Olles maal marjade keskel juba segi läinud, otsisime õe ja naabrinaisega vaheldust mõne huvitava ürituse näol. Ja leidsimegi läheduses toimuva Uhtjärve jooksu. Tehtud – regasime 3.-euri eest ära ja kohale. Mõtlesime, et pool elu joostud ümber järvede, mis see 8,6 km siis ära ei ole. Kohal tervitas esimesena ülilõbusas olekus Contra,kes tassis hooga finišisse saiakesi ja veepudeleid. Stardi andis perekond Kersna (nad kohalikud seal!). Ja no läks hullus lahti: esimesed 500m mööda teed ja siis kõik see mees metsa ja nii äkiline kurv, et õde oli seal kohe käpuli lükatud. Rada kulges mööda järve äärt läbi soode ja metsaraiete. Nii palju takistusi oli rajal, et jalad käisid all vinta-vänta. Jooksmisest oli see tegevus ikka päris kaugel – tegemist oli, et üldse ennast püsti hoida. Kraavid, kaerapõllud ja mäed millest tuli mõni samm alati tagasi libiseda. Kilomeetreid ei teadnud aga joogipunkt reetis, et oleme poolel teel. Nii vahva.Viimased 500m oli mööda kitsast laudteed ja finiš mäkke – kõige otsem ülesminek üldse mis olla saab. Kõik lendasid loogu peale finišit maha. Ma lubasin kõrval lebavale mehele, et ma mitte kunagi enam ei osale sellisel jooksul. Aga tagasiteel autos oli juba kõik ununenud ja lubasime veelkord minna järgmisel aastal Contrale külla – sest no saiakesed olid seda jooksu väärt!
Marge
Rajast fotode eest täname Kati Uibopuud
