Võistlushooaeg algas traditsiooniliselt kevadise pööripäevajooksuga.
Selleks puhuks oli korraldaja tellitud head tingimused – ilm ilus, sooja umbes 6 kraadi ja tuult alla keskmise.
Enda seisukord oli ettearvamatu. Talv möödus sportlikult, aga seekord olin peale jooksu ka mitmeid teisi alasid proovinud, seega samm ei pruukinud olla veel päris võistluseks sobilik. Näiteks ujumises tehakse hoopis teistmoodi liigutusi, liblikujumise jalalöök ei ole finišikiirenduses just eelist andev liigutus.
Rada oli ootamatult hea. Metsavahel kulgev osa oli kõvaks ja siledaks tambitud, eelmiste aastate täiteks veetud suured kruusakivid olid tee sisse läinud. Jälgisin olukorda üsna pingsalt, sest tänapäeva tossud on sageli suure „käbi-auguga”, nagu needki millega sel korral võistlesin. Õnnestus ilma kive kaasamata finišisse jõuda.
Alustasin hästi, esimene kilomeeter läks 3:30 tempos. Nii kiire algus ehmatas pisut ja tõmbasin tagasi, ülejäänud maa läks pisut-alla-4-minuti tempos. Teisel kilomeetril oleks veel jaksanud juurde panna aga edasi läks juba kannatamiseks. Ikkagi esimene nii kiire viiekas üle pika aja.
Lõpus tundus juba et kohe hakkab pistma ja iiveldama. Selle põhjus võis olla ka moodne süsiniktald, mis korraliku tõuke korral viskab pikemate sammudega edasi, aga tekitab ka harjumatult tugeva kõikumise. Pean veel harjuma, kui väsimusega tehnika laguneb siis on sellisest jalatsist pigem kahju – seekord saabus väsimus juba esimsese kolmandiku järel.
Tulemus 19:10 pole midagi erilist, aga eelmise aasta lähikonkurendid jäid kaugele selja taha. Siit saab ainult paremaks minna. Suvisel pööripäeval tahaks sellest ajast vähemalt pool minutit kärpida.
13. Jaan Õun 19.10
Kaanepildil Jaan sõpradega Saaremaa kolmepäeva jooksul. Jaan on vasakult teine
