Jätkub treener RIho kokkuvõte Valgehobusemäe laagrist. Kokkuvõtte esimest osa võib lugeda siit!
Laupäevane päev oli kõige kõvem trennipäev, kuna sellele päevale loenguid ei olnud planeeritud. Hommikul söödi mõõdukalt, kuna ees ootas mäkkejooksu treening. Eelmisel õhtul olin maha mõõtnud umbes 200 m lõigu tõusu peal, mis polnud just kõige tasasema jalgealusega. Aga midagi siledamat polnud ka võtta ja veidi parem see oli kui eelmiste päevade heinamaa. Soojenduseks, nagu ikka, joosti 3 km, siis jooksuharjutused, mida operaator Kõps filmis ja lahtijooksud. Ka mäkkejooksudel oli operaator Kõps kohal. Vastavalt treenitusele tehti 3-15 mäkkejooksu.
(Marilin jookseb mäkke)
Soovituslikult tuli neid joosta nii, et viimased oleks kõige kiiremad ja tundub, et selle ülesandega saadi päris hästi hakkama. Keegi end ka liiga ära ei kurnanud. Trenni lõppu tehti kerge lõdvetsusjooks otsa ja venitused, ning kõik tundsid end hästi.
(Kristiina tegi 15 x 200m)
(Kerly mäge vallutamas)
(Kaia, rõõmus nagu alati)
(Ly jookeb mäest alla)
Lõunasöögil olid kõik suhteliselt näljased ja kõik söödi ära, mida pakuti. Paralleelselt kogu selle tegevusega tegeldi ka soovijate massaaźiga, sest meil oli kaasas ka masöör, Jüri Peterson. Tööd tal jätkus ja mitte vähe.
Peale lõunat toimus mäkkejooksude video vaatamine ja üritasime ka mingit analüüsi teha. Selgus, et raske on sõnadesse panna seda, mida nägin. Nägin, et inimene teeb midagi valesti, aga seda päris lõpuni lahti seletada ei suuda. Aga areng on siiski ilmne. Kui FB Jooksmise ajal tundus jooksuvideote vaatamine multifilmina, kus naerdi kõht kõveras, siis nüüd oli ka üsna korraliku tehnikaga jooksjaid meie hulka tekkinud.
Õhtul oli plaanis taastav jooks, mille otsa tegime ka kerelihaste ÜKE, kuna Ailti ÜKE, eelmisel õhtul, hõlmas põhiliselt jalgu.
(Inga treenimas seljalihaseid)
(Jaan otsis harjutuste jaoks siledama platsi)
(Eero ja Priidu)
Otsa tehtud veel lõdvestusjooks, kus sai ka kohaliku veekogu veetemperatuur ära proovitud. Täitsa talutav oli, aga päris ujuma ei meelitanud.
Õhtusöök oli seekord plaanis nii, et kohalikud kokad tegid kartulid ja kastmed ning muud lisandid valmis, meie aga grillisime ise liha juurde. Muide me olime esimesed, kes värskelt valminud grillimiskohas tegutsesid.
Toit oli hea ja maitsev ning loomuliklt sai sellega veidi üle piiri mindud. Huvitav, et laagritingimustes tekib alati totaalne ülesöömine (pean silmast eelkõige iseennast). Isegi jalgpall ei suutnud kõigutada meie toiminguid, kuigi väidevalt pidi jalgpall olema parem kui seks. Järelikult söömine on veel parem. Hilisema mängu ajaks tulime juba sisse, aga enamus meist läks enne selle lõppu magama. Treeningud olid võtnud oma osa. Eks mõju avaldas ka õhtune saun, mis tekitas mõnusa une.
(Päevasündmuste kokkuvõte)
Pühapäevane päev oli, vähemalt minu jaoks, selline päev, mida kõige rohkem ootasin, seda kindlasti mitte seepärast, et laager läbi saab, vaid Enn Selliku loengu tõttu. Kui ikka Eesti kõigi aegade parim pikamaajooksja rääkima tuleb, siis on, mida kuulata. Teatavasti on Sellik Eesti 5000 m ja 10000 m rekordiomanik ja hetkel pole küll kedagi silmapiiril, kes tema rekordite lähedalegi saaks. Kuna Jooksupartnerile oli Enn pidanud 5 tunnise loengu, ei sobinud meilgi kehvemad olla. Ja täpselt nii ka läks, 5 tundi juttu koos söögipausiga, kus jutt jätkus edasi. Peale sööki esitasime ise küsimusi ja planeeritud trenni algus lükkus isegi veidi edasi.
(Sellik meenutab oma karjääri, Kristjan uurib tema treeningpäevikut)
Loeng hõlmas Selliku noorusaastate treeninguid, tõusu Eesti paremikku ja NSVL koondisse ja tegemisi sel perioodil ning veidi ka jooksuklubi “Eliit” tegemisi. Pole kahtlustki, et tegemist oli üliandeka jooksjaga, kes mõnes muus riigis elades võinuks olla OM võitja. Vaid sekund parema 5000 m isiklikuga Lasse Viren on 4-kordne OM võitja. Pidevad kontrolljooksud ja kohalikud katsevõistlused kurnasid organismi ja tihti oli juba parim vorm enne tiitlivõistlusi ära realiseeritud. Aga muud valikut polnud. Sa kas osaled ja võidad katsevõsitlustel ning pääsed tiitlivõistlusteke või lendad koja ja uks koondisse on lõplikult sulgunud. Noorusaastail oli Enn tegelnud veidi suusatamisega ja oli ka üsna korralik korvpallur. Noortevõistlustel tegi palju sprinti ja osales teatejooksudes. Ilmselt sealt tuligi tema “terav” pöid ja kiire lõpp, 4-5 sammu ja ta oli konkurendist möödas.
Luhtaläinuks Enn Selliku karjääri pidada kohe kindlasti ei saa, sest koondises võistlemisest loobudes oleks tulnud piirduda ilmselt ainult kohalike kalurikolhooside spartakiaadiga või muu sarnasega. Lihtsalt tol ajal polnudki muid valikuid ja Baltikumist pärit jooksjana tuli end veidi rohkem tõestada. Maailma tolle hetke parima lõpuspurdiga oli Enn kohe kindlasti. Lõpuringil ei suutnud temast kunagi keegi mööduda. Vahel juhtus, et eest ära lastud konkurendid oli liiga liiga kaugel ja mõni meeter jäi suurest võidust puudu. Ka ei võimaldanud tolleaegne võistluskalender võistlemist kõrvalaldel. Ilmselt olnuks, vastasel juhul, ka 1500 m Eesti rekord paar sekundit parem kui praegune.
Samuti ei lubatud teda karjääri lõpus rahvusvahelistele maratonijooksudele, kuhu ta koos Antipoviga oli soovinud minna. Ainus maraton, mida pakuti, toimus Uśgorodis. See koht aga väga ei ahvatlenud. Samuti rikuti Montreali olümpia viimasel hetkel ära. Nimelt treenis Sellik koos koondisega Kirgiisias keskmäestikus, kust tuldi alla väga õigel päeval võistlema ja tulemused olid väga head. Aga tolleaegsed juhttegelased arvasid, et kui nüüd kohe üles tagasi minna saadakse veel paremaks. Sportlased küll vaidlesid vastu, aga kasu ei mingisugust. Anti valida ka pilet Kirgiisiasse või Tallinna. Viimane oleks tähendanud koondisekarjääri lõppu. Tulemus oli see, et olümpiale sõideti kurnatuna.
Oli ka lihtsalt ebaõnne kui Brendan Foster OM 5000 m eeljooksus meeletu tempo peale pani ja sellega ka teised kaasa meelitas. Sellik oli sunnitud tegema väga tugeva pingutuse, et edasi pääseda ja finaalis tal enam Lasse Vireni 2 km pikkusele kiirenevale pikale lõpule vastust ei olnud. Too eeljooks oleks ilmselt toonud uue Eesti rekordi kui oleks tulnud maksimaalne pingutus teha. Aga tuli mõelda ka finaalile. Paraku oli see mõnesekundine varu, mis jäi, siiksi liiga vähe, et finaaliks ära kosuda ja läks nii nagu läks.
Praegu on Ennul mõned õpilased, keda ta treenib. Tuntumad on Keijo Kits ja Grete Tõnne, kes Eesti tasemel ei vaja erilist tutvustamist.
Peale Enn Selliku loengut oli plaanis laagri pikim jooks, kuidas kellelegi, 15-25 km. Püüdsime kõik kinni pidada Ennu soovitusest mitte joosta pikka jooksu liiga kiirelt. Oli väga mõnus pika jooksu ilm, tibutas kergelt ja temperatuur oli ka väga paras. Kõik tulid jooksult tagasi üsna värsketena ja tugevalt motiveerituina.
(Mõned hetked enne laagri lõppu)
Pakkisime kiirelt asjad ja läks tagasisõiduks. Siis sadas juba päris tugevalt.
Väga tore laager oli. Oli, mida õppida ja oli asju, mida võiks järgmises laagris veidi teisti teha. Aga üldiselt jäi peale positiivne pool.
Uued võistlused ja uued väljakutsed ning kindlasti ka uued laagrid ootavad meid.
Jooksmiseni!
