Vaatamata suurele nõelumisele ja takistusrajale mulle ööjooks endiselt meeldib. Alati ei pea tõsine või(s)tlus olema, vahest võib lõbus ka olla. Nalja peab saama! Enamus jooksust jooksin Priidu tuules, stardis leppisime kokku, et esimesed kilomeetrid hoiame kindlalt tagasi, et jõudu jätkuks lõpuni. Esimesel km-l olime nagu Rose ja Jack uppunud Titanicul, rahvast palju, kõik siplevad elu eest, aga suutsime üksteist mitte ära kaotada. Kilomeeter-kaks veel edasi ja olemine läks lõbusamaks- esimesed kinnijooksjad jäid maha, ruumi tuli juurde ja rada tundus okei, ei läinudki kaua mööda, kui esimene ring seljataga – polnudki nii hull. Mis siis ikka, täiskäik sisse ja edasi. Priit endiselt natukene minu ees ja mina tönta-tönta taga järgi. Mingil hetkel hakkasin tundma, et kuskilt ööpimedusest on teisele ringile tekkinud mõned mäed. Esimesel ringil neid küll polnud – või polnud vähemalt nii suured. Püüdsin kella vaadata, aga nii pime oli, et ei näinud. Veidi kannatamist ja finiši sirge paistis. Nägin ähmaselt punaseid numbreid, aga mitte veel päris hästi. Kiirustasin lähemale ja kui nägin, et ees on 39.4…, siis kihutasin nii nagu jaksasin, et jõuda üle joone alla 40 minuti. Napikas, aga õnnestus, elu esimene 10 km alla 40 min, ehk 39.59. Juhhei – see tehtud! Ööjooksu kiituseks veel, et peaaegu kogu rada oli kaetud ergutajatega, terve jooks pidu käis ja see oli vahva!
Kaia
Ööjooksu tulemused
Ööjooksu medal
Fotol Kaia, Kristiina, Andra ja Aivar enne jooksu
Fotol Kain, Marek ,Priit, Viljar ja Mirjam peale jooksu
