27.jaanuar toimus jooksuklubide saalihokiturniir. Paraku ei läinud meie võistkonnal jälle kõige paremini ja pidime leppima viimase kohaga. Tegelikult kui aus olla, siis see turniir oli üks suur õnnemäng ja turniiritabel ei kajasta võistkondade tegelikku paremusjärjestust. Mängiti ilma väravavahtideta ja värav võis olla umbes 50 cm lai ja 30 cm kõrge, mistõttu sellesse väravasse palli saamine oli tõeline loterii.
Meie võistkonna tublid mängijad olid: Kadri Jägel, Ela Vulla, Marge Nõmm, Kristjan Jägel, Üllar Pärnat, Franko Reinhold, Mehis Mäe,Vahur Mäe, Rando Paulberg, Carlo Rebane, Mikk-Martin Anvelt.
Kohe esimene mäng oli meil ProRunneriga. Mäng oli väga tasavägine. Läksim kohe mängu alguses minu väravast 2-0 (naised said värava eest kaks punkti) juhtima, kuid kohe nende naismängija suutis kuidagi palli väravasse kobistada ja mäng oli viigis. Lõime selles mängus ühe värava veel, kuid ProRunneri naistel oli rohkem õnne, nad lõid ühe värava veel, siis õnnestus veel kahel mehel pall väravasse saada ning nad võitsid mängu 6-3.
Teine mäng oli meil Spartaga, mida läksime 1 – 0 juhtima. Esimese poolaja lõpus vilistas kohtunik meile vea, kuna meie kaitsja lõi palli värava alt jalaga minema, mis tegelikult saalihokis on täisti lubatud. Aga kuna võistlustel pidi iga võistkond kaks mängijat kohtunikuks määrama, siis see kohtunikutöö andis ikka päris pallju soovida. Vastastele anti karistuslöök ja nad suutsid palli kuidagi meie väravassee saada. Poolaeg lõppes 1-1, kuid teisel poolajal suutis Sparta meile veel väravaid lüüa ja me kaotasime selle mängu 4 – 1. Samas oli mäng väga tasavägine ja turniiri lõpus ütles üks Sparta meesmängija, et meie vastu oli neil kõige raskem mängida.
Kolmas mäng oli meil Treeningpartneri vastu. See oli kõige lihtsam mäng. Võitsime selle mängu kindlalt 0 – 3. Ühe värava autoriks oli Ela ja teise värava lõi Kristjan. See oli tõeline imevärav. Kristjan lõi palli oma värava alt lahti, pall põrkas vastase jalast vastaste väravasse, mis kinnitab minu eelnevat juttu, et värava saamine oli täielik loterii.
Neljas mäng oli väga dramaatiline. See oli Jooksupartneri vastu, kes mängis väga jõuliselt ja nende meesmängijad ei teinud vahet, kas nad mängisid meeste või naiste vastu. Väljakul lendasid igasugused karvased ja sulelised, sõimati nii meie mängijaid kui ka kohtunikku. Turniiritabeli seis oli selleks hetkeks selline, et kui me oleks selle mängu võitnud, siis oleksime olnud Sparta järel teisel kohal. Läksime seda mängu 1 – 0 juhtima. Kui ma ei eksi, siis esimene poolaeg nii ka lõppes. Teisel poolajal õnnestus neil mäng viigistada. Kaks minutit enne mängu lõppu meie raudne kaitsja Kristjan sai tõsiselt vigastada ja kukkus värava juures pikali maha ilmselgetes valudes piineldes. Selle asemel, et pall mängust välja lüüa ja uurida, et kas vastasmängijal on kõik korras, kasutasid vastased võimalust ja lõid võiduvärava. Seega pidime leppima kaotusega ja viimase kohaga turniiril.
Kokkuvõttes võiks öelda, et meil oli väga tugev võistkond. Eriti tublid olid meie naised. Olime kolmekesi ja kuna koguaeg pidi kaks naist väljakul olema, siis saime päris korraliku koormuse. Mehi seevastu oli meil 8, üks kiirem ja parem kui teine. Meie taktika oli mängida pika palliga ette ja võimalikult palju väravale lüüa. Meil oli väga palju häid võimalusi, kuid kahjuks vähe õnne ja pall ei jõudnud niipalju väravasse, kui oleks tahtnud. Ka Treeningpartner kiitis turniiri lõpus meie võistkonda. Treeningpartner andis välja ka kaks eriauhinda: Tragi naine, kelle valisid Treeeningpartneri meesmängijad ja Vahva mees, kelle valisid naised. Treeningpartneri mehed arvasid, et olin piisavalt tragi, et võiksin seda auhinda väärida ja valisid Tragiks naiseks mind. Vahvaks meheks osutus üks Jooksupartneri mängija.
Oli üks vahva, sportlik ja emotsioone täis päev!
Võistkondade paremusjärjestus:
I koht: Sparta – 3 võitu, 1 viik 7 punkti
II koht: Treeningpartner – 1 võit, 2 viiki, 4 punkti
III koht: Jooksupartner – 2 võitu, 4 punkti
IV koht: Prorunner – 1 võit, 1 viik, 3 punkti
V koht: Täppsportlased – 1 võit, 2 punkti
