ALGUS
Esmane huvi spordi vastu tekkis mul juba 12-aastaselt 1982 aastal, kui sai sõpradega jalgpalli mängitud ja üksteist taga aetud. Esimene spordiala oligi mul tegelikult jalgpall, kus ma olin kogu aeg ründaja positsioonil. Sealt ongi pärit minu kiirusvõimed, kuigi tegelikult teadlikult ma seda spordiala kunagi ei mänginud. Tol ajal tegelikult ma pikka maad eriti ei jõudnud joosta, mäletan põhikooli ajast, et 3000m oli õudne pingutus mulle.
Mingil määral tekkis mul huvi jooksu vastu siis, kui ma läksin õppima Valga 46.Kutsekeskkooli 1985 aastal. Esimesel aastal see ei kujunenud veel süstemaatiliseks treeninguks, kuid pööre tekkis 1987 aastal, kui Valga mööblivabrikusse tuli spordiinstruktoriks Sven Maschorov, kes ise oli sel ajal tugev pikamaajooksja ja suusataja. Tema juhendamisel hakkasin ma teadlikumalt treenima ja käisin ka esimestel spordivõistlustel.
1988-1990 aasta teenisin ma Vene armees aega, teenistuskohaga mul üldiselt vedas, sest sattusin lennuväeossa Ukrainasse helikopteri mehaanikuks. Kord oli väeosas kõva, igal hommikul oli hommikujooks kõrvalasuval staadionil. Jooksid kõik, isegi ohvitserid olid välja aetud. Sain selle kahe aasta jooksul tegelikult kõva põhja edasisteks treeninguteks pikamaajooksus, kuigi arendasin sel ajal ka kiirust korralikult. 1990 aastal esindasin meie väeosa Kiievi oblasti sõjaväeosade kergejõustikumeistrivõistlustel, kus saavutasin suur Rootsi teatejooksus I koha. Selles jooksus jooksin ka oma 800 m rekordi 1.57 (aeg võeti lendlähtest) ja selle jooksin ma tossudes, mitte naelikutes! Meie võistkond oli üldse kõva mäletan, et 400 m joosti 50 sek, teisi aegu ei mäleta.
KERGEJÕUSTIK
Sõjaväest tagasi tulles 1990 aasta detsembris tegelesin ma jooksmisega edasi, õnneks sattusin ma kokku tuntud pikamaajooksjaga Kalev Urbanik, kellega koos ma tegelesin jooksmisega tegelikult kuni tema viimase jooksuni. Ta suri ootamatult pärast Tallinna Sügisjooksu 21 km läbimist, milles saavutas ajaga 1:13.22,2 üldarvestuses 14. koha (võitis Pavel Loskutov) ja oma vanuseklassis M40, leedu 1996. aasta olümpialase Pavelas Fedorenka järel 2. koha.
Fotol seisavad vasakult mina, Sven Maschorov, Kalev Urbanik, Väino Villemson
kükitavad paremalt Tarmo Reitsnik, teise jooksja nime ei mäleta
Klubi, kus alguses tegutsesime oli Tervisevõti, mis hiljem sai nime Walketa, mis on siiamaani alles, aga momendil ei tegutse. Klubi aktiivsel ajal oli meil liikmeid umbes 50-60. Klubi korraldas kogu aeg aktiivselt igasuguseid spordiüritusi Valga staadionil ja selle lähiümbruses, käisime ka ühiselt kogu aeg erinevatel spordiüritustel.
1991-1993 aasta õppisin ma Tartu Põllumajandusülikoolis, mis jäi kahjuks lõpetamata. 1993-1994 aastal sain ma treenida erinevate Tartu treenerite juhendamiste järgi, pikamaajooksus oli minu juhendajaks Ants Nurmekivi ja hüppealadel Toomas Klaup. Suutsin üsna vähese trenniga hüpata kõrgust sellel ajal 1.85 ja kaugust 6.57, kuid sinnapaika need treeningud kahjuks jäid.
Mäletan, et 1992 aasta käisin ma ka oma esimesel maratonil, nimelt Wendre vaibamaratonil. Selle maratoni esimene pool oli paljulubav, poolmaratoni aeg oli 1h17min. Kuid pöördepunktis tuul pöördus ja lisaks sellele hakkas hüppeliiges valutama. Sellele vaatamata rühkisin vapralt lõpuni, kuigi lõpuaeg oli 3:22.57. Enne seda maratoni olin ma teinud trenni hullumoodi, 2 korda päevas ja kuus peaaegu 1000km. Ilmselt see mõtlematu treening tegigi karuteene, sest järgnev aasta tuli mul praktiliselt vahele jätta, sest mulle tehti ühele jalale 2 operatsiooni (hüppeliiges ja luuümbris). Peapõhjus vigastuse tekkimisel oli viletsad jalanõud, tol ajal ei olnud saada häid tosse ja joosti ketsidega.
1995 aasta hakkasin ma jälle korralikult harjutama juba korras jalgadega ja kohe hakkasid ka tulemused tulema,
Tartu sügisjooksul saavutasin 10 km 8 koha tulemusega 0:33.51,8.
1995 lõpp kuni 1997 aasta teenisin ma Rahuvalve üksikkompaniis Paldiskis. Selle ajal 1996-1997 aasta käisin ma ka välismissioonil Lõuna Liibanonis. Seal teenisime me Norra pataljoni koosseisus, lisaks Norrale ja Eestile oli veel esindatud 8 erinevat maad (Ghana, Fidzi, Nepaal, Prantsusmaa, Iirimaa, Soome jne). Elasime ja treenisime 1000 m kõrgusel. Sporditegemine oli missiooni ajal au sees, iga nädal toimusid erinevad jooksukrossid, millest osa võtsime. Erilisemad neist on kohe missiooni alguses toimunud võistlus ~10 km, kus jäin jagama 2-3 kohta.
Mina paremalt esimene
Toimus ka üks eriline võistlus, nimelt teatejooks 6x1000m, kus Eesti saavutas auhinnalise 3 koha Ghana ja Fidzi järgi. Mina olin veel sel jooksul ankrumees, edestasin Nepaali esindajat finišis napi meetriga.
Mina lilla vormiga.
Eriline võistlus toimus juunis 1997 aasta, nimelt UNIFIL meistrivõistlused 10km. Võistlus toimus ekstreemsetes tingimustes mäletan, et temperatuur oli päikese käes 60 kraadi. Ometigi suutsin joosta sellel võistlusel oma 10 km rekordi 33.00. Olin lõpetajate seas esimene valge inimene üldarvestuses 6 koht, võideti jooks 31 minutiga. Teine valge lõpetaja Eesti võistkonnast jõudis küll üle finišijoone, aga sai kuumarabanduse ja viidi kanderaamiga minema, mina suutsin imekombel püsti jääda.
Missioonilt tagasi tulles lahkusin ma kaitseväest ja läksin Piirivalvesse tööle. Piirivalve ajal tegelesin ma kogu aeg jooksmisega edasi, 1998 aastal tuli 10.Tallinna Maratonil 10 km maanteejooksus 6 koht ajaga 33.48.
Valga maakonna meistrivõistlustel 400m jooksin 53,8., s.t. suutsin joosta nii pikki kui ka lühikesi maid hästi.
Järgmisel 1999 aastal jooksin ma poolmaratoni Valgas ajaks 1:17.31
Tegelesin piirivalve ajal ka teiste aladega, näiteks 2002 aastal sain ma II koha Eesti Piirivalve meistrivõistlustel laskejooksus 7,5 km klassis kuni 35 aastat ajaga 50.07.
2003 aastal käisin ma jooksmas Helsingi City poolmaratonil kus olin üldkokkuvõtte 19 ajaga 1:19.50, sel ajal treenisin ma Tõrva klubis Viraaž.
2005 aastast alates teen kaasa ka erinevatel spordiveteranide võistlustel nii Eestis, kui ka välismaal. Olen üritanud vähemalt üle aasta käia ka seenioride MM ja EM-del. Seni parem koht MM-l on Lahtist, kus sain 800m 6 koha. Peamised alad on 800m ja 3000m, viimastel aastatel ka krossijooks.
MM Lahtis finaal, mina vasakult 6-s
Eriti hea aasta oli 2008, kus suutsin teha 800m Eesti rekordi 2:02.54. Siis suutsin joosta igal pool häid aegu. Asja varjutas 2009 aasta alguses saadud säärelihase rebestus. Õnneks taastusin ma sellest ruttu tänu tuntud imearstile Aavo Ütsile. Ainult väikese märgi oli see vigastus jätnud, sest peale seda ei töödanud jalg enam nagu vanasti, 800m aeg halvenes kohe 5 sek. Selle pärast otsustasingi vaikselt jälle pikematele maadele üle minna.
2007 aastast alates korraldan ka võistlust Talveots, kus on tavaliselt võistelnud piirivalvurid, politseinikud, kaitseväelased, kaitseliitlased ja erinevate klubide laskesportlased. Võistlus ise on järgmine: Võistlevad lahingpaarid (2 võistlejat), joostakse kokku 6,5 km täisvarustuses raskel rajal (lumi,liiv). Võistluse sees toimub mitu laskmist automaatidest (nagu laskejooks). Lõpuks võidab lahingpaar kelle aeg tuli kõige parem, kui lahutatakse lasketulemused. Eestvõtjaks on olnud Põhja Piirivalvepiirkond ja Politsei-ja Piirivalveamet, mina olen peakorraldaja. Võistlus sai alguse juba 1994 aastal ja sel aastal tuleb juubeli võistlus 20 kord. Võistluskoht on olnud Männiku lasketiir ja karjäär.
Kuni 2014 aasta alguseni treenisin veel SK Maret-Sport all, kuid alates 08.2014 otsustasin ma klubi vahetada. Uueks klubiks sai Täppsportlased. Peapõhjus oli loomulikult see, et mitmed head tuttavad olid ees (Tiia, Christjan), aga mulle meeldis ka see kuidas Riho, Ly ja Tiia klubi atmosfääri üleval hoidsid ning teisi ergutasid treenima ja võistlustel osalema.
