Üle 1300 jooksja ja 300 kepikõndija oli ennast kirja pannud 24. mail toimunud Tartu Olümpiajooksule. Nende seas ka 19 Täppsportlast, kellest modustasime kolm meeskonda, ühe naiskonna ning järgi jäi veel kolm individuaaljooksjat.
Jooks toimus ekstreemsetes tingimustest, kus soojakraade mõõdeti lausa hullumeelsed 31C. Seega enne starti otsisime kõik, nii palju kui võimalik, päikese eest varju. Pilt on pärit delfi.ee lehelt.
Jooksu lõppfaasis võis näha igasugust tehnikat, oli nõrkemisi, oli põõsatsesse pikali kukkumisi, tehti kunstlikku hingamist ja lihtsalt vajuti ära. Kes suutis oma normaalse tasemega võrreldes vähem, kui 2 minutilise kaotusega hakkama saada, oli ikka väga kõva jooksja. Ka 5 minutilised hävingud ja isegi 15 minutit kaotust polnud sugugi ebatavalised. Aga nüüd kõigest lähemalt.
Distantsi algusosas oli kiireim täppsportlane Rain, kellele järgnesid Ahto ja Kristjan ning ka kõik ülejäänud Täppsportlased. Kristiina tuli 2 km kohalt läbi kuuenda naisena, tihedalt kannul Anu Teppo.
Väga oluliselt oli paremusjärjestus muutunud 8,5 km kohal. Parima Täppsportlasena möödus Kristjan, siis Ahto ja kolmandana vahepeal kiirabi autos ühe minuti puhanud Rain. Üsna pea tulid ka kõik ülejäänud. Naiste osas tuli meie parimana Kristiina, kes oli endiselt kuues, aga taga polnud enam kedagi näha. Nagu hiljem selgus, oli Anu Teppo ligi 2 minutit maha jäänud. Väsinult, aga kindlal sammul tuli Tiina. Läks veel paar minutit ja siis tuli Kadri, kellel oli viimasel kolmndikul raskeks läinud. Tuli ka Inga ja siis Ly.
Viimase 1,5 km-ga toimus veelgi muutusi. Kristjan Enno jooksis algusest lõpuni väga tublilt. Väike nõrkusehetk oli olnud 9. km-l, aga see läks üle ja lõpp oli taas tugev. Finishis oli ta meie parimana 37.-s (M40 II) ajaga 37:17.
Rain Seepõld alustas meist kõige kiiremini. Ilmselt oli algkiirus siiski liiga suur selle kuumuse juures ja tuli minutiline kiirabiauto külastus teha ning peale seda võis jooks endises tempos jätkuda. Pärast seda suutis ta veel Ahtost mööduda ja oli 44. kohal ajaga 37:52.
Rain ise kirjeldab oma jooksu nii: Enne jooksu oli selge, et kuna Linnajookse kaasa ei tee siis pole oluline keda ja kuidas võidan või mis koht on. Seega oli motivatsioon aeg ja otsustasin, et lähen vaatan mida see kuumus 90 kg teeb. Jooks algas hästi, teisipäeval tehtud 3x1500sed üle 800m sörgi lubasid korralikku tulemust. Vedelikku oli tarbitud ja no kõiki mineraale. Esimene km ja tunne oli nagu oleks 2 nädalat joomata olnud, hingata polnud midagi kurk kleepus suulakke ja tunne oli huvitav. Umbes samas grupis loksusin kuni 5km siis sain aru, et omaarust tugev jooks oli täielik sörk ning veidi jõudis kohale, et ilm teeb ikka korralikku hävitustööd. Seitsmendal kilomeetril see uskumatu joogipunkti draama, kus oli unustatud jootjaid panna. Seega avastasin hoo pealt, et mida pole see on vesi, andsin häälega märku vastasuunalisele liikuvale rahvamassile, et kavatsen nende joogipunktist juua võtta ja ju nad nägid mu janust nägu ja 90kg ning kokkupõrkeid õnnestus vältida. Haarasin neli topsi 2 läks kohe kõrvale (seda ei maksa mingiks suureks heateoks tembeldada, sest no see on jooksu ABC, et kui sa just võidu eest ei jookse siis aidatakse, ergutatakse ja toetatakse kõiki). Aga paar jooksusammu olid minu topsid veest tühjendanud ja tulemus oli kohe tunda väga kuiv ja hakkas mootor kohe kuumenema. Minusugustele masohistidele on ekstreemsed olud väga ohtlikud, sest mingit pidurihooba ei ole, aga seekord suutsin üsna täiskasvanulikult aruka otsuse teha. Silmasin uhket kiirabi masinat ja otsustasin sealt jooksu vaadata ning veevarusi täiendada. Paraku lasti ainult minutikese istuda kui kiirabitädi õrnalt jalaga toksas ja ütles: ,,Mis sa passid, ei anna alla RAIN´´ See on väga hea, et meil ikka nimelised särgid on. Hüppasin püsti ja nägin meie “vanamehed” (Ahto, Hanno, Christjan toim.) kõik reas, mine ja ainult püüa. Jalg oli värske ja tunne mõnus, nagu just jooksu alustades ja nii lõpuni välja. Sain ikka oma lemmikud skalbid kätte. Härra Kristjan Enno tegi täitsa 1:0, aga kuna ta jooksis Viljari asemel pidi ta ka hirmkõvalt jooksma. Kõik olid tublid kes lõpuni jõudsid Ekstreemne oli ja see tegigi jooksu väga lahedaks
Väga tublilt algusest lõpuni jooksnud ning kuumaga hästi toime tulnud Ahto Jakson oli 47.-s (M40 III) ajaga 38:02.
Ahto ise kirjeldab oma jooksu nii: Tänase kuumusega joostud ajast tuleb 1.30-2 minutit maha võtta. Enne starti soojenduse ajal võtsin kaasa veepudeli, kust aeg-ajalt rüüpasin. Viimase vee valasin pähe. Peast käis läbi mõte, et kõige olulisem on elusalt ja tervelt finišisse jõuda, sest aega selle kuumaga ei jookse. Esimesed 2 km olid head, edasi hakkas kuumus mõju avaldama. 1 km 3.33, 2 km 3.22. Keskmiseks tuli 3.46, isegi hea selle kuumuse kohta.
Üsna varsti tulid ka Hanno Kindel , kes oli 53.-s (M45 II) ajaga 38:31, ning aprillis vähe harjutada saanud Christjan Lään 54.-ndana (M40 5.) ajaga 38:40
Hanno Kindel’i mõtteid jooksu kohta saab lugeda tema blogist:
hanno-jooksublogi.blogspot.com/2014/05/tartu-olumpiajooks-2014-aastad-ei-ole.html
61. lõpetas Jaan Õun, kes nägi finishis suhteliselt värske välja. Lisaks oli ta, jooksu ajal, peast lennanud jääkubikutega vooderdatud mütsi toomas käinud ja väärtuslikke sekundeid kaotanud. Jaani aeg oli 39:04.
Jaan oma jooksust: Jooksust endast pole suurt midagi rääkida. Mõtted olid vist mujal – kuidas kuuma käest ära pääseda vms. Võtsin rahulikult ja tulemus oli vastav, koht oli soorituse kohta üle ootuse. Hoidsin oma rahulikku tempot ja vaatasin kuidas teised ära kukuvad.
Meie parima naisjooksjana tuli väga tublil 84. kohal Kristiina Verevmägi, kes naistest oli 6. Kristiina tegi taas suurepärase jooksu. Polnud näha sellist kurnatust nagu teistel ja kiirus püsis algusest lõpuni üleval.
Kristiinale pidi ka alla vanduma haiglasena jooksnud Mehis Mäe, kes lõpetas 90. kohal ajaga 40:55. Tugeva külma ilma jooksjana, tegi kuumus haigusest kurnatud organismile selgelt liiga.
Ülejärgmisena tuli Eero Mõttus, kes oli M40 klassis 10. ajaga 41:07. Eero jooksis enda kohta hästi ja seekord ka päris ühtlaselt. Väga hea tulemus sellise kuumaga.
Silver Vürmer, kellele tegi kuumus selgelt liiga lõpetas 133. kohal ajaga 42:43. Unistuse uuest rekordist purustas kuumus. Aga lõpuni ta tuli ja päris ära ei vajunud.
Silver arvas oma jooksust nõnda: Mis mul siin ikka öelda, algus oli veidi kiire minu jaoks, kolmandal kilomeetril oli selge, et head nahka siit ei tule ja edaspidine oli selline stabiilne läbimine nojaa mõnusalt soe oli loomulikult ka.
Järgmine täpp oli Tiina Tross, kes jooksis samuti kergelt haiglasene. Tema jooks tuli seekord tavalisest veidi raskemalt ning üldkoht oli 195., naistest 16. (N45 III) ja aeg 45:06.
Natuke Tiinast tagapool tuli Karre Lauring, kelle lõpukoht oli 205. ja aeg 45:36 ning M50 klassis III koht. Karre ei olnud küll oma ajaga sugugi rahul, kuid arvestades kevadist pikka pausi ja tema jaoks liialt suurt kuumust, lõpetas ikkagi normaalse välimusega.
Põneva lõpuheitluse pidasid maha Ergo Lilienberg ja Kadri Jägel, kus peale jäi tugeva lõpu teinud Ergo. Ergo lõpetas 252. (M40 32) kohal ajaga 47:16. Kadri jooksis 2/3 distantsist väga hästi, aga siis tegi kuumus liiga. Tempo langes järsult üle poole minuti km kohta ja lõpp tuli vaevaliselt. Kokkuvõttes oli Kadri 253. ja naiste 26. ajaga 47:19.
Seejärel tuli, ühtlaselt madalat profiili hoidnud ning kindla peale välja läinud Inga Suik 399. kohal, naistest 57. ja tulemus oli 51:30.
Raske katsumuse lõpetas ka Ly Sillanurm, kelle lõpukohaks tuli 461. ajaga 53:08. Naistest oli ta 74 ja N40 klassis 14. Loodetust kehvemas tulemuses oli süüdi nädalane treeningpaus ning natuke liiga kiire algus.
Raul Mändla, Margo Engel ja Kaidar Viikman võtsid sihi kindlalt lõpetada ja sellega said nad ka edukalt hakkama ning suuri kurnatuse märke polnud näha. Algusest peale kindla peale jooksnud Raul tuli finiśisse 493.-ndana ajaga 53:59, Margo 592. kohal ajaga 57:49 ja Kaidar 776.-ndana ajaga 1:03:19.
Margo arvamus oma jooksust: Haiglasena starti minnes oli ainus soov lõpetada alla tunni. Pärast seda, kui hakkasin esimesi langenuid nägema lasin tempo veelgi alla ja ajal ei olnud enam minu jaoks mingit tähtsust, peaasi oli elusa ja tervena lõpuni jõuda. See ka õnnestus. Lõpus ootasin küll mingit mälestusmedalit selle ekstreemse jooksu eest, aga ainus “auhind” oli veepudel 🙁
Ühispilt peale jooksu. Kõik on elus ja terved.
Järgnes juba traditsiooniks saanud Täppsportlaste ühislõuna.
Seekord osutsus valitud Ristiisa Pubi, mille ees, Täppsportlaste nime ristiisa , Jaan sai uhke pildi teha.
Meie meeskonnad saavutasid seekord 7, 8 ja 14 koha. Meie naiskond oli 13, kusjuures alla jäädi vaid Sparta naistele.
Treener Riho ning klubikaaslaste kommentaarid pani kirja margo.
