Marathon100.com avaldas mõni aeg tagasi intervjuu hiljuti Täppsportlastega liitunud Rain Seepõlluga. Toome Meelis Koskaru kirjutatud teksti täismahus ka meie lehe lugejateni.
Rain Seepõld – Ole see muutus, mida tahad maailmas näha!
Sündinud 01.08.1989
Kool: Tallinna Ehituskool
Tööandja: AAA KliimaSanProjekt OÜ
Hobid: sport, lugemine, muusika, mööbli restaureerimine.
Saavutused:
Kutsekoolide meister krossijooksus 2013
Saue Valla sügisjooksu võitja meesteklassis 2013
Senised rekordid:
3000m: 09.48
10km: 37.13
21,1km: 1:24.28
42;2km: 2:59.32
100km: 10:36.27
12h: 112km
24h: 147,31km
Kõik sai alguse kaks aastat tagasi
Alustuseks mainime kohe ära, et Rain avastas jooksmise alles 24.detsembril 2011.aastal sõjaväes aega teenides. Ja just nimelt sellel konkreetsel päeval, kui ta oli jõulude ajal kompanii korrapidaja ja valvelauas polnud rahulikul ajal midagi lugeda, ainult ajakiri ,,Jooksja”. Sealt võis lugeda, et tavalised inimesed võtavad kätte ja jooksevad maratone! „Kuna sõjaväes oli jooksmine igapäevane ja sekka mõned rännakud ka, siis sai eesmärgiks pandud SEB Tallinna maratoni läbimine 2012.aastal. Nii see tee algas. Esimene võistlus oli Tartu PAF Olümpiajooks 2012.“
Alguses oli Raini eesmärk lihtsalt 2012.aasta SEB Tallinna maraton lõpetada, kuid õige pea hakkas ta mõistma, et oli käe andnud mingile suuremale filosoofiale. „Jooksmine annab otsese võimaluse iseendale elada ja enda ümber olevat maailma teadvustada . Jooksmine on justkui keel, mida kõik mõistavad.“ Eks esimene maraton ole eriline ju kõigile. Ka Raini jaoks. „Esiteks suutsin tõsiselt keskenduda ja olin ju alles 8 kuud jooksuga tegelenud. Julgesin aga seada kõrge eesmärgi ja sisendasin endasse palju usku. Suutsin joosta nii, et teise ringi lõpust palju mälestusi ei ole, aga tempomeistrist maha ei jäänud. Ootasin kuni finišini seda ,,suurt haamrit”, millest lugenud olin ja saabus see täpselt lõpujoonel.“ Alguses oli Rain ärevil ja jälgis esimesi impulsse ning üritas tempot paika saada, siis muutus monotoonsemaks, jälgis teisi, loodust ja mõtiskles positiivseid mõtteid. Lõpupoole tegeles matemaatikaga ja endale väljakutsete esitamisega, aeg lendas ja mingit igavustunnet ei tundnud. Suurepärase maratonidebüüdi teinud Rain lõpetas 2012.aasta SEB Tallinna Maratoni ajaga 3:13.40 ja tubli 129.kohaga! Enesekindlus ja jooksuisu kasvas!
Esimene 100km kogemus
2014. aasta alguse Espoo Endurance 24h jooksuks hakkas Rain valmistuma pärast 2013.aasta Frankfurdi maratoni. Peale seda täitis ta Viimase Öö Unistuse 12h jooksul kuhjaga oma eesmärgi, läbides 100 km asemel 107,2km ja jäi väga rahule. Pärast taastumist algas jaanuaris tõsisem valmistumine Soome 24h ürituseks. Eesmärk oli matkida võistlustingimusi nagu kõva jooksurada ja kuiv õhk. Alguses oli tal raske pikki treeninguid ja tempojookse hallis joosta, kuid hiljem oli see juba puhas nauding. Pikima jooksuna jooksis ta hallis koguni maratonijagu kilomeetreid. Rain treenis peale füüsilise poole ka enda vaimseid võimeid. „Vaimne ettevalmistus oli täiesti eraldi treeninguna käsil, mängisin läbi olukordi, mis võivad võistlusel juhtuda. Sisendasin endale, et valul ei tohi lasta ennast segada. Viimased 2 nädalat oli justkui nauding, kui tundsin, et iga päevaga läksin paremaks ja tugevamaks tänu vähenenud koormustele.“
Rain sõitis Soome 24h jooksule koos kaaslastega, kelle arvates tundus see ööpäevane jooksuüritus müstiline ja ebainimlik ja neil oli kuri kahtlus, et kui nad kaasa elama ei lähe, ei näe nad Raini enam kunagi jooksurajal. Rain kiidab neid kõvasti, sest kogu see eeltöö, plakatite, särkide, ruuporite ja hüüdlausete näol, oli maailmatasemel. Mitmed teised jooksjad tulid küsima, kust selline fännklubi?
Endurance 24 tunni jooks
Aga nüüd Soome 24h jooks Raini silmade läbi. „Kohe jooksu algusest oli selge, et põrand on väga kõva. Jooksma hakates tundus, et on ainult 1 käik- see oli selline 6.05-6.15 tempo kilomeetri kohta. Esimesed 4h oli selline tobe tunne joosta, aga siis hakkas vaikselt keha väsima ja jooks muutus vaimselt lihtsamaks. Plaan oli joosta 12 tunniga 110km ja teisel poolel 90km. Proovisin söömisega alustada kohe esimestel tundidel – geelid, pasta, snickersid, krõpsud, puuviljad. Tähtis oli ka piisavalt vedelikku tarbida, sest hallis oli kuiv ja palav. 12 tunniga läbisin 112km ja kogesin elu parimat kulgemist. Jalad olid küll kanged, kuid tunne oli ülev. Pärast 12h läks raskemaks ja tempot tuli korraks alandada, tekkis raske hetk, aga 14.-15. tunnil läks kõik jälle rõõmsamaks. Jalad olid valusad, hingamine oli kiirenenud, aga keha liikus edasi. Magamist mina ei kasutanud. Isegi und ei tundnud. Pärast 17. tundi, kus jooksusamm oli muidu täitsa mõnus, otsustas pool keha ja eriti just käsi, krampi minna, rohkem oli see selline elektri tunne. Jooksusammu hakkas see kohe segama ja igaks juhuks tuli küsida nõu arstilt raja ääres. Samasugused sümptomid võivad viidata südamehäirele. Õnneks oli aga pilt enam- vähem korras. Aga pärast arsti nõutud 1,5h tilguti all olemist ja konsultatsiooni, oli võistlus läbi. Põlved ja hüpekad tahtsid valust lõhkeda, sest heitsin otse rajalt pikali asendisse. Põhjuseid võin otsida vast ebapiisavas soolade ja vedeliku tarbimises.“
Loomulikult pole ta oma lõpptulemuse 147 km rahul, kuid võistluse ja selle meluga kaasnenud kogemusega küll. Ta kavatseb ka järgmisel aastal kohal olla ja poolelijäänud töö lõpetada. Kuna ta peab ennast ultramaailmas alles kollanokaks, siis on võimalik veel koormusi kõvasti tõsta.
Milline on Raini jooksufilosoofia?
Üldiselt on Rain jooksmisega tegeledes motiveeritum. „Igapäevane jooksmine annab mulle jõu, olla oma laisast loomusest üle. Ma arvan, et elus on tähtis, mitte kindlasti tugev olla, vaid ennast tugevana tunda. Jooksmine aitab mul ennast tunda võimsana, kiiremana, kindlasti ka julgemana ja enesekindlamana.“
Maailmas, kus minnakse järjest ülekaalulisemaks ja laisemaks, pole Raini asi näpuga näidata, vaid leida üles see õige tee jooksumaailma. „Ma soovin just selle kaasaegse ebatervislikkuse ja ülekaalulisuse foonil näidata teist teed. Ehk põhimõte ,,Ole see muutus, mida tahad maailmas näha.”
Rainile, kui noorele mehele pole just eriti kohane vanadusjuttu ajada, kuid siiski…“Ma olen julge ja vananemist ei karda, tõsi 25-aastaselt on seda ka raske teha. Kavatsen vananeda väärikalt, koos jooksmisega, küll aga mitte jooksukiirusel. Olen alati hetkes ja pilk suunatud tulevikku, nii on samm pikem. Paralleelina on ka see visioon, millisena ma tulevikus tahan asju näha ja teha, seotud siiski hetke situatsiooniga. Sellega seoses soovitan kõigil lugeda Eckhert Tolle raamatuid.“
Rain valib võimaluse korral alati uusi jooksuradu. „Uued rajad on meeldivad ja põnevad, samas ei ole mul mingit muret joosta kasvõi hallis 4 tundi. Seega saab siin jooksmine pirtsakusest võitu ning ka aeg paneb siin omi piiranguid.“
Raini parim jooksuelamus on aga hoopis 2013.aasta kevadest, kui ta oli 1,5 kuud Ungaris praktikal. „Jooksin ühes suures kanjonis, kus kõigepealt paistis päike, siis tuli äikesetorm ja lõpuks säras jälle päike. Sellisesse ilma sobis tempokross imeliselt.“ Igapäevaselt jookseb ta aga Järve terviseradadel ja ringitab seal, see on saanud nii koduseks. Teab täpselt, kus saab täis kilomeeter või sedagi, kus on mõni puujuurikas. Ta teab täpselt, millal lasta koormusi alla ja valmistuda mõneks võistluseks, siis lausa tunneb, kuidas keha hakkab lendama. Seda lennutunnet ja kergust kasutabki Rain vormi iseloomustamiseks ja jagamiseks, kas siis vastavalt heaks või halvaks. „Ma tunnetan trennides hästi, kus on täheldada arenguid ja kus puudujääke, see aitab ka treeningplaane koostada. Eelkõige olen tänu jooksmisele saanud oma keha peremeheks.“
Jookseb koos Arvo Pärdiga
Trennide ajal Rain tavaliselt muusikat ei kuula, sest see segab olemast hetkes ja oma keha kuulamast. Samas aga pikematel võistlustel nagu 12h ja 24h jooks, aitab just muusika sellel samal põhjusel ennast välja lülitada ja saada lisaenergiat. „See on tunnetuslik, mõnele meeldib, mõnele mitte. Samas, kui paljud kuulavad näiteks kiiretempolisi lugusid, siis need just väsitavad minu aju, vaieldamatu lemmik on aeglastel jooksudel näiteks Arvo Pärt.“
Valu ja nõrkust jooksude ajal peab Rain suurepärasteks tunneteks. Nende kahe tunde edasilükkamiseks me ju treenime! Nendeks tuleb lihtsalt valmis olla, kui endast maksimumi tahad anda. Valu aksepteerimine ja vastuvõtmine on suured filosoofilised küsimused, millega jooks aitab lihtsamalt tegeleda. „Ütlesin 24h jooksul, kuskil 14. tunnil oma toetajatele, et mul on nii valus ja ma armastan seda. Mulle on väiksest peale hakanud meeldima asjad siis, kui näen teisi alla andmas. Justkui tunned, et siis, kui jõud otsa lõpeb, tuleb mingi uus jõud. Lihtsalt mulle meeldib kannatada. Mulle meeldivad ka raskused ja kriisiolukorrad, muutun rahulikuks ja suudan kõike kainelt hinnata. Enamus ultrajooksjatel on vist sarnane omadus, sest jooksu ajal ei näe mingit närvitsemist ega rabelemist.“
Loomulikult on pärast raskeid jookse Rainil lihased valusad, harilikult kogu keha. Ajaga on Raini taastumine siiski paranenud ja maratonile läheb ta juba järgneval päeval peale sörkima. „Katsun tavaliselt puhata ning juua, süüa mõistlikult. Tuleb ju kaotatud kehale tagasi anda. Vaimne taastumine on tavaliselt pikem. Tuleb ennast jälle valmis panna treenimiseks ja uuteks eesmärkideks. Eriti raske oli vaimne uuestilaadimine pärast Frankfurdi jooksu, kus tegelikult polnud seda kergust ja lennukust ja jooksin terve jooksu võideldes. Oli tarantinolik sekundite mäng, kuni lõpusirgeni. Kolme tunni piir oli aga juba pikalt olnud sihiks ja selle langemisel kogesin justkui 2 nädalast pohmelli, kus oli raske ennast liikuma sundida.“ Rain saavutas 2013.aasta Frankfurdi maratonil isikliku rekordi 2:59.32!
Mis motiveerib Raini jooksma?
Raini suurimaks motivaatoriks on enese ületamine. „Ainult jooksja ise teab, pärast igat jooksu, kas ta andis alla või mitte. Igas jooksus tuleb ette hetk, kus keha käsib sul pidurdada ja leiab aset kahekõne iseendaga. Saan näiteks tuua viimase 24h jooksu Soomes. Jooksu ajal oli päris mitu murdepunkti, tegin ühe sellise ajal kiire külastuse tualetti ja lausa karjusin iseenda peale, see andis sellise efekti, et pidin ennast lausa pidurdama järgmisel tunnil, et mitte liiga punasesse joosta.“
Ajaplaneerimisest räägib Rain niimoodi…“Kool, töö, sõbrad ja muidugi pere. Alati on lahendus ja vabandusi ei ole. Võlgnen siin palju tänu perele, kes mõistab ja toetab mu jooksuarmastust, elame väga lähestikku, seega pole paremat, kui väisata ema pärast pikka jooksu õhtusöögi ootuses. Kooli jõuan kiiremini tänu kursavennale, kes mind pea iga päev autoga peale võtab. Kuna tööasju ajan isaga, siis on ka sealt mõistev suhtumine. Sõprade jaoks leian aega alati ja nende toetust sain viimati tunda Soomes 24h jooksul. Nad olid valmis meisterdanud plakatid, kaasas olid ruuporid ja viled ning kitarr- see oli sensatsioon kogu võistlusel. Kuskil 14. tunnil tuli lausa pisar silma, sest sain aru, et olgu jooksuga kuidas on, ma olen võitnud parimad sõbrad.“
„Ma arvan, et ma poleks täna siin ja selline jooksja, kui poleks paljusid eeskujusid ja ärgitajaid. Ma ei saaks südamerahus siit punktist edasi minna ilma, et ei mainiks mõnda nime. Merlyn Lükk, Indrek Tikva, Henek Tomson, Hanno Kindel ja Rünno Ruul. Jooksjate pere on tore ja sõbralik. Samamoodi pean olema tänulik veel paljudele, kes on minuga aeg- ajalt koos jooksmas käinud. Proovin jooksjaid alati ärgitada üksteist tervitama. See on ilus komme, mis võiks ka Eestis kinnistuda. Lihtne käeviibe teeb ju kõigile ainult head.“
Tervitame joostes jooksusõpru ja püüdleme uute sihtide poole
