30 aastat hiljem jooksutrennis
Postimehe peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap (46) avastas enda juures paar häirivat tõsiasja. Ta liitus täppsportlastega – ja sestsaadik pole elu enam endine.
Neli aastat tagasi kirjutasin Arteris reisikirja kruiisist Kariibidel. Tore reis suurepärase ja piiramatus koguses söögiga andis tunda kehakaalus, mis kerkis reisi tulemusena ligi kolme kilo võrra. Kolmest kilost sai hiilimisi kuude ja paari aasta pärast viis ja siis seitse. Ega ma paks just olnud, kuid murelikuks tegi selline vaikselt, kuid pidevalt suurenev kehakaal siiski.
Eks meestel ongi keskeas oht, et sissesöödavat energiat ei suuda enam ära kulutada ning tagajärjeks on paisuv küljepekk või kogunev kõhurasv. Mul on pealegi istuv töö ning mõningad õhtud nädalas korvpallitrennis ei olnud füüsilise vormi hoidmiseks piisavad.
Kaks aastat tagasi otsustasin end lõpuks kätte võtta. Kuna oli parajasti talv ning lähedal asuv spordiklubi tegi ka reklaami, läksingi jõusaali. Käisin seal üksinda korralikult rassimas, kuid kilod ei vähenenud ning visuaalne pilt püsis sama nukker.
Otsustasin siis kevadel proovida metsa all jooksmist. Pikamaajooksu trennis käisin üle 30 aasta tagasi, kuid olin sunnitud selle päevapealt vigastuse tõttu pooleli jätma. Enne traumat olin jõudnud paar aastat trenni teha ja jõudnud suurepärasesse vormi, mis päädis 50 kilomeetri läbimisega ajaga 3:58.33. Tundsin, et vorm ja hoog üha paranevad ning treening hakkab vilja kandma. Paraku olid sel ajal jooksutossud kehvad või hea, kui neid üldse oli, mistõttu vaevlesin pidevalt luuümbrise põletiku käes. See lõppes keset trenni väsimusmurruga. Käisin operatsioonil, kuid valu jäi joostes ikkagi alles. Sedasi olin sunnitud jalgade säästmiseks trennist loobuma. Eks aastaid hiljem proovisin aeg-ajalt vaikselt ikka joosta, kuid valu andis endiselt tunda.
Panen täiega!
Kaks aastat tagasi proovisin kodu lähedal metsas uuesti jooksmist. Jalad ei valutanudki, kuid esmamulje oli masendav: enda arust kiire jooks kulges vaid tempoga kuus ja pool minutit kilomeetri kohta ning jaksu jagus vaid paariks kilomeetriks. Samas hüppas pulss lakke. Enda arusaamist mööda olin kunagi normaalne jooksja ning kolme minutiga kilomeetrit läbida ei olnud suur probleem. Nüüd ei suuda enam midagi?!
Hakkasin siis käima mitu korda nädalas jooksmas ning võtsin eesmärgiks, et jooksen Tallinna sügisjooksul 10 kilomeetrit alla 50 minuti ja saan kaalu alla 80 kilogrammi. Panin suvel täiega – pulss püsis laes ja jooksin trennis nii, nagu torust tuli. Tavaliselt 4-5 kilomeetrit korraga ning mõnel korral ka rohkem.
Sügisesel Tallinna jooksul saingi ajaks 49.33 ning kaal oli vähenenud 80 kilogrammini. Panin rekordjooksul stardist täiega minema ning jooksin end kolmandaks kilomeetriks hingetuks. Kannatasin kuidagi lõpuni. Surm oli piltlikult öeldes silme ees, kuid pooleli ei tahtnud ka jätta ja oma eesmärgi ikkagi täitsin.
Talvel oli kehv ilm ja töö kõrvalt jäi trenniks vähe aega, mistõttu jooksma jõudsin alles kevadel. Esimesed jooksud olid sama kehvad nagu aasta tagasi alustades, justkui polekski vahepealset treeningut olnud. Lisaks olid kilod vaikselt tagasi tulnud.
Suvel sai joostud rohkemgi kui aasta varem ja veidi pikemaid otsi ning Tallinna sügisjooksu tulemus paranes 47.58ni. Kaal püsis siiski üle 80 kilogrammi, «küljepekid» olid alles ning erilist jooksja tunnet ei olnud.
Otsustasin siis talvel rohkem trenni teha, et kevadel mitte taas nullist alustada. Käisin ujumas ja jooksulindil jooksmas ning naistega rühmatrennis kõhulihaseid treenimas, kuni kuulsin juhuslikult, et naise tuttav käib spetsiaalses jooksutrennis. Mõtlesin ka proovida ning sattusin juhuslikult Täppsportlaste jooksuklubi treeningule.
Tallinna spordihallis pidi kohtuma kell 18 kella all. Kella alla olidki kogunenud täppsportlastest jooksjad treener Riho Mendi juhendamisel. See trenn, kuhu mina pidin algselt minema, kogunes samal ajal teise kella all. Kui juba üks trenn sai täppsportlastega tehtud, tundus kohatu hakata treenerit ja treeningurühma vahetama – pole ma ju mingi eriline sportlane. Pealegi tundus seltskond mõnus.
«Mootor» tööle!
Treeneri esimene diagnoos kõlas, et mu jooksusamm on vale ning olen seni treeninud täiesti valesti. Pulss laes täie hooga jooksmine ei arenda ning seetõttu polnud ka mu ajad hoolimata treeningutest eriti paranenud. Selgus, et tänapäevastes jooksutreeningutes moodustavad väga suure osa erinevad jooksuharjutused, sammumised, venitused ja ÜKE ehk üldkehaline ettevalmistus. Nii tugevdatakse jalapöida, mis jooksmisel saab suurima koormuse, ja teisi vajalikke lihaseid, et suudaks pikema aja vältel pingutada ja samuti vigastustest hoiduda. Oluline oli osta lisaks headele tossudele ka spordikell, sest erinevad jooksutreeningud toimuvad erineva pulsiga. See on vajalik võistluspulsi allatoomiseks, et «mootor» ehk süda suudaks ka suurematel kiirustel kauem vastu pidada.
Kuna senine vähene treenitus ei võimalda mul veel suurematel kiirustel pulssi madalana hoida, pean veel n-ö põhja laduma, et kunagiste kiirustega joosta jaksaksin. Samas piitsutab soov teistest mitte maha jääda tagant ning liiga kiire pulsiga jooksmine on mul endiselt nõrk külg, millele treener järjepidevalt tähelepanu juhib.
Sama mustriga on kulgenud ka mu enamik tänavusi rahvajookse: täiega minema ja eks siis kannatan lõpuni. Samas on 10 kilomeetri rekord juba viie kuu jooksutrenni tulemusena paranenud 42.07ni ning uue eesmärgina võib juba unistada 40 minuti piiri murdmisest.
Kuigi tahaks ikka kiiremini ja kiiremini joosta, on mu peamine eesmärk siiski juba täidetud: enesetunne on paranenud ja küljepekist olen lahti saanud. Seetõttu ei püstita ma endale ka väga kõrgeid sportlikke eesmärke, vaid loodan, et suudan kauem praeguses vormis püsida. Kui treeninguplaani järgi korralikult trenni teha, siis paranevad tulemused niikuinii.
Möödas on juba ka esimene lahe treeninglaager ning tekkinud on palju uusi tuttavaid. Võrreldes varasema iseseisva harjutamisega on mu jooksutreeningu peamine eesmärk trennis kauem vastu pidada ehk vigastusi vältida ja jooksurajal püsida, mis kokkuvõttes annab hea enesetunde ja kehalise vormi. Kui suudaks ka mõned 30 aasta tagused tulemused üle joosta, oleks see juba preemiaks. Kindlasti on lühemate distantside rekordaegu vanuse tõttu keerulisem saavutada, kuid pikematel maadel on siiski võimalus.
Ent maratoni ma enam joosta ei plaani. Eelmine pikem jooks 1986. aastal lõppes ju treeningute katkemisega.
Aivar Reinapi tulemuste areng
1986 21 km 1:27.39
50 km 3:58.33
………………
2013 10 km 49.33
2014 10 km 47.58
2015 aprill 10 km 44.56
4,8 km 19.15
juuni 10 km 42.07
juuli 15,4 km 1:08.10
………………
Lõpuponnistus: Postimehe ajakirjanik Aivar Reinap lõpetamas juuli keskel Võsu südasuve 15,4 km pikkust jooksu, kus ta sai 1:08.09ga 35. ning M45 vanuseklassis neljanda koha. Tema maksimaalne pulss küündis 196 löögini minutis. Foto: OÜ Sportfoto / Raivo Sarapuu
