, miks ebanormaalselt palju süüa – suur kõht on päikesele lähemal. Nimelt 1 cm võrra suurem kõht läheb ka kiiremini pruuniks kui kõhnema inimese kõht, sest on päikesele 1 cm võrra lähemal. Läksime jälle päevitama, aga oli väga tuuline ja rannas hakkas lausa külm. Tuul on ka mõnes mõttes hea, sest Rotterdami maratonil võib samuti väga tuuline olla ja kõigega tuleb kohaneda. Õhtul oli jälle kerge treening ning saun jne, käbisadu ja muu pull, mis kestis laagri lõpuni. Kes seda kõike jõudis enam meeles pidada, mis seal tehti.
5. märtsil oli esimene pikk jooks, 30 km. Päris lõbusalt tuldi tagasi. Ise olin enda ülipikast, 7 km pikkusest, jooksust märksa kurnatum, aga tempo oli juba selgelt alla 7 minuti, minul muidugi. Kiirus tapab, mitte maht, nii väidavad teadjamad inimesed. Rannailma polnud ja õhtu oli vaba, ka naistel. Seda enam tehti muud pulli.
6. märtsil oli kerge päev. Oli Portugali kohta väga külm, ca +14 ehk, ja väga tuuline. Krossirajal tegime (naised tegid) peale kerget soojendust mõned sprindid mäkke ja allamäge ja muu selline, et uuesti ka kiired lihased tööle saada. Hakkasid küll tööle. Söögisisu oli ikka suur, vaatamata kergele päevale. Rannailmast võis vaid unistada. Sel päeval pidi saabuma Pärnust pärit 400 m mees Rivar Tipp, aga me teda ei märganud ja ei märganud ka paaril järgmisel päeval. Tegelikult ta siiski tuli ja oli täiesti olemas. Ega me keegi teda nii täpselt ei tundnud ka.
7. märts algas vihmasajuga. Ka trenni tuli minna vihmaga. Trenni lõpuks oli aga päike jälle väljas ja pooled riided tuli seljast kiskuda. Aga külm oli selgi päeval ja juba teist päeva järjest jäi randa minemata.
8. märts oli Naistepäev. Võtsime eeskuju ühest Saksa härrasmehest, kes igaks hommikuks oli oma naistest lauakaaslastele apelsinidest ja teistest puuviljadest meisterdanud igasugu kujusid. Läksime lihtsama vastupanu teed ja tegime eri puuviljadest naeratavad näod meie tippjooksjate taldrikutele. Näod sobisid ja söödi ilusti hommikusöögiks ära. Trennis seevastu naistepäeva ei olnud. Tuli teha tempointervalli. Kristiinal läks jälle hästi, Kaial lasin trenni pooleli jätta. Liiga suur väsimus oli kuhjunud. Ilmselt õige otsus, sest edaspidi läks kõik hästi.
 DSC_0680
9. märtsil oli lõpuks jälle ilus ilm. Treeningpäev oli kergem, intensiivsuse poolest, kuigi kilomeetreid kogunes ikkagi omajagu. Lõpuks kannatas taas randa minna. Kõht võib muidu liiga valgeks muutuda. Päikest vaja peale võtta, ainult söömisest ei piisa. Õhtul läks aga ootamatult jahedaks ja ÜKE trennis hakkas lausa külm.
10. märts oli kerge trenni päev koos jooksuharjutuste ja ÜKE-ga. Tuul oli kõva, aga selle korvas lauspäike. Tuulevarjus kannatas ka rannas olla ja jumet koguda. Päike võttis täiega. Päris Chuck Norrise taset meil veel pole, kes ise päikest võtab, siis kui tahab, ka siis kui päikest pole. Peale lõunat saabus Marek, kes kohe tegi ka kerge taastava jooksu koos uute jooksuradade avastamisega.
11. märts oli jälle kõva treeningu päev. Joosti 1 km lõike ja otsa veel mõned sprindid. Marek nii palju ei jaksanud kui naised, aga asja ajas ära seegi. Tegelikult polnud tal plaaniski kümmet lõiku joosta, sest tema eesmärgid on vähe lühemad distantsid. Ilm oli suurepärane ja staadionil, tuule käes kannatas ka ilma särgita olla. Peale lõunat tormasime muidugi randa ja seal hakkas lausa palav. Marek läks kohe punaseks. Meie seevastu olime juba korraliku negriidse välimusega.
12. märts oli jälle pidupäev. Ilm oli taas väga soe ja päikseline. Mihkli riided olid miskipärast kokku õmmeldud. Ka need augud, mis tegelikult lahti peaksid olema, olid miskipärast kinni õmmeldud. Naersin kõvasti Mihkli riiete üle. Paar päeva hiljem avastasin, et ka minu riided, mis olin kontrollimata kappi pannud, olid korralikult kinni õmmeldud. No jäta veel riided välja kuivama, kõik augud parandatakse ära, ka need, mis võiks lahti olla. Saabus ka palju uusi valgenahalisi tegelasi – Ly, Karel, Eero, Liis, Helis. Eero ja Helis ning vist ka Liis tegid kohe kerge jooksu. Nüüd oli meid juba päris palju ja tellisime lauale Eesti lipu. Eesti lipp tõmmati järgmisel päeval üles ka hotelli ette.
13. märtsil oli senine kõige soojem päev. Päikese mõju oli tuntav, kuna tuult oli ka märtsikuu kohta üllatavalt vähe. Uued tulijad olid olid kõik trennis ja tekkis paras segadus. Kõik olid kuskil ja treenisid ka, aga mitte seal, kus vaja oleks olnud. Treeningud said muidugi tehtud, aga logistika oli sel päeval kuidagi kehvapoolne. Sel päeval oli segaduse tekitajaks muidugi ka krossirajal toimunud kohalik tippvõistlus, mis sundis meid kuskile mujale treenima minema. Meie mõistes võiks seda võistlust nimetada klubide karikaks, aga osalejaid oli kordades rohkem. Osales ka paar Eesti jooksjat, kellel oli peale saamisega suuri raskusi. Kontrolliti kõigi jooksjate tausta, et kas ikka on piisavalt taset ja tohivad kohalikega võidu joosta. Taset oli ja võidu joosti ning päris hästi. Sellest on Jooksuportaalis juba juttu olnud. Andrus Leinil läks M40 esikoht kukkumise nahka. Vot selline tase oli lõpuks. Peale lõunat käisime muidugi rannas ja kohe tekkisid ka uued punanahad.
14. märtsi hommik oli kah väga soe. Lõunast hakkas aga ootamatult jahedaks minema ja kõigi pettumuseks randa ei saanudki. Järgmise päeva võistlejatel oli kerge võistluseelne trenn ja energiat oli kõigil üleliia. Loomulikult võis igalt poolt leida käbisid ja kokku õmmeldud riideid. Pärast pikki sekeldusi saabus Priidu, kes oli rongiga ühe peatuse jagu mööda sõitnud. Hiljem aga selgus, et tegelikult sai ta nii isegi lähemale. Ainult Ly, kes sõitis rendiautoga vastu, ootas teises peatuses.
15. märts võttis vastu pilves ja tuuletu ilmaga. Mõned meie omad osalesid Falesia 5 km jooksul. Nagu juba kirjutatud sai, läks päris hästi. Kristiina oli naiste võitja, Kaia 4., Marek M45 võitja, Mihkel M65 III.
DSC_0397
Lisaks jooksid eestlastest veel Argo Jõesoo, kes oli meeste II ja Andrus Lein, kes lõpetas tema järel ja M40 ülekaaluka võitjana. Selle laagri tugeva trenni taustal tundus 5 km võistlus olevat köömes ja õhtul tegime veel kerge taastav jooksu ning kerelihaseid otsa. Kristiinal ja Kaial oli meeletu energiaüleküllus sel päeval. Kõigi teiste tossupaelad olid pidevalt kokku sõlmitud ja igast varrukast võis käbisid välja raputada. Ilmselt poldud harjutud nii vähese trenniga. Enamsti kippus ikka 25+ km päevas tulema või rohkemgi.
 DSC_0521
16. märts võttis meid vastu päikeselise ilmaga. Ja mis kõige üllatavam, öösel käisid päkapikud ja tõid “Kalevi” komme. Kommid rippusid välisukse küljes sussi sees. Hämmastav, hilinenud päkapikk vist oli või ajas aastaajad segi. Meie tippnaised tegid Falesia ja Vilamoura teedel 19 km vahelduvas tempos. Läks väga hästi. Teistega olime krossirajal ja jooksime 500 m lõike. Ka teistel läks hästi. Ilmselt mõjus ka päike, mis andis lisaenergiat. Samas oli üsna tuuline ja liiga palav ei hakanud. Peale lõunat läksime muidugi randa, sest eelmine päev oli vahele jäänud ja 2. juuniks on vaja pruuniks saada. Tegelikult on tegu rohkem sellega, et 2. juuniks uuesti valgeks ei muutuks. Õhtul tehti kerge taastav jooks otsa ja seda aeglasemate tempos. Väsimusest polnud jälgegi.
 laager4wilson
17. märtsi hommik algas uue üllatusega. Selgus, et meie välisuks suudab ka banaane kasvatada. Igal juhul banaanid kasvasid meie ukse küljes. Oli ka uudseid hommikusi häälitsusi kuulda, umbes nii … röh, röh, ruiiik. Väga imelik, aga seda juhtus edaspidigi. Trennid olid täna madala intensiivsusega, kuigi kilomeetreid kogunes omajagu. Peale lõunat oli taas ühine ranna külastus, aga õhtul hakkas jahedaks minema. Hommikul selgus, et Mareki ja Rivari (Pärnu mees, kes elas Marekiga ühes toas ja jookseb 400 m alla 48 sekundi) riided, mis olid ööseks rõdule kuivama pandud, olid ühtlaseks vorstiks kokku õmmeldud. Augud olid ilusti ära parandatud, õigemini ühtegi auku enam ei olnudki. Vaata, mis pidi tahad, aga selga panna ei õnnestu kohe kuidagi.
18. märts algas pilves ilmaga. Oli kerge trenni päev. Saabusid viimased Täppsportlased. Juba öösel oli saabunud Mihhail koos poeg Martiniga. Lõunasöögiks jõudsid kohale ka Tiia koos Kaarliga (hellitusnimega Karlutt) ning Marge noorema tütrega. Oli kerge trenni päev. Vahelduva eduga tibutas päev läbi. Selgus, et meie, nr 2010, putka kõrval kasvavast puust oli isegi kasu. Nimelt sai selle all ka kerge vihmaga üsna edukalt ÜKE-t teha. Muidu käis see puu küll närvidele, varjas päikese ära ja elasime nagu keldris. Kaugemad bungalod olid aga päikesele avatud.
 laager16
19. märts algas taas päikesega. Päkapikk oli taas kommi toonud. Rippusid need kleeplindiga ukse küljes. Kuna sussid olid eelmisel õhtul ununenud välja panemata, oli päkapikk jätnud kirja, kus nõudis susse. Vastasel juhul kommi enam ei saavat. Seda viga ei tohtinud korrata. Oli üks viimaseid tugeva trenni päevi. Kaia ja Kristiina läksid pikki lõike kohalikele teedele tegema, vaid kaheks viimaseks ja kiiremaks lõiguks tuldi staadionile. Trenn oli õnnestunud ja ka kiired lõigud olid tegelikult veidi kiiremad plaanitust. Eero, Marek ja teised jooksid krossirajal 2 km lõike. Ka neil läks päris edukalt. Priidu tegi staadionil sprinditrenni, kah igati eeskujulikult.
 laager16saapad
20. märtsi hommik algas taas väga päikeselise ilmaga. Meie maratoonarid läksid poolpikale jooksule. Teistega tegime veidi kergema trenni koos ÜKE-ga maja juures. Nagu hiljem selgus, juhtus trenni ajal nii mõndagi huvitavat. Nimelt oli suur kratt pööranud segamini väikeste krattide elamise.
krattidetuba4Kristiina ja Kaia elamine nägi välja selline nagu poleks maja ehitamisest saadik seal koristajat käinud. krattide4tuba1
Üle 10 cm vaba põrandapinda polnud, riided ja tossud rippusid seintel või laes, televiisor oli kinni teibitud, WC paberist helbeid leidus kõikjal. Kättemaks oli magus. Peale lõunat kadus ka päike ja pool päeva tuli niisama oleskleda, sest randa ei kannatanud minna.
  kratticetuba3
21. märts oli juba traditsioonilise ilmaga, hommikul ilus päike, päeva peale läks pilve. Kerge päev oli ja igav ka veel kõigele lisaks, sest pulli ei saanud. Õhtul hakkas koguni sadama. Viimane kerge päev enne otsustavaid laagrilõpu trenne.
22. märts algas väga sombuse ilmaga. Hommikuse trenni ajal tuli aga päike välja ja oli tegelikult väga soe. Lõuna paiku käis kerge vihmahoog üle, aga õhtul oli taas päike väljas. Trennid olid mõnusad. Selgus, et Rivari rõdul elutseb “Maarika”. Kes ta on ja milline välja näeb, ei osanud keegi peale Kaia ja Kristiina öelda. Kuna riideid enam rõdul ei kuivatatud ja uksed olid kindlalt kinni, kolis “Maarika” rõdule, aga ka teda ei lastud tuppa, kuni laagri lõpuni.
 laager5
23. märtsil oli vahelduva pilvisusega, suhteliselt jaheda ilmaga, päev. Naistel oli viimane pikk jooks, 35 km, kus lõpus tempo tõusis maratoni temponi. Teised, kes veel laagris alles olid, tegid krossiraja stardisirel 250 m lõike, mille lõpuosa, üle 100 m, on kergelt tõusva profiiliga. Krossiraja trenn sai ilusti läbi ja jäin maratoonareid ootama. Tuldi isegi varem kui julgesin oodata. Olin parajasti toas ja kuulsin, et kõrval oleva bungalo uks tõmmati pauguga kinni. Ilmselt tuli Kristiina. Järgmisel hetkel nägin Kristiinat juba minu väljas kuivava särgi kallal askeldamas, käbid varrukasse ja sõlm otsa. Kas tõesti 35 km tõusvas tempos on nii lihtne, et isegi trenni ajal käib mõte selle ümber, kuhu käbisid toppida ja mida kinni sõlmida? Kristiina jutust selgus, et oli tõesti lihtne olnud ja oleks veel võinud joosta. Peagi saabus ka Kaia, kes oli ka üsna lõbus ja piisavalt värske. Mõlema trennid olid seega õnnestunud. Nüüd valvasin juba riideid paremini ja käbisid enam juurde ei topitud. Peale lõunat muidugi päevitasime, sest nüüd oli vaja juba viimast võtta. 2. juuniks peab lihtsalt pruun olema.
 laager a1
24. märtsil oli lauspäike ja laagri kõige soojem päev. Kristiina ja Kaial oli kerge trenn, teised tegid laagri pikima jooksu, mis muidugi polnud võrreldav 35 km-ga. Kuna sel õhtul trenni ei teinud, sai päikest võetud päev läbi. Laagri lõpuks saavutati siis ka Chuck Norrise tase, võtsime juba ise päikest, mitte päike ei võtnud meid. Tossupäelad olid pidevalt sõlmes, eriti need tossud, mis jalas polnud ja pidevalt lendas käbisid ja puuoksi, eriti toas. Toas nagu väga tuuline ei tohiks olla.
Õhtul kogunesime Kaia tuppa, sest 25.-ndal on tal sünnipäev. Oli üsana mitmeid käbirohkeid kingitusi. Mina läksin varakult magama, aga veel kaugelt peale südaööd oli kuulda, et sünnipäev alles käib. Oli ju nüüd alles õige päev kätte jõudnud.
 l6unalaager16-kaia synna
25.märts oli ärasõidu hommik. Naised käisid veel jooksmas ja jõudsime ka söömas käia. Sai ka natuke söögipoolist kaasa võetud, et ikka südaööni vastu peaks. Pidas vastu küll ja jäi ülegi. Hiljem selgus, et lennukis anti veel süüa ja ülerasvumine jätkus isegi lennu ajal.
Ärasõiduks olime tellinud kohaliku taksisti, Ukraina päritolu mehe, kes elab siin juba aastaid. Taksoga sõitsime rongijaama. Seekord saime sõita kiirongiga ja I klassi vagunis. Mugav oli ja uni tuli ka. Kristiina magas nii sügavalt, et hakkas lausa liiva välja ajama. Kust see tuli, ei osanud temagi öelda, aga ta proovis kahes kohas magada ja mõlemad istmed olid peale ärkamist korraliku liivakihiga kaetud. Peale rongisõitu 3 peatust metrooga ja olimegi lennujaamas. Lend veidi hilines, aga mitte nii palju kui sealkandis kombeks ja peaaegu õigel ajal jõudsime Amsterdami. Väike mure oli küll ümberistumisega, et kas jõuame, sest aega oli vähe, aga jõudsime ilusti. Ja siis jätkus lend juba Tallinna poole. Südaööks olimegi kohal.
Tore laager oli ja kindlasti on plaan laagerdada ka järgmisel aastal.  Suured tänud toredale seltskonnale: Kaiale, Kristiinale, Lyle, Tiiale, Helisele, Liisile, Margele ja tema tütrele, Mihklile, Eerole, Mihhailile, Martinile, Kaarlile, Karelile, Priidule, Marekile! Loodetavasti said kõik nimed kirja. Tänud ka teistele eestlastele: Kristole, Andrusele ja Katrinile, kellega krossirajal igapäevaselt kokku sattusime!
Kohtumiseni jooksurajal!
DSC_0712