Juba kevadel, siis kui konnad eriti hoos on sai hooaja plaani pidades selgeks, et SEB maratoniks päris teravasse vormi ei jõua kuna muud sportlikud ettevõtmised seda ei soosi. Seega sai sihid seatud nii, et koduõuel võiks hoopis pulli teha. Kalev Spa Hotel & Water Park-iga sai kokkulepitud mõlemale sobiv koostööprojekt, et joosta suurel liikumispeol nende uhkes jooksudressis. Ma väga palju eelseisva pärast ei muretsenud ja eritreeninguid ei teinud, seega oli tegemist tundmatus kohas vette hüppamisega. Seda konnad juba ei pelga. Eelnev nädal oli muidugi tore, sest külge hakkas kuskilt Narnia kapist välja karanud viirus, mis hingamisteedele tegi ühe pika pai. Aga konnad ei ole mingid lihtsad loomad. Hommikul konnakostüümi selga ajades tundsin tõesti ärevust, sest juba esimestest sammudest oli selge, et tööpäev tuleb hapnikuvaene. Kõndisin elegantselt Vabaduse väljakule ja kogusin ohtralt imestavaid pilke ja minuga tehti vast rohkem pilte kui peaministriga, kuigi ka temal oli kindlasti raske. Minu õlul oli vaid see mittehingav konnakostüüm, tema õlgadel aga terve meie riik. Stardijoonel tundsin aga võimast tunnet, jalad olid puhanud, sest rumal oleks olnud ju haigene mingeid tõsiseid trenne teha. Stardikoht oli soodne ja esimesed sammud olid teravad, aga see kõik oli planeeritud. Lasin endast mööda enamus grupid ja jäin tiksuma 3:45 ja 4:00 pundi vahele. Nii ma siis kulgesin ilma hapnikuta. Esimene joogipunkt oli päästja, seda ei tohiks aga maratoni jooksus kindlasti tunda. Olin ennast sokkideni täis higistanud ning koralik tankimine võis alata. Kuna meie teed on nagu nad on, siis piiratud vaateväljaga oli keeruline mitte koperdada. Raske oli ka see, et kuna nägin ainult jalgade ette, siis oli tasakaal üsna halb. Oli selge, et osa distantsist tuleb joosta pea kaenlas, aga siiski tegin seda niivähe kui võimalik.
Poolel maal harjusin selle mitte hingamisega täitsa ära, sest rajaääres ergutati mind nagu võitjat. See kandis edasi. Poolel maal olin päral ajaga 01:52:41. Abi oli kõvasti soolakapslitest, mida soovitan ka neile, kes ilma maskotita jooksevad. Olemine läks üha paremaks ja Pirita tagakurvis otsustasin 3:45 satsi kinni püüda ja nende ees vabas vees liikuda. Tõsiselt vabandan igasuguse demoraliseeriva möödajooksmise eest. Kindlasti mainin ära, et tõesti oli väga väga palav, seda nimelt küsiti väga palju. Pirita sillal oli selge, et tempot võib tõsta. Seal oli ka selline melu, mis pani koivad kiiremini liikuma. Fan club tuli ilusal hetkel toetama mind Pirita teele ja sealt läbi linna oli täielik show. Viimastel kilomeetritel oli konnal juba selline hoog, et eesjooksjad jäid täitsa ette aga osavate hüpetega õnnestus ikka mööda saada. Lõpuspurdiks oli seekord piisavalt jõudu ja seda sai ka näidatud.
Konnad on teatavasti vägevad loomad. Käeplakse sai jagatud niipalju, et käed olid täitsa läbi omadega. Teine pool siis joostud 1:46:19 ga ja kogu katsumus 03:39:00 ga Kehtivast maskoti Guinessi rekordist on see 12 minutit parem tulemus ja vastava sisuline avaldus sai ka sisse antud, mõistagi ei ole see asja juures kõige olulisem. Minul ja kõikidel kaasaelajatel oli aga lõbus päev. Nägin palju särasilmseid lapsi ja nende kifte vanemaid, kes kõik kisendasid Konn Konn Konn. Suured tänud ka CEP Eesti meestele, kes lausa stardieelselt mulle rohelised kompressiooni säärised tõid, mis kindlasti hoidsid jalad korras, sest ilusad ja terved jalad on iga konna unistus. Sõprade võimsad jooksud tegid finishis tuju heaks nii Hanno Kindel 3:00 alistamine, aga eriti Merlyn Lükk võimas debüüt maratonirajal. Konna kostüüm on nüüdseks tagastatud, mälestused sellest päevast aga elavad õnnelikult edasi.
Mina tänan kõiki kaasaelajaid ja kaasajooksjaid.
Jooksmiseni!
RAIN SEEPÕLD
(Piltide eest täname Delfi.ee ning Raini erakogu)