Täppsportlane Jaan Õun osales tänavu Tallinna Tõusujooksusarja kõikidel etappidel. Järgnevalt tema muljed kogu sarjast.
(Pilt on pärit “Event Photography by Kristi Jahilo” Facebooki lehelt)
Täna lõppes minu selle aasta esimene ja ilmselt ka ainus jooksusari, pullimehe Valdo Jahilo “Tallinna Tõusujooksusari”. Uudishimu on juba eelmistel aastatel olnud, seekord jõudsin lõpuks tegudeni. Tegelikult on ainult üks torn, mida on mõtet vallutada, Teletorn. Teised, kuni 100-meetrised “tornid” on pigem pullitegemine, ma vähemasti ei suuda küll nii lühikese maaga pingutama hakatagi, finiš on enne kohal. Esimesed 2 etappi, Olümpia ja Radissoni, tegin pigem katsetamiseks kaasa – kas on mõtet üldse Teletorni ronida? Kuna mulje oli et korruseid jäi puudu, siis oli otsus sündinud- minna (kui viitsib). Sest minu jaoks on tegemist elamuse, mitte kohaga kus ninast veri välja pingutada.
Teletorni vallutamine sisaldab väidetavalt 170 m tõusu. See juba on natuke. Homikul kaalusin kuidas soojendust teha… kuhu asjad jätta ja mitu paari riideid kaasa võtta. Siis aga tuli pähe et mida paganat ma ikka plaanin, mul on ju jalad all- lähen joostes. Tehtud-mõeldud. Delfi kaardi andmetel pidi distants olema 10,5 km (Mööblimaja juurest) aga millegipärast tuli 12 km. Ilmselt on kõnniteed käänulisemad kui sõiduteed. Tunni ajaga olingi kohal. Registratuurist anti mulle kiip koodiga “000”, huvitav number, polegi sellist kunagi saanud, tavaliselt on ikka nullist suurem… Lisaks anti ka kleebitav rinnanumber 216. Kuna mul oli seljas Jaansoni jooksu särk, kus ees olid suured kirjad, taga aga mitte, siis ettevaatusest panin ta tagurpidi selga, et pärast ei tuleks kirjad koos numbriga maha. Ilmselt oli hirm alusetu, sest liim oli kehva, number tahtis ära kukkuda.
Stardis oli ummik, pidin pool tundi elavas järjekorras seisma. Staaridest nägin seal Jaanus Kallastet ja lasin ta igaks juhuks ette- et ta trepil mööda ei pressiks. Siiski jäi kaotus alla poole minuti- trepijooksude traditsiooniline stardivahe.
Natuke siis jooksust kah. Noh- joostes ei pane nii väga tähele aga niisama käimiseks oli see küll üks üsna inetu trepp. Väga kitsas, vanad käsipuud, nagu mingi iidvana kortermaja keldritrepp. Jahilo soovitus rattakindad kätte panna, et pinde või värvitükke ei läheks naha alla, oli täitsa omal kohal. Sest käsipuudest edasitõmbamine oli väga oluline element. Trepp oli just nii kitsas et mõlemalt poolt sai mugavalt korraga tõmmata, see meenutas pisut klassikatehnikas suusatamist. Teel möödusin 2 naisest kes startisid minust eeldatavalt 1:00 ja 1:30 varem. Astmetel oli praktiliselt võimatu mööduda, ainsad sobivad kohad olid trepi vaheplatvormid, kus tuli 180-kraadine pööre teha ja järgmine trepp ette võtta. Tunnistan et viimase kolmandiku ma käisin. Enam-vähem tempoga. Sest tunne oli et aeg on s*tt ja teha pole enam midagi. Väsimus polnudki nii suur, lihtsalt oli tunne et treppe ei taha nädala aega näha. Pärast tuli välja et aeg oli igati normaalne, just planeeritud 6-6.30 vahemiku keskel. Aga kuna praktiliselt võimatu oli aru saada kui kaugel sa oled ja kui palju veel on, siis tuli ka sellel korral finiš ootamatult, tekkis tunne et oot… mida- tahaks veel joosta. Nii et u. 10-15 sek varu jäi sisse, oleks võinud viimased mõned korrused ikka tempot teha kui oleks teadnud et lõpp on lähedal.
Väike video esimesest Teletorni jooksust, kuna sõnades on raske rada edasi anda- https://www.youtube.com/watch?v=WyyWvtTQgYc
Tulemused on ülal, mina sain 6:14, võitjal oli müstiline 4:10,7. –http://osport.azurewebsites.net/orb/ttttj14/index.htm
Kaisa Kukk üllatas ülitugeva tulemusega, tal jäi naiste esikohast ja New Yorgi Empire State Buildingu jooksu reisist üsna vähe puudu. Ta oli naiste üldarvestuse teine, meeste Eesti parim oli sealjuures alles 9.
Auhinnalaud oli üsna lai aga suuri auhindu oli üksikuid- peale New Yorgi reisi parimale mehele ja naisele, mis läksid välismaale, loositi veel välja Peugeot 308 kasutusõigus nädalavahetuseks ja sarja osavõtjate hulgast loositi välja 2 100-eurost jooksueksperdi kupongi (1 mehele, 1 naisele). Kuigi üldarvestuses läksid 5 esikolmiku kohta ja täpsusjooksus veel paar kohta välismaale, siis kogu ülejäänud laud oli kohalike päralt, vanuseklasside arvestuses välismaalasi ei arvestatud.
Kusjuures täpsusjooksu parim mees olevat teinud nii ühtlase jooksu et esimese ja teise poole erinevus oli 0,9 sekundit.
Minu saagiks jäi sarja läbimise eest medal ja raamat taasiseseisvumise teemal. Lisaks õnnestus mul saada üldse kõige viimane loosiauhind, lauamäng ja joogipudel. Enam-vähem sama mis vanusklassi parematel.
