Heiki Pruul

, Heiki Pruul, Täppsportlased

Aasta 79 oli lõppemas, kui väike Heiki otsustas hakata maailmas ringi tallama enne olümpia aasta saabumist. Esimesed sammud nii kõndides kui ka joostes tegin Pärnus. Sammusin seal umbes 18 aastat igapäevaselt, pärast seda aega on elu vähem ja rohkem Pärnusse viinud aga varem rattaga sõites või nüüd joostes võib mind Pärnu vahel ikka ja jälle kohata.

Sport oli meie peres tähtsal kohal, kuigi sellega ei tegelenud keegi, olime terve perega tihedad telerivaatajad ja spordikogemuste järgi janulejad. Siiski leidsin ennast tihti väljas ringi jooksmas. Isegi jalgpalli trennis sai kunagi lühikest perioodi käidud – põhiline positsioon, mida seal mängisin oli väravavaht.

Aasta arvu enam ei mäleta aga ühel hetkel saime kusagilt ühe korvpalli rõnga, klopsisime isaga korvpallilaua kokku ja isegi üks suur puidust pruss leidus hoovis (sümboolne on, et aastaid hiljem ühel pealtpaneku katsel murdus post katki). Sellest ajast alates sai minus võitu suur armastus korvpalli vastu (ega see tegelikult pole siiani kadunud, lihtsalt enam ei satu nii tihedalt mängima). Meenub aasta 93, mil Eesti koondis tegi vägitegusid korvpalli EM’l Saksamaal – hommikul läksin hoovi peale palli põrgatama, kehastudes nii Kuusmaaks, Saksamaaks jne. Päris palju (vähemalt mälupilt on selline) sai üksi palli põrgatatud, ise endale nö ette söödetud ja muid huvitavaid asju tehtud. See oli ka hetk, millest mäletan mõtet – soovin saada korvpalluriks. Isegi trenni sattusin, vist kaks korda. Mis põhjusel rohkem ei käinud, ei mäleta. Igatahes korvpall saatis mind kuni keskkooli lõpuni.

Jooksma sattusin sel ajal koolis kehalise kasvatuse tundides ning koolidevahelistel võistlustel, kuhu ikka ja jälle välja saadeti.
Keskkooli lõppedes lõppes ka enese aktiivsem liigutamine. Kolisin teise linna ja kuna ühtegi seltskonda ei leidnud, kellega korvpalli mängida, siis jäi ka liigutamine üldises plaanis seisma. Teinekord sattusin küll jalgpalli mängima aga pärast keskkooli umbes 10-11 aastat ei tegelenud spordiga.

Ei meenu, kas enne ajaloo annaalidesse märgitud 2005 aasta poolmaratoni jooksu sai trenni ka tehtud aga 2005 aasta 3 septembril olin ma Rocca Al Mare kandis ja asusin koos kahe sõbraga poolmaratoni jooksma. Miks me seda tegime, kes oli “geniaalse” idee autor, need olulised detailid kahjuks ei meenu. Küll aga meenub, et valisime liikumiseks tempo, mis oli vastuvõetav peaaegu distantsi lõpuni. 2:09:51 on numbrid, mis sügavasse internetti pandud ja sinna jäävad. Mis aga selle jooksu meeldejäävaks tegi oli see, et pärast jooksu läksin vaatama jalgpalli Eesti vs Läti, kus meie koondis võitis 2:1 – oi kui rasked ja vaevalised olid need trepid seal A’le Coq staadionil.

Aasta hiljem osalesin kokku juba seitsmel jooksmise laadsel üritusel ning lisaks tulin enda arvates super idee peale – osaleda Tartu Rattamaratonil. 87 km’i kusagil metsas rattaga, kui hull see ikka saab olla. Mul on väga kahju, et ma ei mäleta sinna võistlusele mineku põhjust aga ära ma seal käisin. Viibisin pea 5 ja pool tundi rattal ning mälupilt räägib nagu poleks väga hull olnudki. Eks inimesel ole komme halvad mälestused blokeerida ja arvatavasti antud juhul on tegemist täpselt sarnase kogemusega.

2007 ja 2008 sattusin veel võistlusele aga kui palju või vähe ma nendeks võistlusteks treenisin pole meeles, kuid kindlasti vähe, kui üldse.

Suur muutus toimuski kusagil 2008 / 2009 kui naine kinkis mulle esimese suusapaari. 2008 oli tegelikult kindel plaan Tartu Maratonile minna aga just sel aastal jäi (õnneks) võistlus ära. 2008 aasta veebruari kuus teadsin, umbes, mis pidi suusad alla käivad ning kuidas liikuma saada. Seisma saamise kohta info puudus aga planeeritud 63 km’i tundus olevat piisavalt pikk, et suusatamine selgeks saada.

Täna võib öelda, et õnneks jäi võistlus ära ja õnneks sama aasta lõpp tõi varakult ja palju lund maha, seega asusin usinasti suusatama. Hakkas tekkima juba tunne, et mina ja suusad võime sõbrad olla.

Siit hakkas veerema ka regulaarsem liigutamine, küll enda „kogemustele“ toetudes aga alguse ta sai.

2010 aastal võtsin osa esmakordselt Tartu Neliküritusest ning 2011 aastal seadsin juba uhke eesmärgi Neliküritust silmas pidades – 4 ala kogu aeg peab jääma alla 15 tunni (kahjuks läks 6 minutit üle).

Sel ajal oli üheks võistlustel osalemise motivaatoriks sõbrast parem olemine – alguses üks sõber, siis teine sõber jne. Kahjuks ei osanud siis otsida, võib-olla polnudki, harrastajatele mõeldud treeninggruppe. Seega uurisin internetist, kuidas treenida, mida treenida. Eks ka kogemused võistlustelt andsid mingi tagasiside ja teadmised, mida järgmiseks googeldada. Tegelesin sel ajal erinevate aladega ja treeningaasta oli selges sõltuvuses Tartu Neliküritustest – talvisel ajal suusatamine, siis jooks + ratas ning vastu sügist jälle ratas. Pisut kõike ja kokkuvõttes mitte midagi piisava põhjalikkusega.

2012 kui toimus esimene Tartu Linnamaraton läbisin tegelikult kõik 6 Klubi Tartu Maraton poolt korraldatud ala (suusatamine, jooks, ratas, rulluisutamine, ratas, jooks). Kokku oli esimesi kuue ala läbijaid vist umbes 15.

Täppsportlaste juurde jõudsin aga omamoodi huvitava sündmuse tõttu. Kuna soov trenni teha oli suur ja järjest kasvav koormus tähendas tundide „varastamist“ perelt, siis õige pea avastasin enda jaoks treeningud varastel hommiku tundidel. Alguses oli raske aga siis keha harjus ja pealegi, ülejäänud osa päevast jäi ju vabaks. Hakkasin muuhulgas ka rattaga tööl käima ja selleks, et ikka natukenegi trenni moodi liikumine oleks liikusin suurema ringiga tööle. Ühel sellistest hommikutest aga juhtus töökohast vast nii umbes 300 meetrit eemal sündmus, kus autoteele jooksnud koer lippas täpselt ratta ette ja järgmiseks olin ilusa kukerpalliga asfaldil pikali. Ratas katki, kiiver katki jne. Teele jooksnud koera omanik oli tänaseks Täppsportlaste klubist lahkunud Hanno Kindel. Hanno aitas kutsuda kiirabi, helistada mu naisele ning samuti jäid meil kontaktid alles, kuna muuhulgas ka pisut varalist kahju oli tekkinud.

Suhtlesime Hannoga ka hiljem ja kasutades kurikuulsat internetti jäi silma, kus ja mida ta teeb. Hakkasin vaikselt klubi tegemistel silma peal hoidma ning varsti leidsin, et töö juurest Jaan osaleb samuti klubi tegevuses ning ühel ühisel Firmaspordi võistlusel võtsin Jaanil nööbist kinni. Ilma suurema piinamiseta rääkis ta kõik ausalt ära, andis Riho kontakti ning 2014 aasta suve lõpus sai Rihoga esimesed kirjad vahetatud. Läks kõigest poolteist aastat (2013 aasta kevadest 2014 aasta sügiseni) ja olingi täppidega liitunud.

Enne aasta vahetamist saatis Riho juba esimese 6 nädala treeningplaani ja nii jätkub see tänaseni.
Äge!