Jaan Õun

, Jaan Õun, Täppsportlased

Lühidalt:

Jooksuga tegelen alates 2008 sügisest, varasem spordikogemus piirdus kooli kehalise tundidega.

Miks ma jooksen?

  • Parema enesetunde jaoks,
  • istuva töö tasakaalustamiseks,
  • et viibida looduses,
  • stressi maandamiseks,
  • igapäevatoimetustest väljalülitamiseks,
  • elu üle järele mõtlemiseks,
  • enda ületamiseks,
  • jooks on kõige loomulikum liikumisviis.
  • Rekordid:
    21,1 km 1:23:41 (2013)
    10 km 36:44 (2014)
    5 km 18:02 (2013)
    1000m 3:02 (2014)

    Parim tulemus – Hiiemäe jooks 2014 – 1.

    Eesmärgid – 10 km alla 35 minuti, 1000m alla 2:55

    Lemmikvõistlused: Saaremaa 3 päeva jooks, mägised krossid (Kõrvemaa, Emumäe, Hiiemäe, Iisaku jne) ja keskpikad staadionidistantsid

    Ei meeldi – maratonid, pikad asfaldijooksud, „spordilaulupeod“ tuhandete osalejatega

    Treener: Riho Ment, klubi: Täppsportlased,

    Tavaline treeningmaht – 300-350 km kuus, 6-7 treeningkorda nädalas

    Pikemalt:

    ALGUS

    Alustasin jooksuga üsna juhuslikult 2008 aastal, kui tuli pähe minna kolleegide eeskujul sügisjooksule. Trenni jõudsin teha minimaalselt. Hea tunne oli, alustasin täiesti tagant ja möödusin tuhandetest inimestest. Tõsi küll, 7 km peal sai jaks otsa ja finišisirgeni jalutasin. Tulemuseks oli 53 minutit. Saadud elamus tekitas huvi oma üldse mitte sportlikku eluviisi muuta.

    1. AASTA

    Esialgu oli motivaatoriks iga üksik võistlus, oli vaja järgmiseks ürituseks heasse vormi saada et tulemust parandada. Tulemused muidugi paranesid, järgmisel aastal läbisin juba umbes tuhat jooksukilomeetrit, mis võis olla 4-5 korda rohkem kui eelneva elu sees kokku. Teiseks heaks indikaatoriks oli see, mitu naist jäi ette. Kuna mehi on võistlustel väga palju, siis on naiste järgi palju lihtsam orienteeruda.
    Oma elu teiseks võistluseks, Kõrvemaa Kevadjooksuks valmistudes läksin liiga hoogu ja sain oma sporditee kõige tõsisema trauma, põlv sai ülekoormuse ja üle kuu aja sain ainult käia. Edasiste probleemide ennetamiseks ostsin pulsikella.
    Parajaks katsumuseks oli sobivate jooksujalatsite leidmine. Pärast mitmete suurte spordipoodide tulutut läbikammimist jõudsin lõpuks New Balance outleti Pirital. Sealt leidsin sobivaid mudeleid kohe hulgi. Ükski teine tootja ilmselt ei tulnud selle peale et peale jalatsi suuruse võiks ka erinevaid laiuseid pakkuda. NB tossud on senini minu lemmikud.
    2009. a. sügisjooksul tegin oma esimese poolmaratoni ja 2 nädalat hiljem tegin maratoni otsa, siis oli veel Rahvajooks, mis toimus Pirital ja oli ka Eesti meistrivõistlusteks. See oli toona suurim maraton Eestis, buum polnud veel alanud. 139 lõpetaja seas sain korraliku 99. koha ja aja alla 4 tunni.
    Eduka hooaja lõpetamise järel suusatasin pisut ja proovisin Tartu Maratoni, aga kehva tehnika ja käreda külmaga oli see nii kohutav kogemus, mida ma niipea korrata ei soovi.

    ÜHISTRENN

    2010 aastal jõudsin esmakordselt organiseeritud jooksutrenni, esialgu käisin mõnda aega tuttava kutsel Jooksupartneris, aga ma ei kohanenud seal. Sügisel läksin vaatama värskelt moodustatud FB Jooksmise trenni, kus olid juhendajateks Riho Ment ja Roman Fosti. Rihoga leidsin hea klapi ja ta on siiani minu treener, Romanist on aga saanud Eesti parim maratonijooksja.
    Rühmatrennis on tore käia, pikamaajooks on ju väga individuaalne ala, see andis võimaluse midagi kambas teha. Ning teha selliseid harjutusi mida oma tarkusest ei oleks teinud. Ehk siis ÜKE sisemiste lihaste tugevdamiseks paremaks jooksuasendiks ning jooksuharjutused parema jooksusammu jaoks.

    TREENINGPLAAN

    Meie treeninggrupp kasvas ja muutus tugevamaks, 2011 aasta detsembris võtsime koos Hanno Kindeliga personaalse treeningkava ja seadsime eesmärgiks- 2012 Tallinna Maraton alla 3 tunni. Selle nimel sai hüppeliselt treeningmahtu kasvatatud ja kavva tulid intervalltreeningud. Harjutasime 5 korda nädalas. Koos oli tore areneda, tase kasvas kevadeni praktiliselt iga trenniga. Aegamööda ühinesid meie plaanilise „eliitgrupiga“ ka mõned teised trennikaaslased.
    Kevadistel võistlustel lammutasime korralikult. Näiteks Tartu 23,4 km maastikujooksul parandasin oma marki 17 minutit ja spordiklubi Leksi 44 üritusel, Leksijooksul, 4,6 km sain endalegi ootamatult 2. koha. Lõpuspurdiga võitis mitu taset tugevam konkurent, keskmaajooksja Heinrich Sillang.
    Süstemaatilise trenniga käis kaasas mitu nähtust. Esiteks kasvas söögiisu kordades, aga menüü suhtes muutusin valivamaks, rasvase osakaal vähenes tunduvalt. Riided hakkasid suureks jääma, paar kuud vanad püksid ei seisnud enam ilma rihmata ülal. Ja uute ostmisel kordus see varsti uuesti.

    EESMÄRK- MARATON 3 TUNNIGA

    Suvel tegime spetsiaal-maratonitrenni. Pikad lõigud ja ülipikad jooksud, mis olid üsna kurnavad. Meie kahepealise tempogrupiga oli vahepeal liitunud Kaido Vetevoog, kellest oli rasketes trennides palju abi. Kergeid trenne üksi läbida pole midagi, aga kui plaanis on 4×4 km lõigud või 35 km maratonitempos, siis on sobiva tasemega kaaslased kulla hinnaga. Muidugi oli maratonitrenni tegijaid teisigi, aga kui tase on erinev siis saab parimal juhul üksteist mööda minnes ergutada, kambatrenni sünergiat ei teki.
    Suur üritus jõudis kohale. Ja kõik läks valesti. Minu 3. maraton, peaks ju natuke kogemust juba olema aga… ma ei tea isegi mis juhtus. Kõige märgatavam põhjus oli vist see et tossud nöörisin väga tihedalt jalga, pidin mitu peatust tegema et paelu lõdvendada. Aga oli juba hilja. Jalalabad hakkasid paisuma ja ei tahtnud enam tossude sisse ära mahtuda. Seda ei ole ei enne ega pärast enam juhtunud.
    Kuni poole maani hoidsin end Pirksaare kamba sabast natuke tagapool. Siis lasin tempot pisut alla, kuna sain aru et sedasi lõpuni ei vea, 30 km märgini siiski jooksin. Siis jalutasin, sest ei olnud mõtet piinelda, midagi ei olnud enam püüda. Finišis näitas kell 3:31. Selle aja oleksin ilma spetstrennita iga kell teinud, peaaegu 10 kuu eesmärk oli täielikult ebaõnnestunud. Ja täiesti narr tunne oli, kõik jäi realiseerimata, väsimust eriti ei olnudki, oleks kasvõi kohe uuesti starti läinud.

    MARATONIPOHMELL

    Järgmisel aastal ma enam maratoni plaani ei võtnud. Kuid Linnajooksude Kuldraja lõpetajana oli mul seal juba osalus kirjas. Hooaeg läks enam-vähem, ajaparandused olid enam mitte kümnetes minutites, vaid heal juhul kümmekond sekundit. Saavutasin haruldase stabiilsuse, kahe linnajooksude poolmaratoni resultaat erines ainult 1 sekundi võrra. Käisin väiksematel üritustel, näiteks Kihnu jooks ja staadionijooksud, need hakkasid mulle meeldima. Huvitavam elamus, vähem kommertsi ja parem koht kuna konkurente on vähem.
    Pärast pikka kahtlemist otsustasin Kuldraja lõpuni teha ja maratoni kuidagi läbi sörkida, aeglases tempos. Võtsin eesmärgiks trennide järgi üsna kerge tunduva 3:10-3:15 ning lubasin treenerile et vean meie nais-esinumbri Kristiina Verevmägi selle tempoga finišisse. Esimene ring oli tore, võtsin kergelt, lobisesin, rääkisin anekdoote. 22 km peal oli kõik, järsku ei saanud enam normaalselt hingata. Pidin tempo alla laskma. Kusjuures pooliku vaheaeg oli üle 10 minuti kehvem kui minu pooliku mark. Natuke veel jooksin 30 sek/km peale aeglasemalt. Siis käisin. Sõin rahulikult laua pealt mis pakuti, käisin välikemmergus, vaatasin ringi. Kõik tundus järsku väga naljakas. Mida ma siin punnitan, miks ma üldse siia ronisin, ma ju ei soovinud nagunii tulla? Ja teised pingutasid, jooksid mööda. Mul hakkas neist üsna hale, pingutavad, huvitav, mille nimel? Et saada 5 minutit parem aeg ja naabrile ära teha? Antud võistlusel oli minu jaoks üsna oluline mõju. Minu 4. maraton, ainult esimesest tundsin tsipake rõõmu, et asi sai lõpuks ära tehtud, teised on nii või teisiti ebaõnnestunud. Mingit maratoni-eufooriat pole ma kunagi tundnud. Teadsin juba enne et see distants mulle eriti ei meeldi – liiga pikk ja aeglane, nüüd taipasin et ta ei sobi ka mulle, alati juhtub midagi, parimal juhul sääremarjakramp, halvemal midagi sellist mis juhtus nüüd 2 aastat järjest. Ei pea ju ennast piinama, see on minu hobi mitte töö, peab sobivamaid distantse valima.
    Sügis õnneks tõi ka paremaid elamusi, poolikus parandasin marki ja samuti tegin korraliku 5 km tulemuse oma esimesel EMV ekidenil, küll harrastajate arvestuses.

    TÄPPSPORTLASED

    Kuna meie treeningkamp oli juba üsna tugevaks kasvanud, tekkis huvi registreerida end ametliku klubina, et saaks meistrivõistlustest osa võtta. Tegime uue klubi, nimeks sai Täppsportlased, mille mina välja pakkusin.
    Miks selline nimi? Kunagi, räägitakse, oli lastesaade Tipp ja Täpp. Trennis tekkis küsimus – kes meie oleme – kas tippsportlased? Trenni teeme ju küll tublisti? Aga tipuks me ei saa, oleme hiljaks jäänud, heal juhul oleme tublid harrastajad. Seega mitte tipud, võib-olla siis täpid. Ja nii jäigi, teised sain ka nõusse. Kui teist korda oleks vaja valida, siis ma pakuks välja ehk „mahesportlased“. Amatöörid, dopingust ei tea midagi ega tahagi teada, teevad trenni oma lõbuks. Pigem pingutavad vähem aga toovad oma kondid tervelt finišisse. Mina vähemalt teen nii. Igasugu keemia-lisandid mida pakutakse ei meeldi mulle sugugi, eelistan tavalist toitu. Peaks ju sobima?
    Klubi osutus väga populaarseks ja lühikese ajaga liitus meiega palju tublisid jooksjaid. Kevadel käisime oma esimeses lõunalaagris, Portugalis. Väga tore oli ja pärast seda oli vorm kuu aega ülihea.

    2014 HOOAEG

    Kuna maratonist ja üldse asfaldil suure rahvamassiga jooksudest tekkis Kuldradade kogemusest mürgitus, siis vältisin neid teadlikult. Valisin huvitavamaid üritusi, kohalikud krossid, trepijooksud, staadionijooksud, firmaspordi üritused. Kuigi isiklikke marke kõigil distantsidel ei teinud, oli vägagi huvitav hooaeg. Korduvalt läksin võistlust nautima, ei pannud konkurente tähelegi, tegin kõike enda rõõmuks. Suur rahvamass segaks sellise mõnevõrra meditatiivse oleku teket. Proovisin oma tehnikat paremaks saada, treener on mulle korduvalt meelde tuletanud et minu samm on väga ebaökonoomne ja üle kanna, mitte üle päka. Võiks vist öelda et elevant on mulle päka peale astunud. Samas ei olnud ka spetsiaalseid eesmärke, tahtsin lihtsalt trenni teha ja vormis püsida, õnnestumise korral ka isiklikke marke parandada.
    Kui oleksin tippsportlane, siis võiks öelda et olen „läbi põlenud“ ja aeg oleks loobuda. Aga kuna olen kõigest täppsportlane, kes on ainult paar aastat süstemaatilist trenni teinud, siis tean et mul on veel kõik ees. Palju huvitavaid võistlusi, rekordid igal distantsil ja võib-olla ka mõni poolikust pikem maa. Aga ainult siis kui selline soov tekib.

    HUVITAVAID KILDE

    Jooksurahvas on tore seltskond, ikka tehakse nalja ja juhtub midagi huvitavat.
    Näiteks maratoni stardipaugu järgi kõlas hüüatus: „eelviimane ring!“ Tõsine distants oli ees aga ikka ajas naerma.
    Samuti jäi Pirital 30. km kandis ette 40 km/h kiirusepiirang. Suu hakkas lausa vett jooksma. Nelikümmend! Oleks ainult nii kaugel! Umbes sarnase meetodiga motiveerisin end algusaegadel lõpuni pingutama. Kujutasin ette et finišis ootab tort või muud head, olenevalt mille järgi neelud parasjagu käisid.
    Sügisjooksul kommenteeris üks ergutuspunkti esineja- sealt läheb- nime ei näinud – number 220. Ilmselt 220 volti.
    Kõige ebameeldivam hetk- Rahvajooksu poolmaraton 2010 Rocca al Mares, kuuma on üle 30 kraadi ja joogipunktis lõppes just enne mind jook otsa.
    Ja selle vastandina, Simuna-Laekvere 10 km jooks, vihmasadu, traditsiooniliselt on rajal ka vabatahtlike pritsumasin, kes vajaduse korral kastaks- aga taevast tuleb peenet vihma niigi- ja tublid kohalikud inimesed pakuvad keset teed veel juua. Ma küll ei võtnud, lühike maa ja märg ilm, aga selline pühendumus on kiiduväärt! Just sellistel üritustel tahan osaleda.
    Karala jooksult sain kruvikeerajate kompleti, nii et kui nägin Kuusalu Lauritsapäeva jooksu loosiauhindade seas haamrit, lootsin selle endale saada. Kruvikeerajatele seltsiks ja lihtsalt oleks tore öelda- käisin 5 km jooksul ja sain haamri.
    Ülemiste jooksul, oma algusaastatel, tegin ühe jõusaali-tüübiga võidu (nimi on kirjutajale teada). Ta tegi võistluse läbi 100-meetriste kiirendustena, jooksin ühtlaselt mööda- varsti vuhises tema mööda. Siis ta lõdvestus, sain korraks ette. Nii kümneid kordi. Kui luited tulid, siis, piinlik tunnistada, lisas ta kiirust ja kadus eest.
    Haapsalu maanteejooksu korraldaja, raudne vanamees Endel Susi vehkis enne võistlust stardipüstoliga. Vahepeal näitas võistlejate poole, mass tõmbas end lainena eest ära. Nii mitu korda. Täitsa lõbus oli.
    Algaja loogika- Pühajärve stardis oli traditsiooniliselt kuum ilm ja päikesepaiste. Alustasin kiirelt- et jõuda enne finišisse kui halb hakkab. Ei õnnestunud.
    Rabajooksul oli 2011 kevadel paks lumekiht maas. Kogu maa kuulsin suuskade sahisemist, hiljem räägiti et üks mees jooksis paarsada meetrit metsa vahele ja pani siis suusad alla ning suusatas lõpuni. Antud rajal oli see vist tõesti kiirem liikumisviis.