Täppsportlaste esimene välislaager

Täppsportlaste esimene lõunalaager toimus Portugalis, Falesias 7.-24. märtsil. Tegemist oli juba pikalt planeeritud üritusega mis õnnestus suurepäraselt.

Saabumine

7. märtsi varahommikul oli ootusärevuses aga pisut unine täppkoondis Tallinna Lennujaamas ja ootas äralendu. Reis läks planeeritult, 2 ümberistumisega Kopenhaagenis ja Lissabonis ning olimegi Faros. Hotellist tuli buss vastu ja viis meid oma uude trennikoju, hotelli Alfamar. Teel vajusid silmad mitmel korral suureks, kui põhjamaise kliimaga harjunud pilk tabas looduses kasvavaid palme, kaktuseid, agaave, apelsinipuid koos apelsinidega ja veel palju muudki.

Kohale jõudes oli treener Riho esimene huvi minna krossirada uudistama. Oli veel üsna valge ja 2-kilomeetrine rada sai üle vaadatud. Käänuline, keskmiste tõusudega ja liivane rada. Mulle igatahes meeldis.

Portugal_2013-000

krossirada

Esimene õhtusöök oli positiivses mõttes šokeeriv. Pikast reisist väsinud ja näljased idaeurooplased lasti restorani uksest sisse, kus oli rootsi laua põhimõttel rikkalik valik igasugu roogasid. Suured taldrikud said mitmekordse kuhja peale. Eriti rõõmustas see et magustoitude valik oli harjumatult lai. Mitmesugused koogid, kreemid, tarretised, lisaks veel värsked puuviljad. Leidsime eesti lipukesega laua ja maandusime sinna. Pärast sööki saime teada et see laud ei olnud meile mõeldud- enne meid oli hotellis juba Eesti heitjate koondis- Tammert, Ants Kiisa, Martin Kupper, Liina Laasma ja teised. Järgmiseks söögikorraks pikendati lauda, nii et istusime ässadega koos.

Portugal_2013-001

meie hotell – Eesti lipp on tagurpidi
Järgmisel päeval algas terve laagri kestnud rutiin- ärkamine, korralik hommikusöök, väike paus, päeva põhiline trenn, pesemine, lõuna, lõunauinak või päevitamine või saun, taastav trenn, pesu, õhtusöök, natuke vaba aega ja varakult magama. Ega õhtul midagi eriti teha olnudki- väljas oli pärast päikeseloojangut päris jahe, toas oli hämar, kuna millegipärast olid lambid sellised et valgustasid ainult lage. Alfamari apartment-tüüpi tubades olid veel häirivad voodid, mis kriuksusid iga kord kui külge pöörasid. Kuna me olime kõik kaheinimesetubades, siis kui üks inimene külge pööras, ärkas teine üles. Eks sellega harjus suhteliselt kiiresti ja väsinuna ei pane seda peaaegu tähelegi. Tegelikult kõik ikka ei harjunud – mõned vahetasid toad natuke kallimate vastu välja, kus olid paremad valgustid ja voodid.

Kuna õhtul oli pime ja lugeda eriti ei näinud, siis jäi üheks variandiks veel telekavaatamine. Mida Portugalis telekast näidatakse? Peamiselt jalgpalli. Ja mehhiko seepe meenutavaid filme, kui näitlejaid vaadata – keelest ju aru ei saa. Üks hotellis nähtavatest kanalitest reklaamibki ainult Algarve piirkonna turismiobjekte.

Paljud kanalid on saksa või vene keeles, sekka ka mõni inglise- ja hispaaniakeelne. Päris huvitav on vaadata selles keeles uudiseid, mida sa põrmugi ei oska. Proovid mõne sõna ära arvata. Üks tore portugali sõna oli TREINDADOR, kuna kuningas jalgpall on sealmail nii oluline et erinevate klubide treinadorid saavad igaüks 5-10 minuti kaupa arvamust avaldada mingi jalgpalli-spetsiifilise olukorra kohta.

Naistepäeva puhul käisid mehed apelsiniraksus. Kuna kogenumad liikmed teadsid kus on ilma aiata apelsinisalu, seadsime sammud sinna ja tõime paar kotitäit oranže ja mahlaseid vilju. Pärast selgus küll et osad on kibeda maitsega, ilmselt sellepärast oligi see aed maha jäetud. Muidu olid apelsinid seal väga head, neid pakuti igal pool, müüdi aiaväravas ja teeäärtes. Hästi suured ja mahlased. Aga kui sa oma käega korjad, on ikka hoopis teine elamus.

Portugal_2013-019

apelsinid …

Ekskursioonid

Reisil oli muudki huvitavat peale spordi. Naised kibelesid kohe poodidesse ja algul mõtlesin isegi, et huvitav mida seal küll pakutakse? Lähima linna Albufeira kõrval asub Guia, väike asula suurte kaubanduskeskustega. Mis on sealmaal lahtised ja meenutavad nukumajasid. Ehk siis poel on katus peal aga vahepealsed koridorid- saalid on lageda taeva all. Üldine hinnatase oli Eesti omaga võrreldav, või pigem isegi odavam. Käisin ka sealsamas asuvas SportsDirectis ja veendusin et see on odavpood selle halvas tähenduses- sa võid sealt leida kõike odavat, aga mitte midagi sellist mida sa tahaks ära osta.

Mõnel kergemal päeval käisime ka kaugemal. Näiteks “Euroopa läänetipus” või ka “maailma lõpus” – Cape St. Vincent, Sagrese lähedal. Huvitav, miks teda sellise nimega välja reklaamiti, kuna Lissaboni lähedal ulatub Portugal selgelt kaugemale läände. Aga kuna seal on suured kaljud, kitsas maariba mis ulatub merre, mis pealegi on Portugali edelatipp ning mis on seotud ajalooliste meresõitude ja maadeavastustega, siis on “maailma lõpu” nimi ehk õigustatud.

Portugal_2013-002

“Maailma lõpus”

Meid viidi ka piirkonna kõrgemasse tippu, mida reklaamiti välja kui 2 km kõrgust, aga Wikipedia ütleb et kõrgust on ainult 902m (Foia mägi, Monchique kõrgustik). Kõrgel oli see küll, aga näha polnud sealt väga midagi, ähmane ja udusevõitu, mõned mäetipud paistsid kauguses.

Portugal_2013-003

Foia tipp

Albufeira- meile lähim linn, vahemaa u. 7 km. Seal käidi, bussiga, taksoga, ka joostes. Ta asub otse mere ääres, sinna jäävad liivarand ja kaljud, linn ise on üsna künklik ja käänuliste teede ning majadega. Hästi palju on turistilõkse, poed, restod ja muu taoline. Söögikohtade ees on palgalised meelitajad, kes möödakäijaid tervitavad, tahavad juttu teha et sa kliendiks tuleksid ja raha kulutaksid. Hooaeg polnud veel alanud, turiste oli vähe, nii et nad olid eriti innukad.

Portugal_2013-004

Albufeira maja ja valvurid

Portugal_2013-020

Albufeira pood- midagi naistele?

Praktiliselt kogu piirkond on väikeseid turistisuvilaid ja hotelle täis, ei ole hästi aru saada kust üks asula lõpeb ja teine algab.

Portugal_2013-005

Albufeira rand

Vilamoura

Hotellist mõne kilomeetri kaugusel mööda meie pika ringi jooksurada algas luksusvillade piirkond, ümbritsetud pikkadest palmialleedest ja suurtest golfiväljakutest. Seal oli huvitav joosta, igal sammul oli midagi vaadata.

Loule

Umbes 15 km kaugusel asuv linn, kus raudmees Indrek käis rattaga ja kutsus järgmisel tiirul ka mind kaasa.

Teel sai paar päris pikka tõusu võetud, see oli huvitav elamus. Käisime ühte mägiküla vaatamas, milleni jõudmiseks tuli umbes kilomeeter 10+%-list tõusu võtta.

Portugal_2013-006

“UFO” kirik

Loules läksime esialgu huvitavat ehitist vaatama, mis kaugemalt vaadates meenutas UFO-t, arvasime et ehk on observatoorim. Tegemist oli siiski kirikuga, „The church of Nossa Senhora da Piedade (Our Lady of Piety)“. Kiriku kõrval kabelis põlesid pikad küünlad, osad olid isegi kahemeetrised. Huvitav, kui suured peavad inimese patud olema et nende lunastamiseks tuleb nii pikk küünal ära põletada. Ilmselt saab selle eest ka mõned tulevased eksimused ära klaaritud.

Portugal_2013-007

Hästi suured patud…

Linna keskseks ehitiseks oli uhke turuhoone, mis oli küll kahjuks meie kohalejõudmise ajaks suletud, mõned väiksemad poekesed olid veel lahti.

Portugal_2013-008

Loule turuhoone

Trennid

Kõigil täppidel oli planeeritud 11 trenni nädalas. Ehk siis 4 päeval 2 korda ja ülejäänud päevad 1 trenniga. Raskusaste ja maht erinesid vastavalt tasemele. Kuigi enamus meist on teinud enne 5 trenni nädalas, ei olnud koormus sugugi üleliia raske ja laagri lõpus olime palju paremas hoos ja värskemad kui alguses. Rihol jäi üle nentida et trenne oleks võinud rohkem olla, meil jäi liiga palju energiat üle –  seda jätkus igasugu ebaolulistele tegevustele, näiteks šoppamine.

Portugal_2013-021

teise päeva lõdvestav jooks

Kasutuses oli põhiliselt 2 rada, üks oli 2-kilomeetrine krossirada, kus tegime lõigutrenne ja näiteks ka jooksuharjutusi. See oli hotellist u. 500m kaugusel. Teiseks oli meie „suur ring“ ehk siis pikkade või aeglaste jooksude rada, mis viis läbi lambakarjamaa, üle silla, Vilamoura kõrvalt läbi karjamaade ja põldude vahele, kust sai jälle üle jõe mindud – silla asemel oli jooksjate jaoks sinna kiviplokid pandud – ning siis jõuti apelsinisalude juurde, sealt krossiraja äärde ja siis hotelli juurde. Sõltuvalt sellest millisest sillast üle minna ja missuguseid põldudevahelisi teid valida, oli rada 10-12,5 km pikk. Seda oli muidugi võimalik pikendada, ekseldes Vilamoura või Falesia tänavatel.

Portugal_2013-009jooks põldude kõrval- pilliroog on vägev

Portugal_2013-010

Merle tuleb!

Meie „pikk ring“ kaardil – http://www.movescount.com/moves/move28273981

Enda kohta võin öelda et treeningud olid väga tulemuslikud. Krossirada sai iga korraga järjest tuttavamaks ja viimane kord kui ma seal täisringe jooksin, sain parimaks ajaks 7:33. See oli 4×2000+1000 seerias 3. lõik nii et kui oleks läinud rekordit püüdma ja ainsa lõigu teinud, siis oleks ehk veel 10 sek kärpimisruumi olnud. Pikka rahulikku jooksu olen seni teinud tavaliselt 4.45-5.00 min/km tempos, laagri viimane 25 km ots läks aga juba keskmiselt 4.34 tempos, pulss oli tavaline või isegi madalam ja olud olid üldsegi mitte ideaalsed, tuul oli päris kõva.

Lisaks seadsin endale natuke ebatavalise eesmärgi, teha kõik trennid läbi ilma igasuguse abita, s.t. joogita, söögita, geelideta ja taastavate toidulisanditeta (nagu SIS Rego). Eesmärgiks oli organismi ökonoomsuse parandamine. Ma ei soovi joosta maratoni, vaid viite, kümmet ja vahel ka poolikut, kus kahel esimesel pole kindlasti vaja midagi distantsi käigus tarbida. Kuna seedimine ja pingutamine mul nagunii korraga eriti välja ei tule, siis ongi hea kui organism teab et ta peab oma varudega hakkama saama. Lisaks ei talu ma eriti sooja ilma, vedelikku mitte tarbides tahtsin end palavuse ja vedelikupuudusega harjutada. Tundub et plaan töötas sest enesetunne püsis hea ja palavuse-taluvus ilmselt ka paranes. Meid söödeti ju kolm korda päevas nii hästi et milleks siis veel igasugu toidulisandid.

Portugal_2013-022

uued harjutused

Loodus

Kõik looduses oli mitte kunagi troopikas käinule täiesti lummav. Palmid, eesti suvine temperatuur, naljakad puud, pidev linnulaul, suured teokarbid rannas, männid, mille käbid on 15 cm pikad- kui selline pähe kukub, võib päris hea muhu saada. Veetsin suure osa vabast ajast loodust pildistades. Eestis ei juhtu ikka nii et jooksurajal astud peaaegu kilpkonnale otsa. Küll võib juhtuda et astud maole otsa, mis oleks meil ka ühes esimestest trennidest peaaegu juhtunud. Väidetavalt ei ole Algarve piirkonnas mürgiseid madusid, nii et ei oleks pidanud ehmatama.

Portugal_2013-011

lõuna-silenastik (?)

Päevasel ajal on nii linnud kui loomad kuumusest väga laisad. Koerad lamavad nagu laibad.

Portugal_2013-012

keskpäevane koer

Linnud ei lähe ka eest ära, kuni sa juba üsna lähedal oled- umbes nagu meil tuvid. Röövikud liiguvad mitmemeetriste kolonnidena, kõik on eelmisel sabast kinni. Päris jube vaatepilt.

Portugal_2013-013

röövikud

Lamba- ja kitsekarjad on peaaegu osa loodusest- lautu sealmaal ilmselt ei tunta, sest loomade jaoks on ainult kasvuhoone-laadsed ehitised, kilega kaetud, selle alt paistavad ainult mõned tugipostid. Ja lammastele on seltsiks haigrud, kes ootavad neid karjamaal ja istuvad lammastele selga, et „taksot“ sõita.

Portugal_2013-014

veisehaigrud sõidavad lambataksoga

Saime omal nahal kogeda kuidas loodus tuli sõna otseses mõttes tuppa kätte. Nimelt jätsime me oma märgi riideid rõdule kuivama. Ühel õhtul avastasime et tooli peale pandud saunalina sees oli tuvi. Lasime tal seal olla, oli ju juba öö. Hommikuks oli väike lind juba enamuse rõdust „rosinaid“ täis teinud. Pakkisime ta sellesama lina sisse ja viisime õue. Tuli välja et lennata sai ta küll, aga jalg oli natuke vigane. Pärast seda ilmnes meil tuvifoobia- ei tahtnud enam asju välja kuivama panna. Toolikorju peale veel kuidagi, aga mitte istumise koha peale, sest äkki tuleb tuvi….

Treinador Riho suust pärineb ka laagri parim loodusteaduslik tähelepanek: Suur kõht ja väikesed tiivad- tuvi lendab nii nagu paks mees jookseb.

Portugal_2013-015vaenukägu

Portugal_2013-016

siniharakas

Lahkumine

Iga hea asi saab ükskord otsa ja tegelikult tekkis vahepeal juba ka väike koduigatsus. Kuna meie omadest laagerdusid osad lühemat aega kui teised, siis pidime juba laagri keskel, 17. märtsil, poole koondist koju tagasi saatma. Eelmisel õhtul toimus pikk koosistumine kus muuseas toimusid ka Ly tossude peied, läbikantud ustavad jalavarjud said nagu inimesedki väikese veinitilga ja seisid ürituse jooksul laua peal aukohal.

Nädal hiljem jõudis järjekord ka meie kätte.

Kuna Rihol oli kindel eesmärk iga päev joosta, siis kindluse mõttes tahtis ta ka 24. märtsi hommikul jooksma minna, et ring tegemata ei jääks. Äratus oli tavaliselt varasem ja kell 6 alustasime Kristiina ja Rihoga kolmekesi hommikust jooksu. See oli üsna sürreaalne, minu kui päevase ja õhtuse jooksja jaoks. Mõned tähed paistsid veel taevas ja tänavavalgustus kustus mõni minut pärast jooksu algust. Taustal oli paari kuke kiremist kuulda. Hakkas valgenema, 5 km jooksu lõpus oli juba üsna valge ja öine jahedus oli asendunud hommikuse kargusega.

Pärast pesu ja hommikusööki ootas meid Farosse sõit. Kõik tundus sujuvat. Esimene lend küll hilines u. 20 minutit ja kuna lendude vahel oli natuke üle tunni aega, muutusime juba pisut närviliseks. Lissabonis ootas ebameeldiv üllatus- lend oli 2 tundi edasi lükatud, mis tähendas seda et kui me ka Oslosse jõuame, on Eesti-lennuk juba läinud. Uurisime kas meid ehk tõstetakse mingile muule lennule, et õhtuks koju jõuda. Vastus oli et see on Oslo viga ja lahendatakse seal. Pärast 2,5 tunnilist hilinemist läks lennuk teele. Meile olid ette nähtud Airbusi viimase rea kohad, seega saime pärast lennuki-einet näha lõputut järjekorda- kes kõik tahtsid pääseda ühte kohta. Lennuki kõik vanemad ja kogukamad reisijad said vist ära nähtud.

Oslos maandudes otsisime üles kassa, kust uurida mida nüüd teha. Lend oli tõesti läinud, juba tund aega tagasi, ning meile anti 160 NOK suurused söögikupongid (u. 20 EUR), sellise hinnaga einet oli raske leida. Näiteks burger+friikad või burger+jäätisekokteil mahtusid sellesse hinda. Siis kupatati meid hotelli, uhkesse Radisson Park Inni.

Portugal_2013-017

Õhtul Oslo lennujaamas.

Järgmisel varahommikul lennutati meid veel Kopenhaagenisse ja siis sealt lõpuks viis Eesti Õhu lennuk meid koju.

Keskpäeval maandusime, reis pikenes kokku 14 tunni võrra.

Negatiivsed kogemused

Reis oli nii tore et on üsna raske midagi halba välja tuua. Siiski, paar punkti võiksid olla olulised. Esiteks oma teadmatus- et lõunamaal nii kiiresti pimedaks ja külmaks läheb. Päike läheb poole tunniga looja ja siis on juba päris jahe. Ning hommikuti on ka päris külm, hommikusöögi-eelne rannaskäik, mis tundub hea mõttena, ei ole sugugi nii tore kogemus. Tõsi küll, ilmselt on see karastav.

Teiseks, kuigi koristaja käis meil toas igal päeval v.a. pühapäev, siis toimetas ta pidevalt vannitoas ja ei pühkinud kordagi toapõrandat. See läks ikka päris mustaks, kuigi kirjude marmorplaatide pealt on vahel raske aru saada kus on purud ja kus on muster. Õnneks oli kõrvaltoas hari, sai seda laenatud ja ise pühitud. Ja ka tuvi… rosinatest koristati ära umbes pooled. Nojah.

Müstilised putukad, mis osasid nii palju närisid, et nad ei saanud öösel magada. Mind isiklikult nad peaaegu ei tülitanud, korra tundus et midagi natuke sügeleb, punne ma ei märganud. Siiski, Eestisse jõudes avastasin pahkluu kandist paar punni, mis kohe ära paranesid. Esialgu räägiti mingitest liivakirpudest- olevus, kelle kohta pole mingit infot võimalik leida. Kardeti et ehk nad peidavad end krossirajal, liiva sees. Siis oli teooria et ehk on see mingi meie organismi eripära, mis ei ole kohaliku kliimaga kohanenud. Lõpuks pakuti et ehk oli tegu lutikatega. Mina tõesti ei tea, ju ma neile ei maitsenud.

Kokkuvõtteks

Oli vägagi värskendav trennipuhkus. Sai end välja lülitada igapäevaelust, ilma arvutita, ilma internetita, ilma uudisteta on elu hoopis toredam. Närvilisus kaob, tekib tunne et oled elus, kõik on ilus, sa oled vaba, loodusega tasakaalus. Kohustusi ei ole, kõik on väga lihtne ja loogiline ja tekib tahtmine et elu võikski selline olla, kogu aeg. Patareid said kuhjaga täis laetud. Varsti võiks uuesti minna.

Portugal_2013-018Pool Mukungat valmis… värvi järgi?

Loo autor on täppsportlane Jaan Õun