Ma pean ennast harrastusportlaseks, kes on jooksmisega tegelenud paar aastat. Kuulun Täppsportlaste ridadesse ning üritan trenni teha 3-4 korda nädalas. Eelkõige teen seda enda pärast, kuna tean, et ilma spordita oleksin paari aasta pärast tagasi 100 kg juures, kus ei tunneks ennast enam mugavalt. Enda suuremaks saavutuseks pean maratoni läbimist ning seda, et olen järjepidevalt suutnud trenni teha viimased paar aastat. Paljud tulevad trenni suure entusiastiga, kuid tihti kaob varsti huvi- puudub aeg või leitakse mõni muu põhjus kõrvalehiilimiseks. Jooksutreeningute ja väikeste toitumisharjumuste muutmisega olen visalt vähendanud enda kehakaalu 17 kilo võrra. Alustasin 2011. a 102 kilosena ning olen praeguseks jõudnud enamvähem normaalkaalu 85 kiloni.
Kuidas ma seda tegin? Eelkõige läbi tahtejõu. Algus oli raske, kuid jalg jala ette asetades sai läbitud piisavalt kilomeetreid, kuni kehakaal hakkaks vähenema. Riho koostatud treeningplaan aitas kaasa 3 korda nädalas trenni jõudmisele. Toitumisalaste nõuannete tagajärjel hakkasin sööma väiksemaid portsjoneid ning lisasin kõrval tegevusena vee joomise.
Õnneks olen ma ka piisavalt põikpäine, et mitte jooksmisega kaasnevatele ebameeldivustele liialt tähelepanu pöörata. Koormuste kasvamisel hakkasid tundma andma sääred, sellest ebamugavusest sai jagu pikemate venitusharjutustega, teinekord jälle tegi põlv häda. Abi sai jälle füsiopargist käimisest ning uutest harjutustest. Üldiselt kipub olema nii, et jooksjatel valutab või annab ikka midagi tunda- samas kui see treenimist ei sega, siis sellega harjub ära. Abi saab ka spordimassaažist, mis alguses teeb korralikult valu ja mõni aeg võib tekkida tunne, et massööri lemmikharrastuseks on inimestele piinade valmistamine. Kehale tuleb see siiski kasuks ja üldjuhul harjuvad lihasel sellise kohtlemisega mõne aja jooksul ära. Minu puhul on keha sellega harjunud ja aja möödudes ei anna vanad kohad enam tunda. Arvan, et suur osa sellest on ka Täppsportlaste trennides ÜKE harjutustel. Tugevatel kerelihastel ja õigel jooksuasendil on väga tähtis roll vigastuste vältimisel.
Huvitav on mõelda, kuidas paljud jooksjad, sh mina, üritavad meeleheitlikult parandada enda eelmiste aastate tulemusi. Ma arvan, et tubli kolmveerand minu võistlustest on sisuliselt ebaõnnestunud, kuna ma olen alustanud liialt kiire algtempoga (tüüpiline algajate viga). Võistlusel peabki olema raske, kuid ma ei tahaks kunagi sattuda olukorda, kus mulle tellitakse kiirabi, kuna ma ei suuda finišis iseseisvalt jalule saada. Tahaksin jõuda võistlemisel seisundisse, kus jooksen hea enesetunde pärast ning naudin eelkõige jooksu ennast. Eks näis, kas see mul mõnel järgmise aasta jooksul ka õnnestub.
Ma arvan, et inimesed tahavad muutusi saada liiga kiiresti. Võin omal käel kinnitada, et kuigi jooksutulemused ei pruugi paraneda üleöö ning kehakaal võib püsida muutumatuna kuid, siis järjepideva trenni tulemusena märkad väikeseid muutusi. Riided kipuvad suureks jääma, jooksusamm muutub erksamaks, keha harjub kiirema tempoga, jõuad pingevabalt rohkem kilomeetreid läbida ning hakkad mingiaeg jooksmisest lugu pidama. Kummalisel kombel, kui lähed peale tööpäeva väsinuna jooksma, siis peale jooksu lõpetamist on oluliselt rohkem energiat kui enne.
Enne mõtete kirjapanekut unistasin väikestviisi maratoni ajast alla 4 tunni ning kiirematest poolmaratoni ja 10 km rekorditest. Praegu võtan eesmärgiks ainult fiktiivse tegelaskuju telesarja „Nullpunkt“ Johannes Tamme poolmaratoni rekordi üle jooksmise ajaga 1:55:00, mis peaks olema jõukohane sihikindlalt edasi treenides. Ülejäänud võistluste osas ületan rohkem keskenduda jooksu nautimisele ning hea enesetunde korral üritan ka mõnda muud rekordit.
