/3 parimat- 2. Halmar Heinmets (Leksi 44) 1. Kevin Väljaots ja 3. Kain Väljaots (Täppsportlased)/
Igakevadine Rahumäelt Glehni lossi juurde kulgev u. 4,55 km pikkune Leksijooks on Täppsportlaste seas populaarne, igal aastal on mõni täpp käinud ja tulemused on olnud päris head. Sel aastal vallutasime aga selle võistluse lausa massiga ära, 8 meest läks starti, 6 neist pääsesid esikaheksasse, s.h. 1. ja 3. koht.
- Kevin Väljaots 15:50
- Halmar Heinmets (Leksi 44) 16:36
- Kain Väljaots 16:41
- Eero Mõttus 17:04
- Priit Parts 17:05
- Aivar Reinap 17:48
- ?
- Viljar Hiienõmm 19:01
?. Priidu Kull 23:24
?. Kaidar Viikman ??:??
Kuna protokolli veel väljas ei ole siis mitte-pjedestaali ajad on enda kella järgi võetud.
Mõned muljed osalejatelt:
Aivar: Kui mõni sõna jooksu kohta öelda, siis selline veidi keeruline rada, kus kiirust arendada väga ei saanud. Esimene kilomeeter ümber surnuaia oli kiire, sest kiirele stardile järgnes künkliku kitsa jooksuraja järel paarsada meetrit allamäge surnuaia kõrval autoteel. Edasi hiiliv tõus teisel kilomeetril, mis tõmbas tempo maha, siis vastutuult Nõmme jooksjate sillani ning viimased kaks kilomeetrit väikeste tõusude ja langustega Glehni lossini. Viimane ots oli ka kiirem, sest seal juba oli võimalik asfaldil joosta. Suht suured vahed tulid sisse juba esimesel kilomeetril ehk peamine võitlus oligi iseendaga.
Kain: Läksin rajale ilma igasuguse entusiasmita, kuna viimased poolteist kuud on väikesed hädad küljes ja ka psühholoogiliselt täielik madalseis.
Soojendus sai tehtud enamvähem ilma vaevusteta, aga kiirendused ütlesid kohe, et erilist jooksjat must veel lähiajal ei ole.
Riho sõnul on Leksi jooksu puhul tegu ühe kerge jooksuga, kus esimene kilomeeter allamäge, siis tuleb üks väike tõus ja seejärel läheb päris lihtsaks.
Võimalik, et ma sain midagi valesti aru, aga Riho lubatud kerge rada ei paistnud kusagilt- esimene 800m oli tambitud mullal, sinka-vonka, juurikatest pungil ja kergelt ülesmäge kulgev kitsas rada, kus sai mõnusalt trügimist ja oma koha
otsimist ning isegi jalaväänamist tehtud. Enne Rahumäe tee langust olin suutnud Kevini järel teiseks rebida.
Sellele tohuvapohule järgnes küll umbes 300m langust, aga sellest oli vähe lohutust, sest liiga kiire algus ja ebatasane rütm oli oma töö teinud ja väljavaated jooksu ülejäänud osale olid negatiivsed- liiga palju energiat jäi selja taha.
Allamäge kulgemise kergust õigupoolest nautida ei jõudnudki, kui algas selle raja suurim katsumus- pea kilomeetri jagu ülespoole tampimist ebatasasel teel. Pinnaseks muld ja juurikad. Teise rajakilomeetri lõpus ka veidi lahtist liiva, mis seda mõnusat efekti tekitab, kus jalad küll all mehiselt ringi käivad, aga edasiliikumist eriti ei toimu.
Selja tagant kuulsin pidevalt häirivaid samme, mis isikliku kajalokatsioonanalüüsi alusel järjekindlat lähenemist sooritasid.
Järgnes veidi mõnusam kruusatee ja siis uus tõus kuulsale “Mente et Manu”-kirjaga sillale. Sillalt maha keerates tundsin juba hingamist kuklas ja vahetult selja taga ahistama hakkavaid samme.
Positsiooni säilitasin kusagile kolmanda-neljanda kilomeetri vahelisele alale.
Psühholoogiliselt ei olnud ma valmis täna võitlema ja tundus kergendusena, kui konkurent must möödus. Seejärel heitsin mingil hetkel pilgu ka selja taha ja kuna sealt ohtu ei paistnud, siis sain veidi muretumalt võtta- kolmas koht tundus käegakatsutav ja see oli mulle rahuldav.
Jooksin alla oma võimete, aga arvestades krossijooksu sobimatust, siis väga ei põe.
Lõpetasin ~4.5km distantsi ajaga 16:41, kaotades teisele kohale viie sekundiga.
/Täpid pärast jooksu: kevadiselt udune meenutus. Esireas vasakult: Aivar, Priit, Kevin, Priidu, Kain. Tagumises reas vasakult: Viljar, Eero, Kaidar. Kõige taga punases treener Riho./
