Väike kokkuvõte Täppsportlaste suvisest treeninglaagrist, mis toimus Paunküla Audentese spordibaasis 2-5 juulini 2015.a.
Kui me Jaaniga Paunkülla jõudsime olid teised juba läinud ujuma, mistõttu pidime spordikompleksiga omal käel tutvuma. Ausalt öeldes oli esmapilk suhteliselt trööstitu- vananenud koolimajas oli suhteliselt väikeses toas 6 voodit, uksed lukus ei käinud ning korruse peale oli üks WC. Kuna paremad (väiksemad) toad olid juba võetud, siis sättisime Jaaniga end ühte tuppa elama ja kondasime majas ja selle ümber. Hiljem selgus, et meid oli seal toas 3 ehk parasjagu.
Et mitte jätta siiski loo alguses kumama pessimistlikku meeleolu, siis tunnistan kohe, et esimene pilk oli sel korral petlik ning Paunküla terviklik mulje oli suurepäraselt kodune. Kuigi kompleksis olid samal ajal ka noored ja veidi vanemad tennisistid, siis eriti nad meie igapäevast elu-olu ei häirinud. See, et uksed lukus ei käinud ei tekitanud ka erilisi probleeme, kui mitte mainida meie traditsiooniliselt nutikaid vigurväntasid, kes suutsid oma erinevate vingerpusside ja koerustega ikka igapäevaselt üllatada. Eks takjad ja kivid taskutes või sokkides või sõlme läinud tossupaelad on suhteliselt tavapärane vingerpuss heale sõbrale, kuid juba veidi kõrgem tase oli särgivarrukate või sokkide kokkuõmblemine. Igal juhul oli tunda tempudes korralikku ettevalmistust ja head kodutööd. Positiivsena võib esile tõsta, et takjate kõrval võis taskutest leida ka maitsvaid iiriskomme.
See pilt tundus lihtalt sobivat siia.
Tulles tagasi kompleksi juurde, siis suureks plussiks oli väga hea kodune söök, mida oli ka piisavates kogustes. Vist korra jäi söögist puudu, kuid ka see mure lahenes tänu meeldivatele kokatädidele. Saun oli korralik, kuid pesuruume oleks vast võinud rohkem olla. Samas saime ilma suuremate probleemideta siiski igapäevaselt hakkama. Kuna ilm oli suurepärane, siis kuivasid ka trenniriided ja saunalinad õues spetsiaalses kuivatuskohas kiiresti ära.
Eraldi tasub veel kord peatuda ilmal, sest tänu selle aasta ilusaimatele ilmadele oli üldine meeleolu suurpärane. Tõenäoliselt praeguste vihmaste ilmadega oleks ka mulje antud kohast olnud sootuks teistsugune. Igal juhul olid kogu laagri vältel päikeselised soojad päevad, mis võimaldasid ka hilisõhtutel pikalt koos väljas istuda.
Kompleksi sportlikest ehitistest võib esile tõsta head tenniseplatsi ja kossuväljakut ning ka rannavõrkpalli plats oli visuaalsel vaatlusel OK. Meile jooksjatele polnud need siiski kõige olulismad. Oli 130 meetrit pikk kummimattidega jooksurada ning Rihol õnnestus tekitada isegi 350 meetrine ring, kus me 1500-meetriseid lõike saime suhteliselt normaalselt joosta. Pikemateks jooksudeks olid külavahe- või metsateed. Suur väärtus oli ka 2,7 kilomeetri kaugusel paiknev ilus liivarannaga järv, kus sai ikka mitmeid kordi ujumas käidud. Pood oli kümnekonna kilomeetri kaugusel Ardus ning sinna pääsemisel polnud ka tänu autodele probleeme. Kuna söök oli korralik, siis erilist näksimise vajadust nendel päevadel ei tekkinudki. Vett ikka kulus hea ilma tõttu.
Laagrilised kummirajal.
Olulisena tõstaks esile ka heal tasemel massaaži, mida paljud laagrilised said. Ka ise lasin Jüril end mudida ning kindlasti väärivad tema oskused eraldi esile tõstmist!
Laagrist teevad hea laagri ikkagi inimesed. Kindlasti oli sotsiaalne suhtlus ja lähem tutvus inimestega, kellega ehk igapäevaselt trennis eriti kokku ei puutu, väga oluline. Meie täpid olid rõõmsad ja sõbralikud ning sobisid hästi kokku ning ma ei tunnetanud ühelgi hetkel mingeid negatiivseid tundeid või probleeme. Tujukatel inimestel ei lähe tujutsemiseks vajagi suurt põhjust, kuid meie seas neid ei olnud. Eks probleemseid olukordi ikka oli, kuid kõik laabus ilusti ja sõbralikult. Ka lõõpimised, krutskid ja naljad olid heal tasemel ning loodetavasti keegi neid liiga tõsiselt ei võtnud.
Nüüd siis lõpuks ka peamise juurde ehk miks me laagrisse läksime ehk jooksmine. Täna, kolm päeva peale laagri lõppu, pean tunnistama, et laager annab senini valutavates lihastes tunda. Ehk oli hea spordilaager. Joosta sai 3,5 päeva jooksul paar pikka jooksu, raske 4 korda 1500+100 meetriste lõigutrenni, mitmeid lühemaid rahulikke otsi ning siis muidugi eel treeningud külalistreenerite juhendamisel. Eraldi tasuks esile tuua palava ilmaga sooritatud 1500’ste trenni, mis oli ikka tõsine väljakutse kõigile.
Varasema laagri Ants Kiisa treeningust olin trennis kuulnud, kui raskest ja hirmutavast. Tuleb tunnistada, et oli jah teistsugune ja tagantjärgi mõeldes isegi raske treening. Algas intensiivse ÜKEga, kus me pikamaajooksjatena panime ikka täiega ja jätsime Kiisale hea mulje. Erinevate lihasgruppide seeriad, mis kestsid 30 sekundit ja olid ülesehitatud paljude kiirelt sooritud võimalikult suure arvu korduste peale ja mille järel oli vaid 30 sekundit puhkust olid väljakutsuvad. Mulle see trenn meeldis, kuigi eks need intensiivsed harjutused võtsid ka parajalt läbi. Lisaks veel raskustega astumised ja erinevad kiirusele mängivad jooksuharjutused ning mitmed harjutused tõketel olid vahelduse mõttes kindlasti huvitavad. Midagi nendest võiks ka ehk talvel saalis trennikavasse võtta.
Ants Kiisa kuulsat trenni läbi viimas.
Taivo Püi treening koosnes kahest osast. Alguses rääkis ta oma sportlasteest – kuidas väikese koha jalgpallurist sai jooksja, kelle areng ja tulemused olid Eesti kontekstis üllatavalt head. Tema lugu ilmestasid õpetlikud seigad arenguteest ja treeningutest, lahedad killud erinevatest treeninglaagritest, eksimistest ja vigadest ning võistlustest-rekorditest. Kokkuvõttes jättis ta tõsise ja usaldusväärse eesti mehe mulje. Lisaks tegi ta koos meiega ka treeningu, milles oli meile mitmeid harjumatuid, kuid huvitavaid jooksuharjutusi ja hüplemisi. Oli huvitav ja õpetlik kogemus.
Oma oluline osa laagri õnnestumises oli ka lektoritel. Mõlemad teemad olid valitud väga hästi, sest need puudutavad igapäevaselt meid kõiki, kuid tihti ei ole aega nendesse süvenemiseks.
Erle Jõema pidas meile väikse loengu teemal “Toitumine ja sport” ning vastas meie erinevatele elulistele küsimustele. Jäi meelde, et enda energiavarude eest peaksime ise hoolitsema, sest kulutame treenides palju energiat. Tema ettepanekud oli konkreetsed ja kasulikud ning loodetavasti on paljudele neist suurt kasu. Kuna ma märkmeid ei teinud, siis ei hakka siin mingit referaati kuuldust tegema.
Füsiterapeut Siret Hinn rääkis aga konkreetsete näidete abi, kuidas erinevatest lihasprobleemidest võitu saada kummipalli, võimlemisrulli või kummilindi abil. Mulle isiklikult jäi meelde, et jooksjatel tasub rullida reie väliskülgi, kus mitmeid valusaid punkte. Lisaks soovitas ta tugevdada tuhara keskmiseid lihaseid (?!) ja pöidasid ning rullida väiksema spetsiifilise rulliga sääretorude ümbrust. Eks teistele jäid meelde ehk teised asjad… Kokkuvõttes jäi tema jutust kõlama, et tööl ei tasuks üle 45 minuti ühe koha peal istuda ning pikki tunde istuv, kuid õhtul trenni tegev inimene on tõenäoliselt kehvemas seisus kui päev otsa liikuv, kuid mitte trenni tegev inimene.
Mõned Sireti harjutuste näited.
Viimaseks päevaks oli planeeritud ka matk Kakerdaja rabasse koos giidiga. Kuuldavasti oli ka see üritus huvitav. Osa valisid selle asemel pikema jooksu ja peesitamise liivarannal…
Matkajad ühispildil.
Kokkuvõttes oli suurepärane suvine treeninglaager, kuhu ma l.äheks igal juhul tagasi! Tõstaksin eraldi veel esile suurepärast ilma koos ujumisvõimalustega, kodust ja suhteliselt eraldatud laagrikompleksi hea toidu ja teenindusega, head programmi huvitavate külalistreenerite ja lektoritega, mõnusat sotsiaalset elu ja suhtlust ning kindlasti selle kõige organiseerijaid: Ly’d ja Riho.
Tänud kõigile suurepärase sportliku puhkuse eest!
Kuigi laager kestis vaid 3,5 päeva aitas see mõnusalt igapäevasest rutiinist välja.
Aivar
