Pätud on toredad ehk veri, higi ja pisarad
Kui laager võtta kokku ühe lühikese mõttega, siis see võiks olla selline – ükskõik kui raske on järgnev lõik, kui palav on ilm, kui tihedat vihma sajab, kui haiged on jalad, kui pime on väljas „Always look on the bright side of life. If life seems jolly rotten, There’s something you’ve forgotten! And that’s to laugh and smile and dance and sing“ 1 and run!
Aga kuna ma ühe lühikese mõttega hakkama ei saa, siis tuleb kohe pikem mõte (võib minna köögist kohvi või tee haarata, võikut pole vaja teha, nii kaua ei lähe).
Minu esimene jooksulaager välismaal sai juhtuma 2017 aastal. Teinud viimase jooksu lumistel Tallinna tänavatel, pakkisin asjad ja võtsin suuna Portugali poole. Ees oli ootamas 3 nädalat sooja ilma, palju kilomeetreid ja naeru.
Jõudsin teistest laagerdajatest nädala varem ning refereerides Jaagup Kreemi laulusõnu oli hotelli saabudes järgnev tunne – „Olen tulnud liiga pikalt teelt. Tühja maja leidsin enda eest.”2 Õnneks ei pidanud hotelli ukse taga kraapima ja samast laulust järgnevat rida esitama – „Lase mind sisse külma tormi eest“ – ilm oli kohe harjumatult soe ja kutsus jooksma ning isegi hotelli uksed olid avatud.
Alpinuse hotelli ees Mihkel, Kristiina, Heiki, Kaia, Riho, Kain ja Mihhail.
Eelnevalt kogutud luureinfo ning muidu tarkuseteri oli niipalju, et asusin hoogsalt jooksuradu avastama. Tulemus ei andnud kaua oodata – paar päeva hiljem sain reielihastelt postkaardi, kus oli öeldud, et kui sa nii jätkad, siis meie sinuga enam ei mängi. Tasa ja targu edasi ning varsti oligi esimene nädal läbi ning oli oodata korraliku mürgli algust – treener oli ju tulemas.
Ei saa öelda, et ootused järgnevaks kaheks nädalaks oleks olnud sarnased nagu Põhja-Tallinn kirjeldas oma laulus – „Avan silmad olen eksind, a kust ma siia tekkisin. […] Kadus pilt, kadus hääl, nüüd puudub checklist. Et mis sai korda saadetud, kus sai ringi vaadeldud. Kes sai kuhu saadetud, kas mendis miskit laagerdub. Tundmatu koht mu ümber, tundmatud sellid. Pihku kritseldatud number, nimeks tundmatu Kelly“ 3 – aga koos meie pätudega saabus hotelli ka Kelly Nevolihhin ning enda kätelt avastasin pärast massaaži tätokad. Juhus? Vaevalt.
Koos pätude tulekuga tuli ka suvi (eelnevalt oli kevad), mille tulemusena järgnevad jooksud toimusid kriiskava päikese all ja põhjamaalt tulnule ülimalt palavates oludes. Need paar päeva sundisid endalt hiljem küsima, et kuidas ma küll veteranide klassis võistlema pääsen. Nimelt kui pätud on alles napid 17 ning seetõttu võib mõista elukogemuse puudust, siis enda puhul oleks võinud ju teada, et kevadine päike võib päris palju haiget teha.
Nii juhtuski, et erinevalt Kainist, kes elatud aastatega kogutud kogemusele tuginedes veetis eriti päikselised päevad voodis teki all, asusime mina, Kristiina ja Kaia hoogsalt kehakaalu alandama. Kordamööda heitsime naha kihte õlgadelt, seljalt, näolt jne.
Riho muidugi rõõmustas, et kaalud alanevad ning lajatas aga uute ja põnevate trennidega, mille tulemusena higi sai valatud liitrite viisi. Nii mõnigi trenn kutsus esile lisaks higile ka pisara, kuigi pisarate tekitamises kuulub jätkuvalt mitte ametlikult esikoht Kristiinale, kelle käte all võttis keha poose, millest ise polnudki teadlik. Eks iga järgneva kaheksa või üheksa moodustamisel sai endale lubatud, et pärast järgmist treeningut venitan jälle korralikult – oi kui palju neid lubadusi sai antud (rohkem kui jõuluvana saab iga aastaselt kingisoove).
Aga lisaks päiksele võis taevas kohata ka diskot ning nii mõnigi jooks õnnestus joosta hoopis vihmas, kus tuli endale mantrana ette lugeda motivatsiooni kõnet – Mulle meeldib see, öelge kes see seda teeb, tahaks joosta veel, siis veel ja natukene veel, oma sõbraga vihmas või sooja päikese all, tempo põhja taon on tuju hea või tuju halb4 .
Selliste laagrite puhul on tore see, et kuigi jooksutempod on erinevad õnnestub ka palju ühiseid jookse teha. Nii juhtuski, et lisaks (mitte nii) tundmatule Kelly’le ühines mitme meie trenniga ka Argo Jõesoo, kes valmistus Lissaboni poolmaratoniks.
Heiki, Kaia, Argo, Kristiina, Kelly.
Lissaboni poolmaraton väärib eraldi ära märkimist, kuna selle jooksu puhul tekkis meie ideede generaatoritel generaalplaan – lähme jooksule kohale. No, mis mõeldud see tehtud, või oli see vastupidi? Igatahes üldse ilmestas laagri ajal välja käidud ideid üks ühine joon – ükskõik kui jabur idee lauda laoti, alati tehti see ära või vähemalt üritati. Uskumatu kui produktiivsed võivad inimesed teinekord olla.
Aga paar sõna Argo jooksust ka, kui juba sai Lissabonis käidud – tulemus oli mõned sekundid üle 1 tunni ja 11 minuti. Kui ma sellise aja jookseksin, siis oleksin õnnelik aga noh Argo ootas umbes 4 minutit kiiremat aega. Otseselt ta oma pettumust välja ei näidanud aga vaevalt ta nüüd tohutult rahul oli. Eks põhjuseid, miks jooks läks nagu läks leiab igaüks ise.
Mina arvan, et sellise tulemuse juures mängisid olulist rolli kaks põhilist faktorit (omavahel seotud) – esiteks vähene ÜKE ja teiseks liiga vähe meie seltskonnas olemist. Seos seisnes siis selles, et Argo lihased lihtsalt ei olnud valmis nii palju naerma, mis tingis kerge lihas väsimuse ja sinna nahka see tulemus läks.
Eks rohkem ÜKE’t oleks tulnud abiks ka 40 000 inimese vahelt läbi murdmiseks. Üritasime teda küll laagri ajal igati toetada ning lisaks Riho poolt läbi viidud tavapärastele ÜKE’dele teostasime täiendavaid treeninguid, mis tihti seisnesid takistuste ületamisel, kiirendusjooksudest bangalote vahe jne. Kahjuks nagu jooksu tulemus näitab, väga hästi me sel korral oma ülesandega hakkama ei saanud aga küll järgmisel korral läheb paremini – liialt forsseeritud treeningud olekski selgelt lühinägelikud. Meie eesmärk oli siiski pikaajalisem kasu.
Lisaks mainitud eestlastele kohtas laagerduspaigas ka teisigi eestlasi – meiega ühes hotellis elas Tiidrek Nurme (samuti läks Lissaboni poolmaratonile), punt Sparta spordiseltsist koos treener Toomas Tarm’ga, samuti tulid siia noored Raplast ning jooksuradadel võis kohata nii nooremaid ja vanu, kukki ja kanu.
Kohati tekkis juba tunne, et oled hoopis Eestis aga no kui aknast välja vaatasid või veelgi enam, astusid hotellist välja, siis said aru, et Eesti on kaugel-kaugel.
Kus juttu ilmast, seal tuleb ikka paar sõna ka söögist kirjutada – eks hotelli valik, eriti just hommikuti, kipub ju ammendama ennast aga tegelikult pole põhjust kurta. Valikut oli ja ise oled pigem süüdi, kui päevast päeva munaputru ja peekonit ette tõstad. Keegi ei keelanud muid asju võtta. Elukogenenud laagerdajad teadsid muidugi rääkida, et eelmises hotellis oli magusat rohkem saanud aga kuna ma ise peale jäätise midagi eriti ei söönud (magusa osakonnast), siis ei osanud puudust tunda.
Kuid nii nagu keelatud viljadega nii ka söögiga, et see mida tavamenüüs pole, see on eriti magus ja hea. Üheks selliseks eriti heaks asjaks olid banaanipannkoogid. Neid olekski võinud sööma jääda, kui väsid puhkad hetke ja sööd edasi. Fantastiko! Loodetavasti kohtab seda hõrgutist järgmisel aastal juba põhimenüüs.
Kaia ja Tiina hommikust söömas.
Aga mis on üks korralik ülevaade toimunust ilma vingumiseta?
Jama ülevaade!
Seega paar poognat ikka vinguviiulil ka. Teinekord peab meri kindlasti lähemal olema, et saaks tihedamalt hommikusi äratavaid jookse teha ning 3 nädalat mõnusas soojas kliimas eriti vägeva seltskonnaga oli selgelt liiga vähe.
Aivar ujumas.
Kaidar ja Helis tulevad rannast.
Lahkuda tuli hetkel, mil oli seda vähim soov teha.
Aitäh teile kõigile (isegi sulle Aivar, kuigi tulid nii hilja)!
Kui sul tekkis nüüd küsimus, kas järgmisel aastal osaleda sarnases laagris või mitte, siis mina soovitan kindlasti osaleda. Kui Riho on hoolt kandud sportliku osa eest,
Kaidar, Tiina ja Helis jooksmas.
siis pätud sisustavad meelelahutusliku osa.
Öös on asju.
Endal on vaja vaid asjad pakkida, kohale sõita ja edasi lasta ennast Riho ja pätude plaanidele allutada – täielik luksus. Julgemad võivad lasta pätudel isegi asjad laagri lõpus kokku pakkida, siis jätkub üllatusi ka hilisemaks ajaks – kui väga palju teravusi just ei otsi, siis lennule check-in’i tehes võiks igaks juhuks siiski märkida, et ise pakkisid asjad kokku.
Üks number ka päris lõppu – 468 KM.
Heiki Pruul
—
1. Monty Phyton, “Always look on the bright side of life” – https://www.youtube.com/watch?v=Ep9Vzb6R_58
2. Eda-Ines Etti, „Torm“ – https://www.youtube.com/watch?v=Fn-WymaxYyo
3. Põhja-Tallinn, „Viiene vasest seib“ – https://www.youtube.com/watch?v=51Mo2lT7lJ4
4. Chalice, „Mulle meeldib see“ – https://www.youtube.com/watch?v=k1F_4mwWjYI
Täname kõiki pildistajaid!
