Kohila Pikamaajooksu sarja 3. etapp ehk 25 ring piina kohalikul staadionil ootas Täppsportlasi 31. Mail. Teisisõnu oli vaja joosta 10 kilomeetrit 400 meetrisel ringil.
Rahvast oli kokku tulnud päris palju. Kui 2016 aastal samal võistlusel oli kõvasti katkestajaid, siis 2017 ühtegi katkestajat silma ei jäänud. Seega startis ja finišeeris 29 võistlejat, mis teeb peaaegu, et üks ring võistleja kohta – arusaamatuks jäi, miks nad kõik pidid 25 ringi jooksma, saanuks ju ringid omavahel ära jagada.
Ilmaolud pika distantsi jooksmiseks olid peaaegu, et ideaalsed. Kerge tuuleke küll puhus aga arvestades kiirusi, millega distants läbiti, siis eks ole ju pidevalt tuul vastu. Päikest ei olnud, vihma ei sadanud, õhk oli meeldivalt jahe – võta kätte ja jookse rekord.
Neid täppe, kes läksid ringile sooviga rekord joosta oli päris mitu. Õnnestujate protsent, no parem ei hakka sellest rääkima aga kõrgem kui 0.
Et kogu see üritus liiga professionaalseks kätte ei läheks ning mingigi rõõm jääks, otsustasid paar täppi minna distantsi läbima treeninguna. Võib ikka motivatsiooni laastavalt mõjuda küll, kui ise pingutad tilgad otsa ees ja siis paar sportlast kulgevad kergel sammul mööda ning räägivad, et tulid vaid trenni tegema. Ma arvan, et korraldajad peaksid sellise asja ära keelama – kui ikka pulss punases ei ole, siis tuleb diskvalifitseerida ja ongi kõik.
Juua pakuti ka!
Start antud hakkasid kiiremad oma teed minema ning mitte nii kiired võtsid asja rahulikult. Esimese ringi lõpuks oli 3 jooksjat juba pisut ette lipsanud (Skatško, Luik, Väljaots (see vanem, noorem oli vist koduarestis)).
Väikese vahega tuli punt, kus oli ka täpilisi – Mäe, Õun ja isegi Reinap seal piiril. Viimast jälitasid Lepik, Verevmägi, Toll, Piik, Mändla ja Vavilov.
25 ringi on piisavalt pikk maa ja vaatamata väliselt väga rahulikule sörkimisele hakkas järgnevate ringide jooksul juhtuma.
Kõige pealt mõistis Kain, et valitud algtempo on liiga kiire ning otsustas hoogu maha võtta. Samas tähendas see seda, et ta jäi kõikuma uhkesse üksindusse. Esimeste ja tagumistega oli vaha enam-vähem võrdne, seal 75 meetrit, kuid pidevalt suurenes ja seda just esimestega võrreldes (Luik ja Skatško olid läinud oma teed).
Kaini jälitas grupp, kus esimestel ringidel tegi tempot Jaan ning seejärel võttis Mehis ohjad üle ning keris tempot juurde ja asus Kaini jälitama. Tagantjärele tarkus aga võib-olla pidanuks Kain paariks ringiks juba varem tempo väga alla laskma ning ootama Mehise järgi, et siis teineteist toetades tempot teha, kes teab. Igatahes Mehis võitles vapralt, jõudis järgi Kainile ning korraks tundus juba ka, et esimesed 2 pole püüdmatus kauguses aga lõpuks jäi teiseks tulnud Luik siiski 30 sekundi kaugusele.
Nii nagu Kain, nii ka Mehis ja ka Aivar ning Raul jooksid peaaegu terve jooksu üksi (alguses jooksis ka Mirjam üksi aga kas ka lõpuni, ei pannud tähele). Individualistid, mis siin muud ikka öelda.
Samas Jaan jäi silma nö toetava jooksjana, kes vedas vist umbes 7 või 8 kilomeetrit konkurenti ja siis kui ise väsis lasi konkurendil minna. Hugo aga oli nutikas ja lasi konkurendil palju tööd teha ning seejärel võttis oma.
Meie kaks treenijat jooksid koos nii umbes 7 kilomeetrit. Kristiina lasi mõne meetrise vahe Kaiaga sisse aga samas ei jäänud kohe ka maha. Tundus, et siis kui tuli hakata kiiremini jooksma (viimane 2 km’i), siis hakkas vahe nende vahel suurenema. Lõpuks jõudis Kaia üle finišijoone 19 sekundit varem. Seega distantsiliselt polnud vahe suur aga siiski piisav.
Kaasaelajad pidid veel kusagil 2-3 minutit ootama, et näha siis seda, mille pärast olid kohale tulnud – Hugo viimane ring. Viimasele ringile minnes hüüdis treener, et pane nüüd ja Hugo jälle panigi. Miks on vaja üle 40 minuti oodata, et selliselt joosta jäi arusaamatuks. Võinuks ju kohe selliselt joosta, saanuks 10 minutit kiiremini hakkama.
Enne Hugot oli distantsi lõpetanud ka Aivar, kes vajus murule nagu oleks raske olnud. Äkki siis oligi, ta eriti ei soovinud pärast jooksu oma rääkida.
Nagu juba öeldud ei näinud ühtegi katkestajat, seega jõudsid kenasti finišisse ka teised Täppsportlased. Kõik olid tublid, kes suutsid need 25 ringi vastu pidada ilma, et pea ringi käima hakkaks.
Fakti huvides olgu märgitud, et jooksu võitis Skatško ja teiseks tuli Luik, kuigi viimane otsustas jooksu keskel päris mitu kilomeetrit vedada ja tempot teha.
