Ilurännak

iluretk Fotol: Kadri, Kristina ja Ly

Meenutus tänasest kolme vapra Täppsportlase “Ilurännakust”

Hoolimata Tartu Maratonist ja haigustest, mis oli rajalt maha võtnud hulgaliselt meie jooksjad startisid kolm Täppsportlast täna kell 13:00 Velodroomi juurest. Laadisime igale ühele väikese pläsku SISI energiajoogiga taskusse ning minek.

Jooksurada kulges mööda Soome Lahe äärt algusega Pirita Velodroomi juurest Pirita Rannahoone poole. Jooksutempo oli mõnusalt aeglane 6:30 kiirusega – jooksu 10 min ja kõndi 5 minutit. Ilm soosis meie üritust igati – päike, kerge tuul ning paar kraadi külma. Ei olnud ei palav ega külm.

Esimesed 5 km läks nii kiiresti, et ei saanud arugi, kuidas möödus. Alguses oli palju juttu ja teemasid, mis tuli kõik läbi arutada ja nii me jõudsimegi juba Viimsi rahva puhkusepiirkonda Haabneeme randa.
Meie üllatuseks tundus aga, et kevad oli juba kätte jõudnud. Rand oli inimesi ja koeri täis ning mitte eestlaslikult olid nad rõõmsad ja avatud. Kevadet oli tunda igal sammul!

Haabneeme jõudes sörkimise läbi väikese raja, mis on enamuse aja suletud – lindude pesitsemise paik. Tavaliselt on see maaosake ka veeribaga eraldatud ja tossuga sealt läbi ei pääse. Tänase jooksu ajal oli meil aga õnne – maa oli kuiv ja linnud veel ei pesitsenud ning meil oli võimalus nautida kauneid vaateid Tallinnast ja Viimsist. Olen jooksnud sellest kohast 4 aasta jooksul mööda ma arvan, et vähemalt 50 korda, kuid mitte iial polnud sealt läbi põiganud. Saarekesel olid inimesed kohe eriti rõõmsameelsed ja meie jooks tekitas neil soovi teada – kui kaugele jookseme ja kui palju me juba jooksnud oleme Eks see oli veider pilt küll, et maariba on ainult 300 m ja nemad siis jooksevad seal Jooks läks aina vahvamaks ja ilusamaks…..
vaade
neem

Haabneemest suundusime edasi Pringisse ja sealt Püümsisse. Tundub, et mida rohkem poolsaare tipu poole jõudsime seda vahvamaks läksid inimesed Vastu tuli meesterahvas, kes kenasti tutvustas ennast, et tema on Vahur Püünsist ja kust meie 3 kena jooksusammuga tüdrukud küll tuleme Väikesest komplimendist innustatud jooksime-sörkisime edasi Rohuneeme tippu. Midagi ei ole öelda, kena on see Viimsi poolsaar ja seda enam, kui kaaslaseks on vahvad jooksusellid!

Poolsaare tippu jõudes tegime Rohuneemel väikese ringi, põikasime läbi kaluriküla surnuaiast ning hakkasime ennast tagasiteele sättima.

Tagasiteele asudes kartsin veidi, et joosta rada edasi tagasi on igav, kuid ei tagasijooks oli kõike läbitud näha hoopis teise nurga alt ning ilm läks aina ilusamaks ja ilusamaks, tuuleke puhus nüüd tagant poolt ning tundus, et isegi muru oli läinud rohelisemaks Uskumatu, et kuskil oli suusamaraton ja seda ainult 200 km eemal meie omal väikesel Eestimaal.
Proovisime siis ka enda jooksu huvitavamaks tegemiseks tõsta veidi jooksukultuuri ja leppisime kokku, et ütleme kõigile sportivatele inimestele, kes vastu tulevad kordamööda „Tere“ . Enamalt jaolt tulid meile vastuseks väga reipad tered v.a. vähesed kellel olid klapid peas ja üritasid mitte kedagi näha

Ja nii me kulgesime vaikselt tagasiteel. Tempo hakkas vaikselt tõusma, kuna aega oli juba üksjagu kulunud ning soov lõpule jõuda innustas kiirust suurendama. Kuid proovisime jääda ikka oma esialgse plaani juurde ning hoidsime keskmist tempot, mis oli joosku ajal umbes 5:50 – 6:00. 25 km –l algas aeg, kui kõigil lõid välja vanad hädad ning jalad olid kõndimise ajal kanged. Siin oli siis selle rännaku kummaline fenomen – joostes ei olnud probleeme aga kõndida oli raske. Ma ikka tõsiselt imestan, neid inimesi kes suudavad maratoni joosta ja siis vahepeal kõndida …ja siis lõpuni oli jäänud 1 km aga autod juba paistsid – kiire ühine otsus, kas jookseme kriipsad – kraapsad 1 km veel või läheme plaanist välja ning teeme ainult 29 km, kuid loomulikult meie, kui plaani järgi agarad treenijad , tegime auringi ümber Pirita Selveri, meenutades sügisese Ekideni vaevalisi ja raskeid hetki sellel rajal ja … meie 30km sai uhkelt täis rännatud.

Lõppkokkuvõttes olime väga rahul oma rännakuga, mis oli täis ülipositiivseid emotsioone ning rõõmsaid kohtumisi kaaskulgejatega!

Rännak võttis aega 4 tundi!

Peale jooksu kaalule minnes selgus tõde – olin kaotanud 800 g ja kilokaloreid olin kasutanud selleks 1 190.

Kohtumiseni järgmisel rännakul!