Marge Nõmm naiste kuld 800 m jooksus
Heiki Pruul meeste pronks 800 m jooksus ajaga 2:22,22
Heiki kommentaar:
Eesti talvised meistrivõistlused kergejõustikuveteraanidele toimusid sel korral jälle Tallinna Spordihallis ning kui korra oled juba veteraanide klassile näpu andnud (st vanus on seal maal), siis enam pääsu ei ole – välja enam ei rabele.
Võtsin järjekordselt kavva 800 meetri jooksu ja plaan oli uhkelt tagasihoidlik – joosta kõik ringid umbes 34 sekundiga ja lõpetada jooks ajaga umbes 2:16 või seal kandis.
Etteruttavalt võib öelda, et päris nii ei läinud.
Esimese ringi 100 meetri peal olin umbes 16,5 sekundiga ja terve ring sai läbitud umbes 34 sekundiga või grammi kiiremini. Teise ringi esimesed 100 meetrit täpselt 17 sekundiga aga ringi teine osa oli pisut aeglasem ja kogu ringi aeg umbes 35 sekundi kandis. Kolmanda ringi esimesed 100 meetrit jälle 17 sekundit aga ringi teine pool kusagil 19-20 sekundit. Viimane ring algas ja jälle esimesed 100 meetrit 17 sekundi kanti. Ringi lõpp enam-vähem sama.
Kokku aeg 2:22,22 (isegi teadvustaja ütles, et kus on alles huvitav aeg), mis aeglasem kui aasta tagasi samal võistlusel aga kiirem kui detsembri Tartus toimunud võistlusel.
Stabiilsuse eest võib nelja anda aga tulemus väärib kahte miinusega (saab ainest läbi aga kriitikat eriti ei kannata). Riho kommentaar oli – mugavustsooni jooks.
Võitja läbis distantsi umbes 2:17’ga ehk siis ajaga, millega oleksin ka ise rahule jäänud, kuid ei julgenud esimese kiirendusega kaasa minna. Pärast jooksu targana tuli tõdeda, et see 4-5 sekundit tuligi esimese ringiga ja edasi jooksime enam-vähem võrdselt. Liiga kramplikult olin seatud plaanis kinni, tulnuks julgemalt joosta, kuid eks nii need kogemused tulevad.
Kuid oluliseim see, et leidsin ennast poodiumilt, sel korral küll kõige madalamalt astmelt aga siiski. Ning arvestades, et tegemist oli siiski tiitlivõistlustega, siis egas seal ju aega joostagi, seal on koht oluline ja see eesmärk sai kenasti täidetud.
Muid distantse sel korral ei läbinud, kuigi 200 meetri jookse vaadates tekkis küsimus, miks ma jooskma ei läinud. Isegi 3000 tundus kõrvalt selline, et võinuks joosta.
Kain Väljaots meeste pronks 3000 m jooksus ajaga 10:13,22
Kaini kommentaar:
Selle aasta esimene jooksuvõistlus, elu esimene sisejooksuvõistlus ja ühtlasi ka üldse esimene 3000m jooksuvõistlus.
Ehk lühidalt sellest, kuidas ma 3000m isegi kümne pika minutiga ei jõudnud joosta.
Trenni on nüüd tehtud 4 aastat, millest viimane teadlikumalt ja tekkis tunne, et oleks aeg ka staadionijooksu ja lühemaid otsasid proovida.
Hooajaks valmistumine algas minu jaoks detsembris ja vorm läks (vähemalt enda arvates) mühinaga ülesmäge (võimalik, et see oli siiski kõigest väike küngas) ning nähes, et toimumas Eesti kergejõustikuveteranide talvised meistrivõistlused (jep, tuleb välja, et olen isegi veteran ja vanem, kui leib), mõtlesin suvisteks staadionijooksudeks kogemust ammutama minna.
Eesmärgiks sai võetud võimalikult ühtlaselt, 3:20/km tempoga 3000m distantsi läbimine. Jah, läbimine.
Paraku nädal enne jooksu hakkas tunduma, et jään haigeks ja 6 päeva vindusingi halva enesetunde käes. Kuigi ükski tõbi otseselt välja ei löönud, olin veel päev enne starti üpriski veendunud, et jätan osalemata.
Otustasin siiski reedese võistluseelse treeningu käigus enesetunnet jälgida ja selle põhjal lõpliku otsuse teha. Poole trenni pealt aga läks enesetunne ootamatult heaks ja nii ma laupäeva lõuna paiku ennast ka Tallinna Spordihallist leidsin. Jalad värisesid küll all, aga see polnud enam varasematel päevadel välja löönud lihasnõrkus, vaid ootusärevus.
Ettevalmistusest veel nii palju, et kuigi olen suhteliselt valimatu õgard, omnivoor ja üleüldse vastik liialdaja, siis nädal enne jooksu lülisin end pikema jututa karmimale toitumisrežiimile.
Jätsin täielikult ära oma suurimad lemmikud: unlimited amounts of kohv, maiustused and õlu. Jah, karm, eriti selle viimase puudumine
Raskestiseeditava toidu jätsin ka kõrvale, peekon, pekk ja muu lihalaadne stuff; üritasin toituda võimalusel kalast, selle puudumisel kanast ja manusena juurde kas riis või tatar, kardulad las jääda lätlastele. Söögi kõrvale joogiks ainult vesi.
Enesepetteks jõin viimastel päevadel ja stardihommikul peedimahla- nimelt suutsin viimasel suvel ennast uskuma panna, et see mõjub õigetes kogustes ja õigetel aegadel tarbituna sooritusvõimele positiivselt. Kas ka tegelikult mõjub, ma ei tea, aga usk on ju peamine. Senimaani pole pettuma pidanud, aga vahetult enda selja taga ei soovitaks küll kellelgi joosta.
Enne starti näitas kaal 2 kilo vähem, kui nädala eest.
***
Stardijoonele kutsuti 11 jooksjat, kelle seas nii mõnedki aukartustäratavad nimed ja eeskujud.
Oma perekonnanime tõttu viimasena joonele kutsutuna tuli veidi trügida ja õlgadega ruumi teha, sest korralikult me sinna ära küll ei mahtunud.
Kõlas pauk ja lõikasin koheselt vasakule, et saada hea positsioon siserajal. Lõige õnnestus hästi ja leidsin ennast (kui ma nüüd ei eksi, siis) neljandalt kohalt. Praktiliselt koheselt möödusin veel ühest jooksjast ja kuni viimase ringini jooksingi üksi kolmandana.
Ootuspäraselt olid esimesed kaks Reitsnik ja T. Maiste, kellega jäi kohe esimese ringiga paarikümnemeetrine vahe, mis järjekindlalt ja eksponentsiaalselt ka pikemaks hakkas venima. Võrrandit polnud mahti täpsemalt analüüsida, aga üldpilt oli see, et mehed muutusid minu silmis järjest väiksemaks ja seda mitte kahanemise, vaid distantseerumise tõttu.
Kevin seisis raja ääres ja luges mulle ringide läbimise aegu ette. See oli lihtsalt super ja terve jooksu käigus ei pidanud ma kordagi kella vaatamisele aega raiskama ja sai rahulikult piinlemisele ja eneses toimuvale duellile keskenduda.
Esimene ring oli 37-38s kandis, mäletan, et mõtlesin veel, et rahuldav algus, kuna plaanitust väga palju kiiremaks ei läinud (eesmärgiks oli joosta 40 sekundit ring). Üldiselt ei tunneta ma esimestel ringidel väga hästi tempot ja võin ka 5-10 sekundiga üle tõmmata.
Algselt leppisime küll Oliveriga kokku, et jookseme koos ja veame vaheldumisi teineteist, aga kui pauk käis ja aegluubirežiim rakendus, siis polnud aega sellele enam mõelda ja nii ma kuni lõpuni välja näilises üksinduses ka jooksin.
Kevin luges pidevalt ringiaegu ette ja kõik tundus laabuvat, kuna need vaheldusid pidevalt ja üksluiselt 39st kuni 41ni. Veel 10. ringi lõpuks olin täpselt planeeritud tempos aga kusagil 11. ringil sain aga aru, et tempo hakkab langema ja kütus saab kohe otsa.
Hetk enne 13. ringile suundumist möödus tuuletiivul härra Reitsnik ja raja ääres kuvati tablool järelejäänud ringidena 1 ning kõlistati malbelt kellukest. Läbi udu tundus, justkui oleks minule hingekella löödud- see oli raske hetk, täielikus hapnikuvaeguses piineldes lugeda tabloolt “üks” aga teada, et joosta tuleb mul siiski poole rohkem.
Viimasel 15. ringil kuulsin, kuidas raja äärest soovitati hoogu lisada, et oma positsioon säilitada, heli tuli küll kõrvust sisse aga vastavasse aju jooksukeskusesse see soovitud kohale ei jõudnud, sest ausaltöeldes oli mul suhteliselt savi, kes keegi möödub või mitte: ma polnud seekord rajale tulnud kellegagi võistlemise mõttega- eesmärgiks oli enda keha toimimist staadionil ja sellel konkreetsel distantsil tundma õppida. Oleks ajus rohkem verd olnud, siis ilmselt oleks hakanud ponnistama ka, aga kuna mõttevõime oli taandunud nälginud kähriku tasemele ja kuna ka vastavat programmi polnud juhtkeskusesse enne jooksu üles laetud, siis autopiloot tööle ei hakanud.
Rahuliku südamega lubasin võimsa kiirenduse teinud konkurendil viimases kurvis endast mööduda (täpset aega praegu ei tea, aga kuni paar sekundit võis meie lõpuaegade vahe olla).
Väikese kiirenduse siiski lõppu tegin- viimase ringi ajaks tuli kusagil 38-39 sekundit aga paraku olin viimase kilomeetri esimese nelja ringiga kaotanud juba piisavalt väärtuslikke sekundeid, siis eesmärk “kolm tuhat kümne minutiga” jäi mul seekord täitmata- lõpuajaks märgiti isiklik rekord 10:13.22.
Ajad korrutati loomulikult läbi ka vanusekoefitsendiga ja lõplik tulemus oli minu jaoks üllatav- olin saanud kolmanda koha ja teeninud pronksi!
Protokolli läks korrigeeritud ajana kirja 9:48 ehk pettusega pooleks jooksingi 3000m alla 10 minuti.
***
Arvestades isiklikku rekordit, boonusena saadud medalit ja nädalast kehvapoolset tervislikku olukorda enne jooksu, siis tulemus mulle pettumust ei valmistanud, motivatsioon tõusis pauguga ja ei suuda kuidagi ära oodata esimesi väljas toimuvaid staadionijookse.
Terve välishooaeg on mul aega seda 13 sekundit tasa teha- see on ju kõigest üks tühine sekund igal 200 meetrisel ringil ehk rahvakeeles huinjaa (loe: kukepea).
Mida ma sellest jooksust õppisin või järgmisel korral teisiti teeksin?
Lõpukiirendusega alustan kindlasti varem (kogemuse puudumisel seekord lihtsalt ei julenud) ja luban endale, et teen kõik selleks, et viimasel ringil keegi must enam ei mööduks.
Üks tähelepanek ka- kui keegi on tulnud appi raja äärde aegasid lugema, siis peaks valima koha veidi kaugemal stardijoonest, sest kohtunike poolt öeldu kipub summutama abilise juttu ja jooksu lõpupoole on raske midagi aru saada.
Loomulikult tahaksin ka tänusõnu edastada- enda perele ja klubikaaslastele, kes kaasa elasid ja isegi raja ääres innustunult ergutasid- kuigi sellise jooksu käigus ei saa emotsioone välja näidata (lehvitada, õhusuudlusi saata või pluti-pluti teha), siis võtke vähemalt nüüd teadmiseks, et kõik jõudis mulle siiski kohale, kulus marjaks ära ja andis jõudu edasi rühkida!
Loomulikult ei unusta ma Rihot, kes õpetab, on väga toetav ja kellelt saab alati nõu küsida! Aitüma!
