Riho Ment

, Riho Ment, Täppsportlased

MINU TEE SPORDIS

ALGUS

Võiks öelda, et kõik sai alguse peale I klassi lõppu kui kogu koolivaheaja veetsin maal vanaema juures. Olin küll esimestes klassides ülipüüdlik õppija ja igati eeskujulik õpilane, aga mu vanemad soovisid, et ma veel soravamalt lugeda oskaksin. Kehv see oskus ei olnud, aga ma ilmselt polnud piisavalt kiire. Õpikud tundusid kuidagi igavad ja raamatud olid 7 aastale lapsele liiga keerulised. Mida siis lugeda? Isa käis välja idee, loe ajalehti. 1967. aasta ajalehed olid teadagi täis poliitikat. Aga ma leidsin viimasel leheküljel midagi huvitamat. Seda oli küll vähe, aga see tundus põnev. Need olid spordiuudised. Algul küsisin kõike isa käest, kuidas seda ala harrastatakse ja mis seal tehakse. Kuskil paari aastaga kasvasin oma spordialaste teadmiste poolest isast mööda. Võisin une pealt kõiki kergejõustiku maailmarekordeid öelda jne. Algusajast on meeles ka 1 huvitav seik. Nimelt ma ei uskunud pikka aega, et kuultõuge on kergejõustiku ala. Kuul tundus nii raske ja järelikult on tegu raskejõustikuga. Kunagi, aastaid hiljem, jõudis minuni ka Spordileht, mis tol ajal ilmus 3 korda nädalas. Ilmselt oli isa selle linnast, töölt tulles, ostnud. Sellest ajast alates ei suutnud ma enam ühtegi Spordilehte vahele jätta.

Oli ka teine põhjus, miks ise liigutama hakkasin. Mu vanematest mulle, spordi vallas, õpetajaid ei olnud, nad olid liiga hõivatud. Nimelt I klassis tekkis mul probleeme “rahvastepalli” mängimisel, mis kuulus siis kehalise tundides sageli programmi. Ma ei suutnud palli üle vastase tsooni visata, rääkimata kellegi välja viskamisest. Joosta ma nagu jõudsin, aga mingeid muid liigutusi teha ei osanud, sest keegi polnud mind õpetanud. Hakkasin siis suvel, maal olles, kive loopima. Tulemusi mõõtsin sammudega, nagu isa, kogenud maamõõtjana, seda tegi. Algul lendasid kivid vaevu üle 10 m, aga suve lõpuks olin jõudnud kuskile 50 m juurde. Kui algul üritasin visata ümaraid kive, siis mõne aja möödudes, oskuste tekkides, avastasin, et lapikud lendavad, õige nurga alt visates, kaugemale.

Septembris algas jälle kool ja kehalise tunnis olid taas kavas “rahvastepall”. Võistkonnad koostati siis tavaliselt nii, et paar tugevamat valisid endale liikmeid võistkonda. Mind valiti muidugi viimaste hulgas. Suur oli aga kõigi üllatus kui kõige kehvemast mängijast oli järsku saanud üks parimaid. Olin ka muidu hulga osavamaks muutunud.

II klassis sain ka esimese diplomi. Nimelt, kooli spordipäeval jooksin 60 m 10,0 ja jäin sellega III kohta jagama. Olin väga uhke. Kooli stendil olid tulemused umbes kuu aega väljas ja iga päev käisin korra sealt läbi vaatasin enda saavutuse üle. Lõpuks asendati spordipäeva tulemused värskemate uudistega. Need polnud pooltki nii huvitavad.

MINU ESIMENE SPORDIALA

Tol ajal oli kõva korvpallibuum. “Kalev” oli NSVL meistrivõistlustel pidevalt medalivõitajate kannul ja eestlased kuulusid NSVL koondisse. Seetõttu oli loogiline jätk korvpalli mängima minna. 10-aastaselt läksin siis praeguse Eesti naiste koondise peatreeneri, Jaanus Levkoi, juurde. 3 aastat sai käidud. Päris minu ala see ei tundunud. Mind polnud ka gigantismipisikuga nakatatud. Olin küll hea põrgataja ja söötja ning eeskujulik meeskonnamängija, aga mind häiris kui kaaslased ei tabanud õigeid liikumisi ära ja läksid sageli loogiliselt valesse kohta. Olin vist liiga tagasihoidlik ja arglik ning võistlustel lootsin kogu aeg, et mind mängu ei pandaks. Õnneks seda enamasti ei tehtud. Klassi ja kooli eest mängisin aga korvpalli edasi ja üsna edukalt. Seal olin hulga julgem, ilmselt seetõttu, et kuulusin paremate hulka. Kuigi olin vaid 176 cm pikk, tuli pikkade puudumisel isegi tsentrit vahel mängida. Tugev füüsis ja hea hüpe korvas pikkuse puudumise. Kõige kodusemalt tundsin end siiski ääremängijana. Väga mõnus oli endast hulga pikemaid “lüpsta”.

KERGEJÕUSTIK

Kergejõustiku juurde jõudsin 13-aastaselt. Kaks naabertrepikoja poissi käisid tollase TPI staadioni juures kergejõustikku tegemas ja üks neist kutsus ka mind. Ta ütles mulle, et paned seal kõigile ära. Ega mina teadnud, et tegu on soojendusjooksuga. Läksingi siis ühel suvepäeval kohale. Treener saatis jooksma. Tehti mõne km pikkune ring. Tempo tundus minu jaoks väga aeglane. Lõpu lähenedes, kui mõned olid juba maha jäänud, ütles naabripiss, et pane nüüd siit otse üle liiva staadionini ja ära treeneri juurest läbi jookse. Panin siis ajama, vaatasin veel taha, et kõik on kaugel ja jooksin ikkagi kaarega treeneri juurest läbi. Ikkagi kõva mees, et jaksan nii kiirelt joosta. Minu üllatuseks polnud treener üldsegi vaimustuses sellest, et nii ägeda spurdi tegin. Hiljem selgus, et soojendusjooksu ei peagi võidu jooksma.

Treener andis siis meile mõõdulindi ja saatis kaugust hüppama, ise läks aga edasijõudnute grupiga tegelema. Minu üllatuseks hüppasid kõik teised meeter-poolteist vähem. Mõtlesin küll, et mis värk on, käivad trennis ja hüpata ei suuda, aga mis see minu asi on. Trenni lõpus tuli treener meie pundi juurde ja küsis, kes kõige rohkem hüppas. Teised näitasid minu suunas ja kui treener tulemust kuulis, arvas ta, et äkki mõõtsite meetri rohkem. Mul lasti siis üks katse veel teha. Samm ei klappinud ja tippisin kõvasti ning hüpe tuli ca 30 cm vähem kui senine parim, aga mitte meeter vähem.

Järgmises trennis tuli treener juba ka meid vaatama ja seletas natuke tehnikast. Olin oma lapsearuga tegelikult päris normaalselt hüpanud, aga natuke tehnikat kohendada oli ikkagi vaja. Tulemused kasvasid veelgi. Mõne trenniga aga sai lõbujõustik läbi. Treener viis mind edasijõudnute gruppi. Mulle algul ei meeldinud seal üldse. Olin kuidagi võõras ja kogu see soojenduse värk oli mulle uudne. Lisaks soojendusjooksule tehti mingeid imelikke harjutusi kätega, puusaringe, jalgu painutati igas suunas ja lõpuks ka vibutati. Tundus nii mõttetu, milleks väsitada end enne trenni. Aga kuna kõik tegid midagi, tegin ise ka. Praegu õpetan aga teisi trenni algul korralikku soojendust tegema.

Tulemused paranesid kiirelt ja tulid ka esimesed võistlused. Enda üllatuseks märkasin, et olen alati võistlustel palju parem kui trennis. Kui teised hüppasid ka trennis kaugust pea sama palju, siis minul võis vahe isegi ligi pool meetrit olla. Sellest tulenevalt olin kohe üks paremaid, kuigi polnud õieti trenni teinudki. Ma ei mäleta enam, mis alal esimese stardi tegin, ilmselt kas kaugus või 300 m. Ise tahtsin hirmsasti pikka maad joosta. Lõpuks tuli 3 kooli vaheline maavõistlus ja seal sain ise alasid valida. Pääsesin ka 800 m jooksma. Tollal joosti kilehallides, kus oli 150 m ring. Loomulikult panin algtempoga üle. Kuskil 2 ringi enne lõppu olin liidrist terve sirge maas. Kehalise õpetaja veel hüüdis, et pea vastu, saad II koha. Ma ei tea, kust kohast ma selle jõu leidsin, aga vahe hakkas vähenema ja paar meetrit enne lõppu möödusin senisest liidrist ja võitsin jooksu. See oli alles hea tunne.

Meie treeninggrupp kuulus Tallinna “Kalevi” ridadesse. Olid mingid võistlused tulemas ja kavas oli ka kolmikhüpe. Ühes trennis pandi meid kõiki, nii sprintereid, kaugushüppajaid, tõkkejooksjaid ja ka mind, kolmikut hüppama. Kolmikus hüpatakse teatavasti 2 esimest sammu ühelt jalalt ja viimane teiselt. Treener veel enne seletas, et kõige tähtsam on teine hüpe ehk see jalavahetuse samm. Seal ei tohi läbi vajuda. Kes seda suudab, see ka enamasti võidab. Ma siis ei vajunud läbi, kõik teised vajusid, ka meie parim kaugushüppaja. Oligi siis alagavalikuga selge. Kuidas võistlus läks, ei mäleta, ilmselt korralikult, sest mingiks perioodiks saigi kolmik minu põhialaks, treeneri arvates vähemalt, ise olin aga, omast arust, ikka pikamaajooksja või vähemalt keskmaajooksja. Ega mul ka kolmiku vastu midagi polnud. Hästi tuli ju välja.

Kui nüüd noorsportlase aegu meenutada, siis ainsa suurema tiitli saingi just kolmikus, kus õnnestus korra Tallinna noortemeistriks tulla. Võistlus oli väga tasavägine. 3 esimest olid kõik 1 cm vahedega. Eks natuke oli ka õnne, sest sel võistlusel ei hüpanud keegi enda isikliku rekordi tasemel. Enda lemmikaladel, 400 m-s ja 800 m-s oli alati mõni peajagu pikem akselerant ees. Nii Tallinna kui Eesti noorte meistrivõistlustel oli parim tulemus II koht. Kauguses võisin olla kuskil 5.-6. Tegelikult õnnestus Tallinna “Kalevi” koosseisus teha Eesti C klassi noorterekord 4*100 m teatejooksus. Jooksin seal lõpukurvi. Alt ei vedanud, kuigi olin võistkonnas kindlasti kõige aeglasem. Igas teises võistkonnas oleksin ilmselt parimate hulka kuulunud.

Mäletan, et väga tahtsin ka 1500 m joosta, aga mind ei võetud kuulda, kuna tugevaid alasid oli niigi – kaugus, kolmik, 400 m, 800 m, isegi pallivise. Lõpuks pääsesin siiski 1500 m starti. Olin värskelt 14 aastat täis saanud ja spordilaagris korraldati mingid võistlused. Tegelikult vist nii noori väga ei tahetud lubada, aga lunisin end starti. Mõtlesin igati kavala taktika valmis, kus kiirendada ja millal alustada lõpuspurti. Võistlustel aga selgus, et tugevaid jooksjaid polnud starti tulnudki. Kuna enda taktika järgi plaanisin algul passida, siis ka juhtima ei läinud. Kuna tempo oli I ringil väga nõrk, läksin ette ja üksi ma siis jooksingi. Taktikat ei saanudki rakendada. Tulemus oli tegelikult korralik, 4:40,5, mis oli sel alal meie kooli rekord, aga natuke kahju oli, et esimene ring väga aeglaseks jäi. C vanuseklassis olin päris mitmeid aastaid kooli rekordiomanik nii kauguses, kolmikus, 400 m-s, 800 m-s, 1500 m-s kui ka 4*100 m-s. Olid ajad.

Korralikult treenisin kuni 17 eluaastani. Toimus pidev areng ja ka saavutusi oli igal aastal. Jooksin siis põhiliselt 800 m ja 1500 m, kõrvalaladena sageli ka 400 m ja paaril korral 3000 m paaril. Aga ise rikkusin ära enda võimaliku tuleviku jooksjana. Nimelt ilmus sel perioodil maailmatasemel esile selline mees, nagu Alberto Juantorena. Ta jooksis 400 m-s 2,8 m pikkuse sammuga ja 800 m-s 2,6 m pikkuse sammuga ja puhtalt kiiruse pealt. Ta on ainus mees maailmas, kes on samal OM-l võitnud nii 400 m kui ka 800 m. Ettevalmistava perioodi mahud olid tal umbes 120 km kuus. Hakkasin siis minagi jooksma vähe ja kiirelt, ning selle tulemusena tekitasin endale väga korraliku ületreeningu. Tekkis seisund, kus ei jaksnudki üle 3-4 km joosta ja isegi 800 m tase hakkas alla minema, rääkimata 1500 m-st ja pikamaa distantsidest. Pikka aega, kuni 24 eluaastani, oli mu kuu kilometraaži rekord 180 km. Vanadest treeningpäevikutest on näha, et nädalas tuli enamasti 20-30 km jooksumahtu. Muidugi oli erinevatel eluperioodidel päris palju erinevaid pallimänge juures – korvpall, jalgpall, tennis, sulgpall, jäähoki, talvel ka suusatamine ja niisama uisutamine, suvel veidi ratast. Tulemus oli see, et parimad eluaastad tegin mitmekülgset sporti, kõike natuke, mida kokku kogunes tegelikult päris palju, aga midagi korda ei saatnudki. 18-ndast kuni 24 eluaastani küll aegajalt ikka võistlesin, aga midagi korralikku ei saavutanud. Tulemused kõikusid, olenevalt sellest, kas olin harjutanud või mitte.

TEISED ALAD

TENNIS

Korvpallist kirjutasin ja seda mängisin igal võimalusel ka edaspidi. Keskkooli lõpuklassides tekkis suur huvi tennise vastu, õigemini see tekitati, sest esimesel korral kutsuti mind poolvägisi tennist mängima. Isa oli mulle kunagi mingi reketi ostnud, millega olin maal pisikesi kive kaugele tagunud. Reket oli väga libeda käepidemega ja sooja ilmaga ei püsinud see normaalselt käes. Mõne korra olin kõrvalt näinud, et mõned mängijad löövad tagakätt kahe käega. Kuna nii püsis reket kindlamini käes, hakkasingi tagakätt kahe käega lööma ja sellest sai edaspidi minu tugevam pool. Eestkätt oli igavene tegu selle libeda varrega, mis püsis käes vaid siis kui sain täpselt keskosaga pihta. Aga kus sa sellega, on vaja ikka kõva vinti peale tõmmata ja pall lendas algul nagu jumal juhatas. See esimene kord polnudki väga hull. Kuigi kõik teised olid enne mõned korrad mänginud, olin juba selle korra lõpus teiste tasemel ja mõnda isegi võitsin. Hiljem tekkis Eestis kõva tennisebuum, sest tennisemaailmas käis võitlus, võrgumäng versus tagajoonemäng, nimeliselt McEnroy versus Borg. Mina kuulusin, omast arust, loomulikult sinna tagajoone toppspinnitajate koolkonda. Tundus nii vahva, kui teine mees tuleb võrku ja sa lööd lihtsalt temast mööda. Ega seda lihtne teha polnud, aga kui õnnestus, oli emotsioon laes.

Hilisemal eluperioodil mängisin 3 aastat ka harrastusliigasid, III liigat ja natuke ka II liigat. III liigas õnnestus isegi turniir võita ja selle järel korraks ka edetabeli liidriks tõusta. Hooaja lõpukoht oli vist parimal juhul III. Et paremat saavutada, oleks pidanud rohkem treenima. Enamasti mängisin kord nädalas. Kui olid võistlused ja kohe ei kaotanud, siis tuli muidugi rohkem mänge. Nagu mainisin oli trumbiks tagakäsi ja stabiilne palling (mitte ülitugev, aga suhteliselt täpne) ning harrastajate hulgas muidugi teistest oluliselt parem liikumine ja kiirus. Päris trennis kunagi ei käinud, aga tehniliselt omandasin pea kõik löögid, vähemalt treenerite arvates, kes vahel mu mängu juhtusid nägema.

SULGPALL

Oli aeg, kus tekkis sulgpallivaimustus. Paljud ilmselt ei tea, et sulgpalli loetakse 3 füüsiliselt kõige raskema spordiala hulka, koos veepalli ja squashiga. Tegu on pideva mõnesammulise sprintimisega ja palli algkiirus on sageli üle 300 km/h ning võrdsete mängus tekib päris suur hapnikuvõlg. Võrdsete mängijate vahel on rabistamist palju ja otsused tuleb vastu võtta kiirelt ja lüüa täpselt nurkadesse, mitte keset väljakut. 80-ndatel aastatel pääses TTÜ (tol ajal TPI) spordihoonesse vabalt sisse. Ütlesid, et käid mingis trennis ja valvelaua tädi (või onu) laskis sisse. Käisin seal tihti peale jooksu võimlemas, jooksuharjutusi, kiirendusi ja ÜKE-t tegemas. Ülevalt ääre pealt oli huvitav vaadata, kuidas all sulgpalli mängiti. Kohutavalt hakkas meeldima. Mõne korra elus olin mõned minutid päris väljakul mängida saanud ja tundus, et hästi tuli välja. Kuna treener oli natuke tuttav, küsisin, kas võin trenni tulla. Treener muidugi ütles, et oled ju kergejõustiklane, aga see langes sinna perioodi, kus tegin kõike. Aga nõusse ta jäi. All mehed ja naised mängisid parajasti ja ta siis küsis, et kellega ma siit pundist mängida suudaksin. Tegu oli ilmselt tema nõrgema grupiga, kes minu meelset mängisid väga algelist sulgpalli. 2 noormeest natuke nagu mängisid ja näitasin nende peale, et nendest ehk saaks jagu (tegelikult olin kindel, et võidan neid kindlalt). Treener seda ei arvanud, sest need mehed olevat juba 3 aastat harjutanud. Tegelikult lõid nad küll pidevalt täiest jõust ja kes enam reageerida ei suutnud, see loovutas punkti, aga mingit taktikat märgata polnud. Paari päeva pärast tulin siis trenni ja siangi esimeseks vastaseks ühe neist kahest mehest. Siis mängiti veel 15 punktini ja punkti võitis vaid pallingust. Mängisime mitu geimi ja võitsin enamasti 15:2; 15:3. Treener organiseeris kohe mulle vastu ühe naismängija, kes oli kunagi Eesti noorte paremikku kuulunud. Temaga oli raskem. Ta mängis nagu õpikust, kõik löögid oli tehniliselt head, aga väga etteaimatavalt. Aga geimide lõppudes hakkas ta alati väsima. Mäletan, et kõik geimid õnnestus alati võita, keskmiselt 8-10 punkti vastasele loovutades. Hea füüsis, kiirus ja kiire käsi tulid siingi kasuks.

Sulgpallis sai ka mõned turniirid mängitud. Harrastajate tase oli aga väga erinev ja esimestes ringides võisid pea nulliga võita ja siis järsku oli selline vastane, kelle vastu oli hea kui üldse punkte said. Korra sain ka sellise mehe, nagu Tiit Vapper, vastu mängida. Ta oli mõni aasta tagasi tipptasemel mängimise lõpetanud. Eelnevalt oli aga kuulunud NSVL paremikku. Kuna lootust eriti polnud ja päris nulliga kaotada ei tahtnud, otsustasin sihtida kõik pallid ainult piiridele. Eks ta võttis mind geimide alguses veidi kergemalt ja teises geimis oli algul seis lausa 5:5. Lõpuks kaotasin mõlemad geimid sarnase tulemusega 5:15, aga päris hätta ei jäänud. Aga ilus oli vaadata Tiidu mängu. Kõik käis väga lihtsalt. Ta praktiliselt ei teinud midagi, aga pallid kukkusid joontele või napilt sisse, mitte välja. Lihtsuses peitub geniaalsus.

JALGPALL

Jalgpalli sai nooruses mängitud hommikust õhtuni, paralleelselt korvpalliga. Jalgpallis meeldis mulle rünnata ja kaugelt “banaani” lüüa (vindiga löök, mis keerab kas sisse- või väljapoole) ning minu lemmikmängija oli Johann Gruyff, Hollandi täht, kes mängis poolkaitses ja kandis numbrit 14. Suuresti tema teene oli ka Hollandi eelmise põlvkonna kahel MM hõbedal. Tema pani mängu käima. Kunagi, vist 1974.a. toimus kergejõustikulaagris eri treeninggruppide vahel turniir, kus tulime võitjaks. Mäletan, et võitsime Kalevi venelasi 14:0 ja lõin siis 6 väravat. Alati ootasin Tśika juures treenides hooaja lõppu, sest siis sai kuu kuni poolteist 3 korda nädalas jalgpalli mängida. Kuigi jooksukiiruselt jäime kõvadele jooksumeestele alla, siis jalgpallis tegime neile noortepundiga alati ära ja lõpuks nad enam ei tahtnudki meiega mängida.

Vanas kilehallis, mis asus praeguse Tallinna Spordihalli koha peal, mängisime ka sageli trenni lõpus jalgpalli. Seal oli halli nurgas väike jalgpalliväljak. Sel ajal olid kõvad tegijad Ubakivi Lõvipoisid. Korra saime ka nendega mängida Nad olid meie noortepundist küll keskeltläbi aasta nooremad, aga väike väljak oleks pidanud tehnilisematele jalgpalluritele paremini sobima. Algul nad juhtisid mõne väravaga, aga lõpuks me võitsime. See oli küll kõva saavutus, kuigi oli vaid treening. Ilmselt lõpuks jooksime nad ikkagi üle, aga päris korralik tehnika oli meist enamusel, sest muidu poleks seda võitu tulnud.

SUUSATAMINE

Kooli ajal sai ka palju suusatatud. 20-30 km otsad olid tavalised. Puusuusaga oli libisemine ikka veidi kehvem kui plastikuga ja kunstlumest ei teadnud keegi midagi. Täpseid tulemusi ei mäleta, aga kooli võistlustel õnnestus mitmel korral 3 parema hulka tulla ja ka mõningaid suusatrenni poisse võita. Palju sõltus muidugi määrimisest, sest minu komplekti kuulus vaid Visti 6 määrde komplekt. Suusatajatel oli juba siis midagi paremat. Kui ikka klombid alla tulid, polnud lootustki. Korra olen nii Tallinn-Keila-Tallinn suusamaratoni läbi astunud. Lumeklombid suuskade all olid lõpuks paksemad kui suusad ise.

Aga, et suusatamine ikkagi väga tehniline ala on, veendusin kaubandustöötajate spartakiaadil. Minu töökaaslane, kellega olime sügisel samal jooksul 10 km jooksnud (mina 34 min millegagi, tema 45 min sekunditega), tegi mulle 10 km suusatamises mitme minutiga ära. Tõsi küll, siis sõitsime juba uisku ja see stiil ei saanudki mulle omaseks. Viimased aastad pole enam suuska proovinudki. Häbi tunnistada, aga kunstlumel pole kordagi sõitnud.

JÄÄHOKI JA UISUTAMINE

Minu noorusaastail oli kehalise kasvatuse õpetajatel kohustus, vastavate ilmade tulekul muidugi, teha kooli juurde liuväli. Käisin talvel siis sageli seal uisutamas ja hokit (vahel mängisime ka tennispalliga) mängimas. Uisutamises olin ikka väga kiire. Keegi ei tahtnud minuga eriti võidu sõita, kui siis ainult sprinti. Omast arust olin Ants Antson või vähemalt Cornelius Verkerk, kes oli tegelikult Antsonist veel kõvem mees. Litriga hokit mängida natuke kartsin, sest kui litriga pihta said, oli ikka väga valus. Seepärast eelistasin palli, aga teistele pall jälle ei meeldinud.

Korra olen käinud ka hokivõistlustel. Oli vist mingi majavalitsuste spartakiaad või midagi sellist. Pidime mängima ühe venelaste meeskonnaga, kus kõik tulid väljakule kaitsmetega. Meie väravavahile organiseeriti siis ka kaitsmed, aga väljakumängijad olid kõik dressides. Kaotasime loomulikult päris kindlalt, sest väga ei julgenud mängida. Korra sain litriga vastu sääreluud. Silmist pritsis sädemeid, aga jätkasin mängimist.

UJUMINE

Vot see on ala, milles ma olen suhteliselt vilets. Võin ujuda küll lõputult või nii kaua kuni külm hakkab, aga eriti edasi ei liigu. 50 m isiklik on 49,6. Korra võistlesin sel distantsil ka kaubandustöötajate spartakiaadil. Võistlejad kutsuti stardipukkidele ja igaks juhuks vaatasin üle, kellega koos ma siis ujun. Kõik olid sellised paksukesed ja igati ebasportlikud. Mõtlesin, et küll ma neist enamusest jagu saan, ma ju kõva spordimees. Kõlas pauk ja hakkasin meeletus tempos kätega vehkima. Omast arust liikusin päris kiirelt edasi, aga ega selle vehkimise tulemusena midagi eriti näinud. Kui lõpetasin, vaatasin ringi. Mõned olid juba veest välja roninud, mõned veel hingeldasin fiiśiseina najal. Olin viimane. Õnneks mõnes teises stardis oli paar meest veel aeglasemat. Selline on minu karjäär tippujujana. Olen ka 100 m rinnuli korra ujunud, 2:15 ja korra vist veel aeglasemalt. Krooli olen ka ujunud, aga mitte alla 2 minuti. Ka liblikaga saan hakkama, vähemalt sel määral, et kohtunikud mind maha ei võtaks ja ikka stiili ära tunnevad. Selili kardan ujuda, sest ette ei näe ning on basseinis on tunne, et ujun peaga vastu seina.

JOOKSMISEST HILISEMAL PERIOODIL

NSVL ajal oli suur probleem Vene sõjavägi. Eks minagi üritasin sellest hoiduda, aga lõpuks võeti ikkagi. Selle vältimiseks õppisin ka 2 aastat Tallinna Pedagoogilise instituudis, aga see jäi puhtalt enda laiskusest ja ka kartusest ühe spordiala vastu, pooleli. Olen küll igati üle keskmise osav pallimängija ja hea koordinatsiooniga, aga kardan kohutavalt kõrgust ja ei suuda sooritada harjutusi pea alaspidi. Nagu arvata võite on selleks alaks sportvõimlemine. Peda lõpetamiseke pidi ikka väga korralikul tasemel kõiki 6 sportvõimlemise ala valdama. Kangiga sain hakkama ja ka hüppega. Rööbaspuud olid 0, Rõngastel natuke suutsin, aga sel ajal olid mul käed nõrgad ja kohutavalt hirmus hakkas kui rõngad kõrgemale viidi. Vabaharjutuses ei meeldi mulle isegi kukerpalle teha, rääkimate pea peal seisust ja muust sellisest. Toenghooglemisega sain ka suhtkoht hakkama, aga harjutuse lõpuks väsisid käed ikka täiega ära ja lihtsalt ei jaksanud lõpuni teha. Muidu õppimisega Pedas probleeme polnud. Kuna olin endale koju ostnud absoluutselt kõik spordiraamatud, mida sel ajal saada oli, olin ka kõigega kursis. Spordialade eksamid oleks võinud kõik, vähemalt rahuldavale, ka ilma õppimata ära teha. Mäletan, et olümpiavõitja Ants Antson imestas, kust ma nii palju kiiruisutamisest tean, sest Eestis seda ala ju enam ei olnud. Veidi pinnis, aga siis pani “5” ära. Muidugi oli ka ebahuvitavamaid õppeaineid, nagu NLKP ajalugu ja muud kommunistlikud jurad. Vot selliseid asju pidi küll vägisi õppima, sest tundus, et mõni õppejõud ise ka ei uskunud seda, mida õpetas. Aga just sportvõimlemise pärast jätsin kooli pooleli, sest mida edasi, seda raskemaks läks ja hirm aina kasvas ning lõpuks enam sportvõimlemise tundi ei läinudki. Lõpuks arvati, et mujale pole ka enam mõtet tulla.

Kõige selle sahkerdamise tulemusena läksin sõjaväkke ligi 4 aastat hiljem. Sel perioodil kardeti kõige rohkem seda, et saadetakse Afganistani, kust paljud tagasi ei tulnudki. Õnneks mul Valgevenest kaugemale minna ei tulnudki. Algul oli pool aastat “utśebka” ehk noorte aeg, kus tehti ka kõvasti sporti: Lisaks igasugu rividrillid ja muu taoline. Väeosadesse saadeti laiali kõik eraldi. Sattusin Tegelikult väga normaalsesse kohta. Roodu komandör, kapteni auastmes mees, oli endine sprinter ja ta soosis eestlasi igati. Selgus, et ta oli kunagi mõned aastad ka Haapsalus komandeeringus olnud. Eesti talle meeldis. Kui kuskil milleski võistelda vaja oli, saadeti alati mind. Tulin korra väeosa võistlustel 3 km krossis III kohale ja selle järel komandeeriti parimad, vist 6, treeninglaagrisse. Seal oli tüüpiline Vene treener. Täismahv pandi peale, 3 korda päevas ja mõne päeva pärast jäin haigeks. Ma polnud ju üle poole aasta normaalset jooksutrenni teinud. Teised siis treenisid edasi. Mind pandi haiglasse. Sain küll paari päevaga terveks, aga välja ei tahetud lasta. Selleks on ülemuse luba vaja. Aga kust ma siit haiglast teda ikka võtan. Mitu päeva läks mööda ja järsku näen õues seda treenerit. Hiilisin välja ja rääkisin, et selline lugu, et olen terve, aga välja ei lasta. Ta läks kohe med personali juurde ja võttis minu kaasa. Küsis, miks mind kinni hoitaks. Õed vastasid, et haiged on ikka haiglas. Treener küsis minult, kas ma olen haige. Vastasin, et ei ole, terve olen. Siis ta ütles, et laske ta siis välja. Mingit vastuvaidlemist enam ei olnud ja poole tunni pärast olin juba trennis. Kuna olin haige olnud, lasti mul kergemalt treenida ja mind see ilmselt päästis. Pärast olid mingid üleliidulised võistlused ja kavas 3 km kross, kus ka korralikud tõusud sees olid. Oma väeosa meestest olin parim, kuigi mingit treenitust polnud ollagi.

Pärast võistlust unustati mind nagu päris ära. Jäin sinna tundmatusse väeossa edasi. Midagi tegema ei pidanud, välja arvatud rivistused. Käisin siis suvaliselt jooksmas ja ujumas (mingi veehoidla oli mõne km kaugusel). Lõpuks sai kõrini ja palusin end tagasi saata. Saadetigi, aga minu üllatuseks ütles meie roodukas, et oleksid võinud ju kauemgi olla, miks nii ruttu tagasi tulid? Igati tore mees oli.

Sõjaväest tagasi tulles otsustasin, et hakkan rahvajooksjaks. Nimelt olid 80-ndate algul suure populaarsuse võitnud kõikvõimalikud rahvajooksud. Võistlesin siis kõiges ja kõikjal, kuhu õnnestus kohale pääseda. Treenisin suhteliselt vähe (kuu jooksumaht veidi üle 200 km, talvel, vahel harva, ka mõni kuu napilt üle 300 km) ja lõigutrennid praktiliselt puudusid programmist. Lihtsalt jooksin ja paar korda nädalas tegin mõned jooksuharjutused ja kiirendused otsa. Kuna võistlusi oli palju, siis hooaja algul vorm paranes pidevalt. Mingist hetkest alates, aga hakkas ilmselt pidev võistlemine kurnama ja tase hakkas jälle langema. Ega ma siis distantse ei valinud. Kui oli võimalik 20 km-s võistelda, siis võistlesin. Kaua nii pikast distantsist välja tulemiseks aega läheb, seda ma siis ei mõelnud. Ladusin aga võistlusi edasi. Teine põhjus, miks tase hakkas langema, oli liiga kiire krosside tempo. Nimelt jooksin enamasti umbes 4:00- 4:10 tempos, vahel ka kiiremini. 33 ja poole min mehele 10 km-s on see veidi liiga suur kiirus.

Trenni lõpp läks tihti üle tempokrossiks. Umbes pooled trennid jooksin koos sõbraga, kes treenis vähem, aga valmistus nendeks minuga koos treenimisteks ja üritas lõpus ära teha. Kuna mul oli tihti eelmise trenni väsimus sees, õnnestus tal see trennis aegajalt, võistlustel õnneks mitte kordagi. Vene sõjaväest jäi mulle külge komme teha tugevalt ÜKE-t. Sel ajal oldi igal pool väljas võimlemiskangid ja rööbaspuud. Neil me siis tegutsesime, aga füüsis sai tugev. Sõjaväes oli põhiharjutuseks tireltõusud. 6 kordust oli minimaalne, mille kõik pidid ära tegema ja 99 % ka tehti. Palju ma seal tegin ei mäleta, maksimumi kindlasti ei proovinud, ehk mingid 12 korda. Mu sõber provotseeris mind trennis. Küsis, mitu tireltõusu teed? Ütlesin, et 12 olen teinud ja jaksan ka rohkem. No, 15 sa ei tee, ütles tema. Tegin ära. Järgmises trennis oli arv 20. Tegin taas ära. Siis pakkus ta 25 korda. Tegin jälle ära, aga see oli juba üsna maksimumi lähedane. Kui ta 30 kordust nõudis, ei hakanud igaks juhuks üritama. Selleks oleks pidanud käed kinnitaud olema. Kardan, et sõrmed poleks vastu pidanud ja oleks selili alla kukkunud.

Käisin siis rahvajooksudel ja vahel harva sattusin ka staadionile. Sellest perioodist on meeles üks hooaeg, mis algas üliedukalt, aga hea vormi tulemus oli see, et keset suve jäin bronhiiti. Aga enne jõudsin ilma mingite lõikudeta joosta 1000 m 2:37 m ja 3000 m 9:02-ga. Ka 10000 m staadionil olin alla 32 min graafikus, poolel maal, aga ilmselt valest toitumisest või ikkagi liiga kiirest tempost hakkas 4. km-l meeletult pistma ja pistis kuni 8. km lõpuni ja need 5 km sörkisin vahepeal. Mäletan, et 3 km vaheaeg oli 9:18 ja see tundus väga kerge jooksuna. Kuskil 4. km´-l hakkas pistma, aga 5 km-ni võitlesin veel edasi. Punt kellega koos olin 4 km jooksnud, oli mõnikümmend meetrit eest ära saanud ja neile öeldi vaheaeg 15:41. Mul võis olla natuke alla 15:50 ehk kiiremini kui minu parim 5 km läbi aegade. Lõpus tegin küll paar väga kiiret ringi ja sain uuesti mõnest mehest mööda, aga aeg tuli veidi üle 34 minuti. Kust selline vorm tuli, ei oska ka praegu seletada seletada, sest mingit tarka trenni siis ei teinud. Ilmselt kõigi muude spordiväliste asjaolude positiivne kokkulangemine võis seda põhjustada.

Järsku, 34 aastaselt, kui parim enne oli ammu möödas, käis plõks läbi, et hakkan taas keskmaajooksjaks. Loomulikult olin selleks ajaks pikkade rahvajooksudega kiiruse välja jooksnud ja eriti 800 m I ringil oli alati suuri raskusi, sest pidin eest ära lastud konkurente üksi püüdma, sest ma polnud lihtsalt võimeline algul nii kiirelt jooksma. Jooksin siiski veel 800 m, 1500 m, 2000 m, 5000 m isiklikud, vastavalt 2:00, 4:10; 5:47; 16:04 (10 km sees olin tegelikult 15 sek kiirem olnud), miili isiklik ei tule meelde. 10 km manteel oli enne joostud – 33:35, staadionil 2 sek kehvem. Kui 400 m-s olin noorteklassis 53,2 saanud, siis nüüd mõned korrad proovisin ja alla 55,5 enam ei saanud. Ega selle pealt saagi 800 m alla 2 min joosta.

Mõned huvitavad seigad ka sellest staadionijooksja perioodist. Sel ajal peeti seeriajooksu, kus erineva pikkusega etapid olid mööda Eestit laiali. Ühel aastal oli 13 etappi, millest läks arvesse 9. Järsku, hooaja lõpupoole, selgus, et mul võimalus võita. Enne viimast etappi oli selline seis, et olin liider, praegune Sportkeskuse direktor, Toomas Klasen, teine (meie olime kõik etapid kaasa teinud) ja Risto Ütsmüts 6 etapiga III. Võtsin siis punktitabeli lahti ja nägin, et kui viimasel etapil, miilis, oma tulemuse ära jooksen, siis Ütsmütsi ei päästaks ka Eesti rekord. Nii ka läks, võitsin seeriajooksu, Ütsmüts oli kahe vähemetapiga II ja Klasen jäi kolmandaks. Sain 1500 krooni.

Eest MV-l osalesin vist 6 hooajal, ikka nii, et I päeval jooksin 1500 m ja II päeval 800 m, kahel korral ka talvistel MV-l. Midagi erilist ei saavutanud. Olin kuskil eelviimase kolmandiku ja viimase kolmandiku piirimail, kuidas kunagi.

Veelgi rohkem osalesin Eesti murdmaajooksu MV-l. Algul osalesin 4 km distantsil, kus parimaks jäi 6. koht. Nii kõrge koht on paljuski tingitud sellest, et tol perioodil võisteldi 2 distantsil, 4 km ja 12 km-s, samal päeval. Keskmaamehed jooksid enamasti 4 km, ka mõned pikamaamehed. Enamus pikamaamehi ja ülipikamaamehed jooksid 12 km. Eks natuke oli paremate hulgas ka kavaldamist. Kes jahtis medalit, aga päris teravasse tippu ei kuulunud, see pandi vahel mõlemale alale kirja. Koha peal siis viivitati viimaste minutiteni ja vaadati konkurentide järgi, kumba ala joosta.

Üle 40-aastasena hakkasin aga 12 km jooksma, kuna 4 km-st hakkasid harrastajad ära kaduma ja jäid ainult tipud. Otsustasin, et jooksen nii kaua kuni viimaseks jään. Päris kaua läks aega. Olin vist 46 või 47 kui sain selle viimase koha kätte. Vaatasin eelregistreerunuid. Leidsin, et 3 mehest peaks jagu saama. Sõitsime siis Marathoni klubi pundiga kohale. Seal oli uus stardinimekiri üleval. 2 loodetavat autsaiderit oli juba eemaldatud nimekirjast. Jäi ainult klubikaaslane Toomas Pärnassalu, keda enamasti olin võitnud, aga mitte väga kindlalt. Stardist jäin kohe viimaseks. Toomase sain kuskil II km-l kätte ja tasapisi hakkasin eest ära minema. Tundus, et võistlus on päästetud ja karjäär võib jätkuda. Kurvides vaatasin tagasi ja nägin, et Toomas jääb aina kaugemale. Tol korral joosti 4 korda 3 km ringi. Lõpuks polnud Toomast enam nähagi. Põhjus selgus III ringi lõpus. Lõpetades kolmandat ringi, kuulsin raja äärest Toomase häält, et pane, pane. Toomas oli katkestanud ja nüüd pidin viimase ringi ise viimasena jooksma. Masendusest sain küll võitu ja tegin kõige kiirema ringi, aga eelviimasega jäi ikkagi ligi minut. Läbi sai minu tippkrossijooksja periood.

EESTI MEISTRITIITLID

Olen siiski ka täiskasvanute Eesti meistriks tulnud, ekidenis ja 4*1500 m teatejooksus. Ekidenis on ka muud värvi medaleid tulnud. Kuna meeskond koosneb 6 liikmest, on seal alati ka keegi minust nõrgem koosseisu kuulunud. Kuulusin siis Nõmme KJK koosseisu. Ühel aastal oli meie klubil nii tugev koosseis, et tehti lausa 2 võrdset meeskonda, pikamaamehed ja keskmaamehed. Kuulusin keskmaameste meeskonda. Seekord oli pikamaamehed, kuskil 40 sek eduga, paremad.

4*1500 m-s tulime Eesti meistriks 2 sajandikuse eduga. Olin esialgu varumees ja polnud arvestanud üldse selle võistlusega. Aga nagu spordis ikka, esineb vigastusi ja viimasel hetkel arvati mind meeskonda. Kuna polnud sellega arvetanud, olin eelmisel päeval teinud kõva ÜKE ja nüüd siis selline värk. Ülakeha oli jumala kange. See oli täielik tahtejõu jooks. Tunne oli raske ja ei saanud teisi alt vedada. Jooksin I etappi. Olid ka mõned alla 4 min mehed, aga õnneks keegi alla 4 min ei jooksnud seda etappi. Vist 4:04 oli liidril. Ainult tahte varal olin jooksnud vaid 3 sek isiklikust kehvemini, ehk 4:13 ja see oli igati positiivne. Edasi jooksid meie omadest kõik Eesti tipud, Urmas Sadam, Heiki Sarapuu ja Indrek Mänd. Sadam püüdis liidrid kinni, Sarapuu tegi ca 40 m edu ja Mänd sai viimasle etapile minna liidrina, enne selle perioodi parimat 1500 m meest, Marko Metsalat. Läks aga nii, nagu kardeti. II ringil sai Metsala Indreku kätte ja ilmselt emotsiooni pealt läks juba enne viimast ringi juhtima. See oli viga. Indrek läks kaasa ja lõpusirge algul tuli kõrvale. Terve sirge joosti kõrvuti ja mõlemad ajasid rinna ette ning Indrek Mänd oli 0,02 sek ees, elektriaja järgi. Tśika muidugi oli pahane, et kulda mõlemale meeskonnale ei antud, sest tema õpilasi oli mõlemas meeskonnas, nii meil kui ka Kalevis.

VETERANIDE SPORT

Kui sain 40 otsustasin, et teen 800 m-s Eesti veteranide rekordi. See on vist siiani 2:03,7, aga võin ka eksida. Kuni 38 eluaastani (k.a.) olin vähemalt 2:02 alati lõpuks kätte saanud, tundus asi esmapilgul üsna reaalne. Aga ega see nii lihtsalt ei tule, kuna ma pole just eriline aeroobne talent. Lisaks oli eelmine hooaeg veel vahele jäänud. 40-selt jõudsin 2:06,80-ni. Aasta hiljem sain 2:08,7 ja siis käis taas plõks läbi, et enam staadionil ei võistle. Pikkadel maanteejooksudel pole ma küll nii tugev kui keskmaas, aga pole ka sellist stressi, mis enne igat starti, staadionijooksudes, alati oli. Veteranina jäid rekorditeks: 100 m 13,9 (trennitossudes asfaldil), 200 m – 26,7; 400 m – 57,3, 800 m – 2:06,8, 1500 m – 4:21. 5000 m – 17:17 (siin olin 4 km 17:30 jäneseks ja viimase km kiirendasin 3:17-ga. Ilmselt suutnuks napilt alla 17 joosta, sest tund varem olin 800 m jooksnud), kaugus – 5.01. Ketast ja oda tegin ka, aga need tulemused pole märkimisväärsed.

Mõnest võistlusest veteranide klassis ka.

ÄRA MINE STARTI ÜLEOLEVANA JA ÄRA ALAHINDA VASTASEID.

Täpselt nii juhtus minuga esimesel veteranide võistlusel, kus startisin ja kus nooremaid mehi stardis ei olnud. Olid ESVL MV ja valisin I päeva alaks 400 m, kuna 1500 m-s oleksin ülekaalukalt parim olnud ja üksi aega joosta pole just kõige lihtsam ning pole ka huvitav. Võistlus toimus Viljandis. Minul puudus lisaks veel mitmeaastane kogemus 400 m jooksust. Olin värskelt 800 m 2:06 jooksnud ja mõtlesin, et kes mulle ikka vastu saab, küll ma vastupidavusega ikka lõpuks mööda veeren. Aga ei veerenud. Enne starti küll hoiatati, et kohalik Viljandi mees on 57 kümnendikega jooksnud ja hetkel heas vormis. Ta pidavat ka 800 m 2:16 jooksma. Aga mis on 2:16 minu 2:06 vastu? Tuleb välja, et oli. Esimene viga oli see, et alustasin liiga aeglaselt. Konkurent jooksis kaks rada seespool ja sai minust praktiliselt 30 m järel mööda. Ka see ei heidutanud mind, kuna tagasirge jooksime võrdselt või tulin isegi meetri lähemale. Olin aga unustanud, et sisemise raja tõttu on tal tagakurvi näol veel 7 m edu. Lõpusirge algul tekkis paanika. Olin 8-9 m maas ja hakkasin rapsima, aga vastane jaksas ikka veel. Alles 20-30 m enne lõppu ta kangestus. Olin aga hetkeks motivatsiooni alla lasknud ja kui avastasin, et lähenen jõudsalt, oli juba hilja. 1 m jäi puudu, ehk oleks 5-6 m veel joosta saanud, oleksin möödunud. Olin enda peale tige ja pahane. Ei keskendunud võistluseks ja rapsisin niisama.

Veel on meeles 1500 m start valdade mängudelt, kus veteranid jooksid koos meestega. Mul oli seal tugev konkurent, sel hetkel veteranide hulgas, pikamaajooksus, võitmatuna püsinud, varalahkunud Kalev Urbanik. Arvasin, et ta ei tunna äkki mind, aga tundis ja kuidas veel. Eks ta teadis, et olen kiirem ja tuleb eest ära saada. Kalev näitas tegelikult väga head taktikalist vaistu ja kasutas oskuslikult ära liiga kiirelt alustanud meesjooksjate abi, kes distantsil ära vajusid. Nimelt sooritas ta kõik möödumised vahetult enne kurvi minekut. Mina pidin alati veidi pikema maa, meestest möödumiseks, jooksma, sest kurv oli alanud ja tuli väljastpoolt mööda minna. Aga pidasin kinni keskmaajooksus kehtivast reeglist, et ära lasi kunagi konkurenti eest ära, isegi siis kui tuleb väljaspool joosta ja rohkem meetreid läbida. Pärast üksi järele tulla on juba hulga raskem. Pidasin lõpusirgeni vastu ja siis panin kiiruse maksma. Ega see võit lihtsalt tulnud. Urbanik punnis kõvasti vastu. Aeg tuli 4:21 ja jäigi M40 klassis minu parimaks.

Aasta hiljem jooksin ESVL MV-l Urbaniku kodulinnas Valgas tema vastu 800 m-s. Siin oli olukord teine. Jooksin kogu aeg ees, Urbanik kannul. Umbes 150 m enne lõppu hakkas vahe tekkima ja sain 2 sekundiga eest ära, 2:08 ja 2:10.

Selliku auhinnavõistlustel jooksin 2001.aastal M40 klassi rekordi. 4:24. Joosta tuli Iisaku staadionil, mille katteks on kummiplaadid. Kurvides olid neil päris suured vahed ja tuli jälgida, et kuskile vahesse ei astuks. Ka seal oli mul tugev konkurent, Andres Sune. Pikas maas olen ma teda vaid korra elus võitnud ja seda vahetult peale seda kui ta traumast paranes. Kuna teadsin enda võimeid täpselt, jooksin taimeri järgi. Andres pani meeletu tempo peale ja oli umbes 30 m esimese ringi lõpuks ees. Siis jäi vahe püsima. Teise ringi lõpus hakkasin lähenema ja veidi rohkem kui ring enne lõppu sain ta kätte. Märkasin et vastane on väga läbi ja möödusin kohe, sest tema puhul oli tegu päris kiire mehega. Sain minema ja kuigi Andres veidi kosus, vahe vähenema ei hakanud.

Kuna viimastel aastatel polnud eriti sageli alla 800 m distantse jooksnud, tekkis veteranide klassis huvi ka sprindi vastu, eriti 200 m vastu. Enamik 200 m võistlusi tuli joosta peale 800 m läbimist, sest võistluste programm oli koostatud nii, et 800 m on alati varem kavas. Teinekord ei saanud naelkingigi jalast, sest vahe oli vaid 15 minutit. Stardipauk kõlab ja tunned juba 10 m järel, et jalad on ikka veel täiesti laktaati täis. Teisel sajal saad küll tunde kätte, sest sprinterid hakkavad väsima ja saad vahel kellestki mööda ka, aga need jooksud tulid alati väga raskelt. Selle 26,7 puhul oli vaid suurem, mitme tunnine vahe, kus sai ka vahepeal puhata. 100 m jooksin ma vaid korra ja asfaltkattega staadionil ja raske trennitossuga. Mõned vanamehed panid ka asfaldil naeltega, aga ma ei hakanud head varustust lõhkuma.

Vaid korra jooksin veteranide võistlustel 5000 m. Tegelikult ma ei tahtnud seal startida, aga mu sõber, tol ajal M50 klassi mees, tahtis 17:30 ära joosta. Olin talle jäneseks. Panin siis taimeri tööle ja jooksin iga 100 m 21 sekundiga. 4 km peal olin täpselt graafikus. Ainult mees, keda olin vedanud, oli kaugel maas ja lõpuks kaotas mulle rohkem kui ringiga ja jooksis üle 19 minuti. Ise kiirendasin viimase km 3:17-ga ja lõpuaeg tuli 17:17. Hämmastavalt kergelt tuli, arvestades seda, et olin eelnevalt 800 m jooksnud.

Hetkel tegelen Täppspordiga. Rohkem olen pühendunud Täppsportlaste treenimisele ja õige pisut Täppsportlasena olemisele. Eelmisel aastal saime Eesti MV-lt kolm neljandat kohta. Sel aastal võiks ka mõni medal tulla. See oleks unistus. Naised on meil väga tugevad, aga ka mõni mees on hakanud pead tõstma.

Suvi tuleb põnev.

Okas päkka ja jooksmiseni!