Oleme nüüd juba veidi üle nädala Eesti oludega aklimatiseerunud. Mõnel õnnestus see paremini, mõni veel siiani kohaneb. Ligikaudu 20 kraadine õhutemperatuuri erinevus annab ikka tunda küll. Paljudel on ka esimene kontrollstart tehtud, aga sellest hiljem.
6. märtsi lõuna paiku kogunesime Tallinna Lennujaama, et võtta suund soojale maale. Eesti Õhk tõusis õhku õigel ajal ja vahemaandumise tegime Taanimaal. TAP Portugal seevastu alustas lendu traditsioonilise hilinemisega, õnneks mitte palju ja veidi soodsamate ilmaolude tõttu jõudsime kohale õigel ajal. Seal saime kokku ka veidi varem saabunud Kaiaga ja mõni minut hiljem saabus ka Mehis. Üle kahe tunni kiiret autosõitu ja veidi peale südaööd olimegi Falesias kohal. Kiirelt sai midagi suhu pistetud ja kohe magama, sest hommikul ootas kõiki ees esimene treening.
Hommikul läksime kiirelt sööma, sest rikkalik söögilaud ootas meid ees. Ees ootava trenni tõttu tuli veidi söömist piirata, aga päris hästi see ei õnnestunud. Lugesime uuesti kooseisu üle. Meid oli tõesti 9: Kristiina, Ly, Kaia, Mihkel, Mehis, Jaan, Eero, Karel Mark ja Riho. Ilm oli super.
Magustoitu valimas
Õhtusööki nautimas
Kella 10-ks kogunesime krossirajale, et alustada esimest trenni. Oli kokku lepitud, et Portugalis olles teeme kõik kiiremad trennid krossirajal ja staadioni jätame puutumata, sest talv läbi on jalgu hallides tambitud.
Krossirajal
Olime esimeseks päevaks plaani võtnud 230-240 m rütmijooksud krossiraja stardisirgel, kus lõpuosas oli ka väike tõusunukk. Ise läksin Kaiale, Kristiinale ja Eerole ette piduriks, et mitte kohe algul üle pingutada. Meil õnnestus see vist päris hästi. Ka Jaanil õnnestus normaalses tempos püsida. Mehisel tekkis aga külmast Soomest tulles kevadise vasika effekt ja tema hoog läks algul veidi liiga suureks. Õnneks sai ta piduri peale ja edasi jooksis juba normaalses tempos.
Ja nii see kõik algaski, õhtul kerge taastav jooks otsa ja pühapäeval esimene veidi pikem kross. mida jooksime kohalikel kruusateedel, jõe ümbruses. Õhutemperatuur oli algul kogu aeg üle +20 ja päike paistis. Mida sa ikka rohkem tahad. Vaid söömisega tuli ettevaatlik olla, sest vaatamata tugevale treeningule ei tahtnud kõht sageli ka järgmiseks söögikorraks tühjaks minna. Aga head kraami ei raatsinud ka võtmata jätta.
Esimesel nädalal tegime mahukamaid treeninguid, teisel veidi kiiremaid (mõned meist tegid ka kohalikul 5 km maanteejooksul kaasa) ja viimasel pooliku nädala algul oli pikk kross kavas.
Treeningrütm oli ikka tavapärane, neljal päeval tegime 2 trenni, kahel kergemal päeval ühe trenni ja ka pika jooksu päeval piirdusime samuti ühe treeninguga. Tegime tempojookse, pikki lõike, veidi lühemaid lõike ja ka mäkkesprinte järsul tõusul ning allamäge sprinte veidi laugemal lõigul. Lisaks olid muidugi tavalised aeroobsed krossid ja õhtuti taastavad jooksud. Eriti tugevalt paranes vorm Kristiinal. Ka teistel oli vormitõusu märgata.
Esimesed 10 päeva saime päikest ikka täiega. Nii mõnigi meist võttis algul suhteliselt punaka tooni, aga hiljem muutusid kõik pruunikaks. Tavaliselt külastasime randa peale lõunasööki. Eks igaüks võttis päikest vastavalt võimetele, valgenahalised vähem, negriidsemad inimesed rohkem. Aga vähemalt pika perioodi olijatel tekkis kõigil päris korralik jume peale.
Enne õhtusööki käisime tavaliselt saunas, kus sai treeningust kangeks muutunud lihaseid lõdvestatud. Peale õhtusööki tegelesime spordikirjanduse uurimisega. Vabadel õhtupoolikutel korraldati ka harivaid turismireise, mis kippusid sageli shoppamisreisideks kujunema.
Merle vägilasega
Pühapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni saabus veel 10 meie inimest juurde, Mihhail abikaasaga, Ülle, Mariliis, Merle, Sandra, Kerly abikaasaga, Tiia ja Kaarel. Esmaspäeval oli meid tervelt 19. Sel perioodil oli siin eestlasi kõvasti üle 30. Olid veel Audentese noorsportlased ja mõned Eesti heitjad ja teiste staadionialade tegijad.
Hetk, kuid meid oli kõige rohkem
12-ndal päeval, ehk 17. märtsil toimus kohalik Falesia 5 km maanteejooks, kus ka Täppsportlaste paremik oli esindatud. Joosti 1,75 km ringil, mis koosnebki ainult pikast laugest tõusust ja veidi lühemast ja järsemast laskumisest. Kõrvalt vaadates tundus, et teistpidi joostes oleksid tulemused paremad olnud, sest osa laskumisest oli veidi liiga järsk normaalseks jooksmiseks. Tuli läbida veidi vähem kui 3 ringi. Ilm oli põhjamaiselt jahe ja vihmane, esimene päev ilma päikeseta. Jooksu ajal õnneks enam ei sadanud. Täppsportlased tundusid üsna kobedad ka rahvusvahelises konkurentsis. Kuna võistlema tuldi koormuse pealt ja kergelt sai treenitud ainult võistluseelsel päeval, oli meie omadel päris suur väsimus sees. Vaatamata sellele läks päris hästi. Naiste hulgas oli Kristiina 5. ajaga 19:31 ja Kaia 8. ajaga 20:24. Meeste hulgas oli Mehis 17:35-ga 7. ja Jaan 17:58-ga (esimest korda elus alla 18 min) 9. Üks naisvõistleja oli siiski mõlemast ees ja üldkoht oli mõlemal ühe võrra kehvem. Täppsportlasi esines ka valenime all. Kaarel Reisspass esines Kaapel Reissdass nimelisena. Vähemalt korraldajatele meeldis see nimi rohkem ja protokollis oli ta sellisena 21:15-ga 27. mees. Meie pesamuna Karel Mark Sibold oli 41. mees ajaga 23:22, 14-aastastest ilmselt üks parimaid kui mitte parim.
Paraku hiljem saabunuid ilm eriti ei hellitanud. Vaid esimesel päeval oli päikest ja ka eelviimasel. Ära tuli sõita valgenahalisena või äärmisel juhul punanahana, kes julges aktiivsemalt päikest võtta.
Juhtus ka igasugu naljakaid lugusid. Kui uks lahti ununes, kippusid tossupaelad omavahel sõlmuma ja kive ning käbisid oli pidevalt tossude sisse tekkinud. Kui krossirajal paljajalu lõdvestusele läksime, juhtus sama lugu. Naiste soovil alustasime korra trenni 15 min varem. Minul olid siis kõik 4, kaasas olnud, tossupaari omavahel kinni sõlmunud. Tuli siis kaheksajalga mängida. Aga trenn sai tehtud. Vahel oli aken lahti ja siis algas toas käbisadu. Tihti käis ukse taga koll, kes lasi kella. Ust avades aga kolli enam näha polnud. Komissar Maigret abiga õnnestus välja selgitada, et ilmselt oli siin ka Kaia ja Kristiina käsi mängus.
Tossudega on midagi kummalist juhtunud
Käisime ka hetke suurimas Portugali treeningkeskuses, Monte Gordos, sealseid olusid vaatamas.
Monte Gordo staadion
Monte Gordo krossiring
Ideaalne on see treeningpaik staadionijooksjatele ja hüppajatele, heitjatele, aga meile meeldis Falesia rohkem. Falesias on loodust rohkem ja saab vabas looduses joosta, lisaks muidugi suurepärane krossirada, mille alumisel 500 m-l saab ka paljajalu joosta. Ka rand on Falesias inimsõbralikum. Ilmselt tuleme järgmisel aastal jälle sinna. Süüa saab ju hästi.
Riho ja Eero Falesia kruustateel
Sandra ja Merle Falesia lambakarjusega
Eelviimasel päeval oli Kaia sünnipäev. Käisime teda hommikul üles laulmas ja kallistamas. Oli jälle ilus ilm ja selle auks tegi Kaia koos Kristiinaga, sünnipäeva puhul, kerged 30 km. Mis võikski parem kingitus olla kui 30 km joosta. Õhtul pakkisime asju ja tegime ka käbi- ja kivikontrolli, et mitte lisakaalu kaasa vedada. Midagi ülearust ei avastanud. Peale seda kogunesime Kaia juurde sünnipäeva tähistama. Meie, vanamehed, läksime üsna vara magama. Viimase päeva varahommikul oli plaan ikkagi jalg valgeks saada ja kerged 6 km teha. Aga tulid ka hilised magama minejad, Kaia ja Kristiina ning koos Mehise, Jaani ja Eeroga tegimegi 6 km ringi. Ise hoidsin pulssi all ja lasin vahe sisse, aga tore oli viimasel hommikul veel viimast võtta.
Ära tuli sõita enne hommikusööki ja meile anti toidupakid kaasa. Ka ise olime üht koma teist valmis varunud ja autodega viidi meid Albufeira raudteejaama, sealt sõitsime rongiga Lissaboni ja veidi veel metrooga sõitu ja olimegi lennujaamas. Muide rong sõitis kohati üle 220 km tunnikiirusega ja väga õudne polnudki. Traditsiooniliselt hilines TAP Portugali lennuk, seekord lausa 45 min. Olime mures, kas Rootsis meid ära oodatakse, aga oodati. Varustust küll ümber laadida ei jõutud ja see toodi järgmisel päeval ära. Eesti Õhk transportis selle ka koju.
Selline oli seekordne, meile juba teine, talvelaager. Kõik olime rahul.
Kohtumiseni jooksuradadel!
