Kadri Jägel

, Kadri Jägel, Täppsportlased

Spordipisik on minu sees elanud juba lapsest peale. Ilmselt on põhjus selles, et olen pärit väikesest maakohast, kus enamus vaba aega sai veedetud teiste lastega õues peitust, vibrat jms mänge mängides. Mäletan oma lapsepõlvest seda, et tahtsin väga minna õppima muusikakooli, aga kuna muusikakooli tee peale jäi staadion, siis tihtipeale jäin pidama hoopis staadionile ja muusikakooli ei jõudnud. Lõpuks kui vanemad sellest teada said, olid nad mu peale väga pahased ja võtsid mind muusikakoolist ära, sest polnud ju mõtet raha raisata.

Kui viiendasse klassi minnes tuli meie kooli kergejõustiku treener, siis ma loomulikult pikalt ei mõelnud ja hakkasin usinalt kergejõustiku trennis käima. Tagantjärele mõeldes oli tegemist tõsise trennitegemisega, viis korda nädalas poolteist tundi korraga. Võtsime osa nii kohalikest võistlustest, kui ka maakondlikest ja riiklikest võistlustest. Mulle tundub, et minul olid paremad eeldused just lühematel jooksudistantsidel, nii tõketega kui ilma. Kergejõustikuga tegelesin tõsisemalt kuni põhikooli lõpuni, keskkoolis jäi selleks aega vähemaks, kuna pidin koolis käima 30 km kaugusel ja millalgi ka õppima.

Peale keskkooli tulin Tallinnasse ülikooli ja pärast esimest kursust sattusin täiesti juhuslikult tööle Eesti Jalgpalli Liitu, kus peale väikesi vahepõikeid töötan ka täna. Sel ajal veel meie uhket jalgpallikompleksi Lillekülas ei olnud ja meie kontor asus Männiku staadioni hoones. Kuna minus elas ikka veel sees see lapsepõlvest alguse saanud spordipisik, siis töötades staadionil, ei saanud ma jätta kasutamata võimalust seal ennast veidi liigutada. Männiku staadion oli tol ajal kodustaadioniks ka FC Flora klubi võistkondadele, sealhulgas ka naiste võistkonnale, kellega ma otsustasin ühel päeval liituda. Ja nii saigi alguse minu nn jalgpalliline karjäär. Olen mänginud viis aastat Eesti naiste jalgpalli meistriliigas, omandasin kohtuniku litsentsi, läbisin algtasemel jalgpallitreeneri koolituse ja kõige lõpuks veel abiellusin ühe jalgpalliklubi esindajaga Peale selle kõige olen ma veel mõned hooajad mänginud saalihokit ning sel alal Eesti meistrivõistlustel isegi hõbemedali võitnud.

Peale seda kui olin saanud kahe imearmsa tütre emaks, ei olnud mul võimalik enam korrapäraselt trennidest osa võtta ja ma sain aru, et võistkonnaalad ei ole enam minu jaoks. Rahuldasin oma sportimisevajadusi igasugustes spordiklubide rühmatreeningutes kui ka niisama metsa all sörkides. Minu jaoks ei olnud võõras ka erinevatest rahvajooksudest osavõtmine, aga sel ajal oli minu eesmärgiks rohkem nende läbimine kui saadud koht või tulemus.

Umbes neli aastat tagasi mõnuledes sõbrannadega spas, otsustasime me, et teeme kolmekesi läbi Järvejooksude sarja, mainin siinjuures ära, et sel ajal oli minu väiksem tütar poole aastaseks saanud, millest võib järeldada, et enne seda otsust polnud ma vähemalt poolteist aastat mitte ühtegi kiiremat liigutust teinud. Endalegi oli praegu huvitav tolleaegsed tulemused spordiportaalist välja võtta: Ümber Viljandi Järve jooks 1.12.45, Ümber Harku Järve jooks 35:38, Ümber Pühajärve jooks 1.00:45, Ümber Ülemiste järve jooks 1.22:04. Sattusin vist niivõrd hoogu, et tegin inertsist ka SEB Tallinna maratonil 10 km jooksu sinna otsa tulemusega 53:46. Oma kahest sõbrannast olid minu ajad kõige paremad. Nii see kõik alguse saigi, nagu ütlevad alkoholisõltlased oma esimesel AA koosolekul.

FB Jooksmise trennidesse sattusin tänu oma kooliaegsele treenerile, kellega koos olin natuke hakanud ennast liigutama ja kes oli FB Jooksmise rühmituse tegemistega kuidagi kursis. Tema initsiatiivil me koos ükskord trenni tulimegi. Endise tippsportlasena olid temal probleemid jalgadega ja ta ei saanud trennides käimist enam jätkata, mina aga rühkisin üksi edasi. 2012 aasta mais tegi Riho mulle minu esimese plaani, mille järgi olen treeninud väikeste vigastustest tulenevate pausidega tänaseni. Loomulikult olen võrreldes selle nelja-aasta taguse järvejooksude debüüdiga kõvasti edasi arenenud ja tulemused on paranenud kümnete minutitega, aga sellel ma väga pikalt ei peatuks.
Aja jooksul, mil olen tõsisemalt jooksmisega tegelenud, on minult väga palju küsitud, miks ma seda teen ning olen kogenud võib-olla natuke sellised põlastavaid pilke ja vihjeid, et peaksin trenni tegemise asemel kodus hoopis lastele süüa tegema. See on mind ennastki pannud tihtipeale tundma rongaemana ning pannud mõtlema selle üle, miks ma seda teen ja kas seda ei ole mitte liiga palju. Jah, kindlasti on seda liiga palju. Pole ma enam ju oma esimeses nooruses ja lisaks sellele, et sellisel tasemel trennitegemisel puudub saavutusspordi seisukohast mõte, on ju ka trennidest taastumine järjest raskem ja vigastusteoht suurem. Samas see positiivne emotsioon, mis kaasneb iga trenniga rääkimata järjekordsest kordaläinud võistlusest, on minu jaoks võib öelda, et eluliselt vajalik, et neutraliseerida kõik elu- ja töömured ja hoida ennast vaimselt tasakaalus. Võib-öelda, et olen mingis mõttes trennisõltlane ja ei saa elada ilma tundeta, mida tunnen peale järjekordset rasket lõigutrenni või peale kordaläinud võistlust. Olin eelmisel aastal pikalt vigastatud ja mäletan, kuidas ma mõtlesin, et enam nii palju trenni tegema ei hakka ja kui vigastusest paranen, võtan asja palju rahulikumalt. Ja siis mäletan oma esimest lõigutrenni peale vigastust, kui ma jooksin üle 6 min tempos ja tundsin, kuidas hing on paelaga kaelas, mõtlesin, et nüüd pean jälle kõvasti trenni tegema, et saavutada vähemalt sama hea või siis isegi parem jooksuvorm, kui mul varem oli. Ja kõik minu plaanid hakata vähem trenni tegema, olid kui peoga pühitud. Talvel, kui väljas on külm ja libe, on tihtipeale raske sundida ennast välja jooksma minema. Kui aga oled ennast kokku võtnud ja välja ajanud, siis see rahulolu ja vabanemise tunne on minu jaoks asendamatu. Kindlasti on minus ka rohkem saavutusvajadust, kui keskmises inimeses ja jooksmine on minu jaoks üks vahenditest, kuidas seda vajadust kontrolli all hoida ja mitte hakata seda välja näitama teistes eluvaldkondades.

Võib öelda, et minu päevad mööduvad ennast jagades pere, jalgpalli ja jooksmise vahel ja minu põhimõte on, et mitte keegi ega miski ei tohiks seejuures kannatada. Loomulikult pean olema tänulik oma abikaasale, kes õnneks on samuti kaasasündinud spordipisikuga ja kes mõistab mind 100% ja teab, et tänu trennile olen ma parem ema, abikaasa ja inimene. Teine põhimõte mida ma üritan järgida, kuid mis mul alati kõige paremini välja ei tule, on see, et ma ei jäta trenni pärast mitte midagi sellist, mida ma teha tahaks, tegemata. Üritan eelkõige elada normaalse inimese elu ja alles seejärel teha sporti, kuna treenin ju eelkõige seepärast, et tunda ennast oma vananevas kehas hästi, mitte seepärast, et seda vananemisprotsessi veelgi kiirendada. Kunst on leida üles see tasakaalupunkt, mida ma ilmselt veel üles leidnud ei ole, kuid mille otsimist jätkan ma ka edaspidi.. koos Täppsportastega, kellest on saanud mulle kui teine perekond