Maratoni teekond!
Aasta tagasi kutsuti mind Tallinna sügisjooksule 10-t kilomeetrit jooksma. Sõber käis aasta varem esimest korda ja sai stardinumbri 8000 kanti ning hilisemad muljed ei olnud eriti kaasakiskuvad, palju rahvast, vähe ruumi, padi torkis ja tekk oli paha. Saaremaa kolme päeva jooksuks ettevalmistuse käigus olin just jooksnud Harku ringil 19 km ja peale seda 21 km tundus liiga lihtne ning ega siis enam pikka mõtlemist ei olnud, võtsin sihiks täismaratoni!
Jooksin juba enne aga nüüd regulaarsemalt ja kindla sihiga. Kolm-neli korda nädalas 10 km Kalamaja tänavatel, Järve metsas, Saaremaa maanteedel. Kui ilm läks kehvaks ostsin uue varustuse ning ikka edasi ja edasi nii nagu vanaisa tammetõrule õpetas. Kolme päeva jooksu võistlusel sain maratoni ajaks 4 tundi ja 59 sekundit! See tulemus üllatas ja innustas! Tegin investeeringu iseendasse, Jooksueksperdis lindi peal joostes sain selgeks, et jalgade maha asetus on stabiilne, ainult parem päkk hoiab väljapoole. 15 a vanad Asicsid läksid pensionile ja uued Saucony-id rõõmustasid põlvi. -12 kraadi külma ja 15cm lund ei häirinud, ainult üle Linnahalli ei julgenud enam joosta. Maratonile oli jäänud 11 kuud!
Suhteliselt raske on joosta kui 10 kg üleliigset rasva on kogu aeg kaasas, trenni mõttes on see isegi hea aga kahjuks ei saa seda vööd enne võistlust koju jätta. Sain kokku füsioterapeudiga ja panime paika toitumisplaani. Arvutasime kokku rasvu, valku, süsivesikuid, trennipäeva kalorid ja need kalorid kes trenni ei pidanud minema. Esimest korda elus hakkasin jälgima mida ma söön ja mitu numbrit ma sealt saan. Ostsin kehakaalu ja toidukaalu ning sikutasin telefoni äppi millega saab juba poes triipkoodi lugeja abil menüüsse kokku. Ühest küljest põnev teisest küljest hirmutav mida kõike ja mis koostisega tooteid poodides müüakse. Kuna toitumine muutus tasakaalukamaks ja toitained kvaliteetsemaks siis efekt oli loodetust hoopis vastupidine, jube äkki sai 85-st 87. Järjekordne näide, et inimesed on erinevad ja mis sobib ühele ei pruugi töötada teise juures. Õppetund saadud, tuli leida endale sobiv. Maratonile oli jäänud 9 kuud!
Vaatasin juba talve alguses, et võiks mõne jooksuklubiga liituda aga logistiliselt ei leidnud endale sobivat ja nii see jäi. Lasin oma tarkusega edasi. Ostsin raamatu, lugesin internetist. Jõulude aegu tuli uue telefoniga kaasa Endomondo Premium versioon mis lubas ise jooksuplaane koostada. Väga lahe. Siuh-vilks tegin plaani valmis ja panin otsast uhama. Seal olid juba erineva pikkusega distantsid ja etteantud kilomeetritempod ning testjooksud. Siit tekkis kohe järgmine probleem: Forerunner 110, mille olin hiljuti soetanud, näitas küll tempot, aga mitte hetke- vaid terve joostud distantsi keskmist tempot. Tuli kaevuda uuesti internetiavarustesse ja leida midagi uut. Õnneks müüakse Amazonis kõike ja üks ilus 225 oligi varsti laual ning minul ärevus põues. Selle ostuga lahendasin tegelikult kaks probleemi korraga, nüüd nägin korralikult hetketempot ja vabanesin pulsivööst, sest see info tuleb randmelt. Neid hetki tuli päris tihti kui talvel ennast sisse pakkisin ja ukselingist haarates meenus, et midagi on särgi alt puudu – ja pealegi see nõme must vöö ei sobinud minu karuvestiga. Uue kellaga tuli kaasa võimalus Garmin Connectis ise maratoni ettevalmistamise plaani teha. See plaan oli lühike, kõigest 16 nädalat kuid sisaldas ka juba üldfüüsilisi treeninguid. Ja siis saabus selguse hetk! Pagan, niimoodi siin omast tarkusest rapsides ikka kaugele ei jõua, midagi on kogu aeg puudu ja jalgratas leiutati ka juba ammu! Maratonini oli jäänud 5 kuud!
9 Mai, helistasin ja saatsin Täppsportlaste treenerile Riho Mendile kirja, et mul plaan maraton joosta ja millal võib trenni tulla. Maksin aastamaksu ära ja teisipäeval olin juba Külmallikal platsis, sain märkuse, et ainult raha maksmisest ei piisa – trenni peab ka tegema. See sobis minu plaanidega hästi! Veel kaks päeva sain trennis käia ja juba laupäeval ootas ees Tartu Kevadjooks. Buss oli tellitud ja rahvas ootas Estonia peatuses, isegi õige numbriga buss tuli. Aga bussijuhile unustati öelda, et ta peab liinilt maha tulema – või pidi ta alles pühapäeval tulema – või oli tal vaja kartulit panema minna. Jagasime rahva autodesse laiali ja tallusime pedaali. Mina ei olnud sellel jooksul varem osalenud ja eelmine 10 km võistlus oli 2 a tagasi Raplas. Jooksin pulsi järgi, 180 tundus väga okey ja nii ma läksin. Viimase kilomeetri jooksin 1 min kiiremini kui kõik ülejäänud, finišijoonel oli pulss 195 ja juhuu isiklik rekord paranes 3 min. Ah sa mait, vaat see on areng, käid kolmapäeval trennis ja 3 min parandust, püstitatud eesmärk ei tundunudki enam nii jube ja võimatu. Maratonile oli jäänud 4 kuud!
Tegelikult oli treeneril muidugi õigus, trenni tuleb ka teha. Kahe nädala pärast sain isikliku plaani ja 5x nädalas 2 h seltskondlikku tegevust koos higi ning pisaratega. Täpsustuseks tuleb märkida, et Täppsportlaste puhul tähendab see naerupisaraid. Täppide seas on lõuapoolikute kontsentratsioon EU normidest 87 korda kõrgem! Eks ma kasutasin natuke sõjakavalust ja sissitaktikat. Trennis kuulasin mida vanad mehed räägivad ja küsisin rumalaid küsimusi, peale trenni pakkusin treenerile ja Ristiisale priiküüti ning küsisin veel rumalamaid küsimusi.
Järgmine võistlus oli Rapla Kollase Tibu jooks või midagi sellist! 10 km linna vahel ja ümber. Trenni tehtud terve kuu ja juba olid pikamaajooksjale omased kutsehaigused külge jäänud: võistlushommikul pudrumägi, kaasa võetud banaanid ja mineraalvesi, ning korralikud võistluseelsed soojendusliigutused. Aprillis sai ostetud ilusad ja uhked suvehooaja jalavarjud, kehakaalu arvestades head tuge ja stabiilsust pakkuvad, ise olin rahul. Kui treener küsis kas ma lähengi nende raskete sussidega jooksma vastasin suht juhmi näoga, et mul põlegi teisi. Ilmselgelt vale vastuse järel vahetasin teemat nagu viisakas inimene ikka teeb ja küsisin millise aja võiks eesmärgiks võtta? 50 minutit eeldas isikliku rekordi parandamist pooleteise minuti jagu, ei osanud kohe nagu midagi arvata aga kui treener nii ütleb siis tuleb pingutada. Joosta oli hea, pilvealune ilm sobis hästi ja vihm ei seganud, viimasel 500 m kiirendasin. Silmaoperatsioon pidi tulema paari nädala pärast aga finišis kella vaadates tundus, et tuleb varem minna, ekraanil olevad numbrid algasid 46-ga. Maratonile oli jäänud 3 kuud!
Esimese poolmaratoni jooksin Narvas. 9 kraadi sooja ja vihm tundus jahe aga joosta oli tegelikult mõnus. Eesmärgiks sai võetud 1 h 50 min, ehk tempo 5.10-5.15. Nii hästi siiski ei läinud, kolm minutit kehvem tulemus oli reaalsus. Samas olin väga hämmeldunud, et jõe ääres kus pikalt rada kulges ei olnud ühtegi salasigaretimüüjat – milline ärivõimalus käest lastud, paar tuhat inimest tuleb ise kohale ja liiguvad ilusas reas, ole mees anna kätte. Osad joogijagajad hüüdsid „Vesi“ teised „Energia“, ei saanudki aru, kas topsis olid AA või AAA patareid või Otepää energiasamba laastud. Ja üldsegi, kes paneb jooksu nimeks „Energiajooks“, ühegi füüsikaseadusega joostes energiat juurde ei tule ja finišis ühtegi laadimispunkti ka ei näinud, no et rauast tool ja juhtmed küljes näiteks. Vähemalt tagasitee oli lõbus koos Aivar Täpp, Kristiina Täpp ja Kaia Täpiga. Tagantjärele võin öelda, et nad pidasid ennast ikka üllatavalt korralikult üleval kui mitte arvestada soovi punapeedi salatiga lage värvida. Ühel hetkel tekkis kõigil korraga mõttekramp, et peab Rakveres Võsu jooksule soodushinnaga ära regama. On ju suur kokkuhoid kui saad tervisekahjustuse ülekurnatuse näol poole hinnaga. Parkisime auto ja kolm ülitreenitud täppi jooksid telki otsima. Vähemtreenitud täpp venitas peale võistlust ebapiisavalt ja kulus tükk aega enne kui puujalad pulkade tagant tänavale sain. Teistele järgi liibates astus ühest kõrtsist õllekannuga mees tänavale ja küsis kas siin on mingi jooks, ütlesin jah näe Narvas pandi stardis kõigile medalid kaela ja kästi Rakverre joosta. Ega see pilk ennegi terav ei olnud aga nüüd tõmbas pupillid päris täpiks. Maratonile oli jäänud 2 kuud!
Juulis toimus 4-päevane suvelaager Jõulumäel, kus tehti 2x päevas trenni ja söödi 3x päevas regulaarselt. Treeninguid viisid läbi väga vahvad külalistreenerid Olga Andrejeva, Ants Kiisa, Birgit Pihelgas ja Peeter Pihelgas. Vaba aja veetmisega Täpid hätta ei jäänud ja nähtamatud olendid tegid oma toimetusi. Hiljem ristisime nad Pätudeks. Noorte laagrile kohaselt sai Laagripulm ka maha peetud. Treeningplaanis mahud kasvasid ning lõigud pikenesid kuni 2,5h või 25-28km. Minul sattusid need Saaremaale. Ostsin mõned geelid kaasa ja vaatasin kaardi pealt kus sellise ringi kokku saab. Keha ja vaimu jaoks täitsa uus kogemus, pooleli ei saanud ka jätta sest oli vaja koju jõuda. Geele võtsin iga 50min tagant aga tundus, et üks jäi ikka puudu. Õnneks taustajõud ei maganud, peale venitamist sõin hapukurki, soolalesta, väike õlu ja kuum saun. Patt oleks kurta. Päris intsidentideta treeningud ei läinud. Külateel joostes nägin eemal enda arvates koera, vaatas mind korra ja jooksis minema. Seal kus ta enne oli seisnud ei olnud kedagi, järgmise kurvi taga vaatas mulle otsa terve metssea pesakond, sellised põlvekõrgused ning nunnult triibulised. Ehmusid teised päris ära ja jooksid kahele poole laiali, kui emise häält kuulsid siis enam mõtlemist ei olnud, ainult üks kõva ragin käis metsas. Omakeskis mõtlesin, et kui emis nüüd põrsaid kaitsma tuleb kas siis geelidestki abi on! Võistlusi oli juulis üks, Südasuve jooks Võsul, valisin 7,7 km. Ilm oli hea, rada lihtne ja lühike. Jooksin kogu distantsi päkal, 190-se pulsiga, ilma joomata. Lõpujoonel näitas kell 201 pööret minutis. Pärast saime treeneri käest riielda, et piltidel ei näinud keegi väsinud välja. Maratonile oli jäänud 1,5 kuud!
Augustis puhkasin Saaremaal, kuid mitte treeningutest. Linnajooksude sarja teise poolmaratoni jooksin Rakvere öös. Läksin oma autoga varem kohale, kuna plaan oli jääda linna lähedale sõbra juurde. Võtsin numbri ja sain ilusa neoonkollase särgi, küsisin miks nii hele öeldi, et siis kõik öösel näha nagu kärbsed. Ise mõtlesin mille peale need kärbsed kokku lendasid. Hilise stardiaja tõttu tuli jälgida päevast menüüd. Sõber pakkus kartuli ja suitsuliha wokki ning vaatas väga halvustava näoga kui näitasin pulbertoitu ja geele, viisakusest küsis kas geelid on sama maitsega nagu nõukogude aegsed „Kosmosed“. Siis tuli hädaabikõne Sillamäelt, sõber politseile vahele jäänud ja Narva jaoskonda viidud aga naine ei saa sõita kuna pole C-kategooria lubasid. Vaatasime navigaatorit, jõuame täpselt sinna ja tagasi, et 1 h enne starti veel sooja teha. Kohale jõudes selgus, et auto põle sõidukõlbulik, genekarihm katki läinud ja puhta pime, keerasime võtit, ei teinud piuksugi, aku täitsa kellu. Egas midagi, ajasime ninad kokku ja krokodillid külge. Saime lõpuks LT käima, tagurdasime bensiinijaama ja kimasime tagasi. Kui Hugo sõbraga Rakverre jõudis oli täppide soojendus juba alanud. Hommikul ostetud pika varukaga särgis hakkas palav, läksin ainult teesärgiga. Viljar ja Aivar Täpiga tegime stardikoridori ees paar kiirendust ning kohe ette rivvi jäimegi. Mul pole kunagi neto- ja brutoajad nii vähe erinenud ning ees oli väga mõnus joosta. Öösel jooksmine pole iseenesest halb mõte aga kohati oli tõesti rada ülerahvastatud. Mingi hetk jõudis Liis Täpp järele ja jooksime pikalt koos. Teise ringi alguses võtsin ise geeli ja andsin teise Liisile, mis oli muidugi viga, sest peale seda ta lihtsalt jooksis eest ära. Jaksasin kogu distantsi päkal ära joosta ja parandasin isiklikku 1,5 min. Sõbra juures venitasin saunas nagu joogi oli õpetanud ja tähistaeva all kümblustünni soojas vees nautisime väikest õlut. Elu on ilus. Maratonile oli jäänud 4 nädalat.
Kolm päeva enne võtsin numbri 1398 ja stardimaterjalid välja. FB-s sain palju positiivset tagasisidet ja kogenud meestelt väärtuslikke nõuandeid ning alustasin süsivesikute laadimisega. Korjasin sahtlipõhjast kõik kehtivad kupongid välja ja läksin varustust ostma: sokid, säärikud, teip, geelid, vaseliin, magneesium. Laupäevase trenni tegin ujulas ja mullivannis, vahva päev lapsega oli imeline seisundilõhkuja ning pingemaandaja, kell 10 põhku ning beebiuni oli garanteeritud.
Maratonipäeval tõusin kell 6.00 sest mulle sobib 3h enne võistlust süüa. Akna taga oli totaalne udu, niipalju nägin, et trammid käisid. Kõht täis, hakkasin ettevalmistustega pihta, määrisin vaseliiniga varbad, jalgade vahelt ja kaenla alt, lõikasin teibi ümmarguseks ja kleepisin karuvestile kaks ilusat silma, võistlusriided selga ja kuivad riided kotti, lugesin veel korra rajaskeemi, joogipuntide asukohti ning millisel kilomeetril geeli võtta. „Tuleb minna!“ ütles mees peeglis, võttis koti õlale ning sammus trammipeatuse poole.
Stardipaika jõudsin 7.54, nägin kohe Leedu partnerit kellega ka varem kokkulepitud selfie tegime. Järgmisena trehvasin inglasest konkurenti tööalalt. Kaarli pst-l tegin kerge soojenduse ja 15 min enne suurt pauku toimus kohustuslik Täppide ühispildistamine finišikoridoris. Stardikoridoris nägin ülikooliaegset toakaaslast ja head sõpra ning üldse oli väga lahe kaader koos. Kui Rio Trio kaerajaani lõpetas oli aeg minna, alguses küll kohapeal tammudes. Kuna teada oli, et esimese vahefiniši preemiarahad võtab Kain Täppidele neegrite ees ära, siis tagantpoolt tulijatel oli selle võrra rahulikum algus. Plaan oli minna jooksma lõppaega 4 h, selle järgi sai ka kaasaelajatele ja endale ajad arvutatud täppide joogipunktis mõlemas suunas. See tähendas 5.42 kilomeetritempot matemaatiliselt ja umbes 170-se pulsiga. Tagantjärgi tarkusena on kasulik varuga arvutada, et jääks aega joogipunktis rahulikult juua. Esimene kilomeeter tuli 6.40 ehk täpselt see minut rohkem mis kulus ajavõtujooneni jõudmiseks, edasi suutsin plaanitud tempot ilusti hoida. Kõige kiirem oli 3-s kilomeeter, 4.59, sest püüdsin 4 h tempomeistrid kinni ning jooksin mööda, sest suures pundis oli ebamugav liikuda. Tempot tehti varuga, stabiilselt 5.30-5.35. Jäin enda plaani juurde ja hoidsin plaanitud tempot, mis tähendas, et alates 13-ndast kilomeetrist hakkas see punt eest ära libisema. Pirita poole minnes lõin Aivarile plaksu, kuigi jäi arusaamatuks miks tal kummikindad käes on Siis meenus, et päev varem istus ta triibuliste vahel ja nüüd olid triibud end joogipunkti kõrvale sättinud – igasuguste allergiate vastu peab ikka ettevalmistunud olema. Täppide ergutuspunkt oli väga lahe. Esimesena jooksis vastu poeg ning edasi tulid kõik tuttavad näod, kuigi laineid mulle ei tehtud nagu Ly Täpp lubanud oli. Õnneks oli topsis ikka vesi mitte käbid. 21 km aeg oli 1 h 59 min, esimese ringiga võis rahule jääda.
22-st kilomeetrist kukkus tempo 6 min peale, tunda oli et raskemaks läks. Mere pst.-l tegi Priit Täpp sooja ja andis mullegi mõned soojad sõnad kaasa. Rottermanni juures ergutas noor lokkis juustega Täppsportlane keda olin Pirital näinud, piinlik küll aga nimi ei meenu. 27-dal hakkas parema jala põlve alt valutama ja tempo kukkus üle 7 minuti. 28-dal läks mööda 4.15 tempomeister Marika Täpp, ergutusest oli abi aga kaasa minna ei jõudnud. Üle Pirita jõe jõudes ergutasin vastutulevat Viljar Täppi, kes liikus ilusa sammuga. 31-l kilomeetril SIS-i punktis kofeiiniga geeli ei olnud, soovitati viimase laua pealt soolaga võtta. Ühe võtsin kohe sisse nii nagu plaan ette nägi ja kaks jäid varusse. Tagasipöörde juures nägin jälle tuttavat noor Täppsportlast, nagu Figaro, lõpuks sain aru ta sõitis rattaga, temalt sain ka kofeiiniga geeli. 34-dal jõudsid järgi poolmaratoni mehed, esimesi vist ei näinudki, võib-olla jäid nad ATV varju, ergutasin Eesti mehi. 35-ndal tuli juba palju meie klubi liikmeid- Mirjam, Liis ja Inga Täpp. Raul Täpi ergutus oli väga asjakohane, et ainult viimane sirge ongi veel minna, tühised 7 km. Uuesti Pirita sillale lähenedes hüüdis keegi Huuuuuugo, tõstsin pea ja käe ning sain väga tugeva energia laksu. Kuna see käis nii kiiresti ja rahvast oli palju siis ma ei näinud kes see oli. Muidugi on alati võimalus, et see oli Pätu! Järgmises joogipunktis venitasin natuke jalgu ja palusin külma peale lasta, samal hetkel läks mööda 4.30 tempomeister. Järgmisel kilomeetril ergutas ja läks mööda Olga. Mingil hetkel tuli Heiki ja hakkas kõrval jooksma ja ergutama, ütles, et treener lööb maha kui ma nii aeglaselt tulen. Kurat, põlvevalu kadus äkki ära ja sain tiba kiiremaks tempo! Aitäh sõber! Täppide ergutuspunkt oli väga lahe kuigi ma ise olin vist üsna kivipalluri näoga. 40-dal kilomeetril Tallinna Ülikooli juures nägin tuttavat kes hakkas jooksu pealt filmima ning mul oli võimalus saada üle maailma kuulsa mineraalvee Radenska reklaaminäoks. Põhimõtteliselt oli meil diil koos aga kahjuks ei saanud ta seljakotist pudelit kätte. Järgmisel kilomeetril pani keegi mulle käe õla peale ja küsis tähendusliku näoga „Jooksen?“. Noo võib arvata, et 41 km järel ma kõige teravam pliiats enam ei olnud, et koos Priiduga filosofeerida, kas minu liigutused kvalifitseeruvad jooksmiseks. Kinnitasin talle, et ma ikka jooksen. Viru ringilt algas siis lõputõus, mille võtsin koos ühe kaaskannatajaga, vahetasime muljeid ja ergutasime üksteist. Finišisirgel tõmbasime kõva kisa üles. Rusikad taeva poole karjusime juhuuu, rahvas plaksutas ja ergutas valjuhäälselt. Isegi kommentaator hakkas uurima mis mehed nii kõva kisaga tulevad.
Vägev! Tehtud! Võimas!
Kuigi joonepeal tõmbasin vasaku reie tagalihase krampi, kohe täitsa puuks, ei vähenda see emotsiooni mis sel hetkel valitses. Õnnitlesin kaasvõistlejat tugeva käepigistusega ja liipasin edasi. Kogu aastane töö ja pingutus sai sel hetkel kuhjaga tasutud. Ma saavutasin suurima võidu mida inimene võib eales tahta, ma võitsin iseend nii füüsiliselt kui vaimselt. 4 h 38 min on esimese korra kohta hea, „Rome wasn’t built in a day“, õpime, analüüsime, viime parandused sisse ja oleme järgmine kord tublimad. Kas maraton on raske – kindlasti, teda ei tohi mingil juhul alahinnata. Kas ma tahan uuesti joosta – kindlasti, sest nii palju saab paremini teha. Maraton on palju rohkem kui lihtsalt 42 km jooksmist, see on eesmärk, plaan kuidas sinna jõuda ja distsipliin plaan ellu viia!
Ma tänan kõiki kes aitasid selle aasta jooksul ette valmistuda ja on olnud osalised minu ühe suurima unistuse täitumises. Minu suurim fänn ja austaja, poeg Georg-Henry! Õde Anzelika Toll ja õemees Leino Võeras kes on mind alati lahkelt Saaremaal vastuvõtnud! Sõbrad Marek Tönismäe, Viljar Moorits, Ott Pärna ja Kaspar Loog, kes innustasid isikliku eeskuju ja saavutustega! Treener Riho Ment, kes koostas plaani ja kelle asjakohased tähelepanekud ning märkused on mind õigel kursil hoidnud. Ja muidugi absoluutselt fantastiline Täppsportlaste klubi, kes kõik koos ja ükshaaval on teinud trennid lõbusamaks, toetanud ning innustanud! Aitäh teile, ilma teieta ei oleks see olnud võimalik!
