Et sportimine liiga ühekülgseks ei muutuks, siis sai täna ennast triatlonis proovile pandud. Jälle Kõrvemaal, nüüd siis juba kolmandat korda. Ma ei teinud asja enda jaoks lihtsaks. Ujuma polnud ma sellel aastal veel jõudnud, kolm päeva enne võistlust istusin autorooli, et külastada lõunanaabreid lätlasi. Ligi 1300 km autoroolis, tagasi kodus veidi peale kahte täna hommikul. Ehk siis 5 tundi und ja hops, kell 10.00 vette. See avaldus ka tulemustes – ujumine 10.10.02, ratas 1.02.59 ja jooks 18.55.8. Aeg kokku 1.36.02, koht naiste arvestuses 33. ja vanuseklassis 18. Ainsana parandasin oma jooksu aega. Treener Riho on teinud head tööd. Kokkuvõttes jäin võistlusega rahule.
Mirjam
Pildil Mirjam peale Pühajärve jooksu
—
Tallinna triatlon (1500m ujumist+40km ratast+ 10km jooksu) sai õnnelikult ära tehtud -juhhuu – merelainetesse ära ei uppunud, rattaga ei kukkunud, jooks oli vilets, aga juba oli hea meel, et elu esimene OM-triatlon peatselt selja taga- 2.31.48!
Kristian
Kristian Tallinna triatlonil
—
Kuidas keegi jooksmisele vaheldust otsib? Minu puhul suvi ei ole suvi ilma Põlva suvise orienteerumispäevakuta. Nii ka sellel aastal ei saanud jätta minemata. Sellel aastal sattusin siis Kooraste päevakule. See siis tähendab seda, et metsa alustaimestik on kohati rinnuni ja nähtavus vaid paar meetrit. Kaardi järgi polekski midagist keerulist, kuid pilk enda ette kipub paanikat tekitama. Jooksmine pole vist säärasel päevakul liikumisviisi kohta õige sõna. Õnneks sai enamus ajast ikka mõistus paanikast võitu ja rada läbitud. Kui sa nii enam-vähemgi tead mida teed, siis on ikka äge. Kõige suurem paanika ja viga tekkis hoopis siis, kui keset metsa niidetud pisilagendik tuli. Sellist asja ei saa lihtsalt tänapäeval olla!
Eero
Sander Lembra foto Eerost pärast natuke vähem ekstreemset orienteerumiskatsumust
