Olen u 15 aastat tegelenud tantsimisega, millest viimastel aastatel andsin ka ise trenne. Jooksmisega ma väga kokku puutunud polnud, pigem olin see, kellel koolis cooperi testi ajal miljon põhjust oli, miks ma joosta ei saa. Käisin ülikoolis viimasel kursusel, kui sõbranna kutsus SEB sügisjooksule 10 km jooksma. Mõte tundus hirmutav, kuid samas põnev, sest nii pikka maad polnud ma kunagi jooksnud. Kahtlesin veidi, aga lõpuks olin nõus. Mingit ajalist eesmärki polnud, mõtlesin vaid, et suudaks joosta nii, et vahepeal seisma ei jää. Võtsin rahulikult ja juba olingi finishis, aeg 53.22. Emotsioonid olid laes ja leppisime kokku, et osaleme sellistel üritustel veel.
(2010-2012) Ülikool sai läbi, kolisin Tallinnasse ja hakkasin vaikselt jooksmas käima, õues ja spordiklubis lindil. 10 km ajaks sain juba 47.19 ja mõtlesin, et võiksin pikemaid jookse ka tegema hakata. Võtsin pähe, et jooksen maratoni. Tegin hoolega trenni ning 2 kuud enne maratoni olin ennast vigaseks treeninud. Lonkasin ühe kuu ja läksin arsti juurde, diagnoos „jooksja põlv“ . Sain 2 süsti, sõin valuvaigisteid ja läksin ikkagi maratonile, jooksin 36 km ja siis läks jalg alt, kuna lõpuni palju enam polnud, siis 6 km lonkasin finishisse, aeg 4.34.44
(2013)Talvel ma eriti ei jooksnud, pigem kekslesin spordiklubi trennides, sõitsin spinni ja käisin body pumpis. Kevadel, kui ilmad soojenesid ajasin end õue ja jooksin rohkem. Trennid olid al stiilis, pulss kõrgel, tempo ühtlane. Mingitest lõigutrennidest, taastavatest ja aeroobsetest jooksudest ei teadnud ma midagi. Arvasin, et kui raske ei ole, siis tugevaks ei saa. Suvel jooksin oma esimesed poolmaratonid, ajad (1.45 ja 1.46) nagu ikka algajad- kiire algus ja väga raske lõpp. Septembrist-detsembrini jooksin kokku 3 maratoni, ajad (3.46.16; 3.48.58 ja 3.43.35). Maratonid, nagu ikka rasked, kuid püüdsin neid rahulikumalt ja ühtlasemalt joosta. Järgmise aasta unistuseks oli joosta maraton ajaga 3.30. Ma ei teadnud kuidas see võimalik on, aga tahtsin.
(2014)Veebruaris nägin juhuslikult jooksuportaal.ee-st reklaami, et on olemas selline jooksugrupp nagu Täppsportlased. Ma polnud kunagi jooksutrennis käinud, aga võtsin julguse kokku ja läksin ning Täppsportlaseks ma saingi. Oli väga põnev, kuulsin esimest korda jooksuharjutustest, lõigutrennidest, fartlekist, mäkkejooksudest ja ÜKE-st. Hästi imelik oli see, et pidi trenni tegema nii, et raske polnud. Iga trenn polnudki nagu võistlus Treener Riho tegi mulle plaani ja nii ma harjutama hakkasingi. Trennid olid lõbusad, trennikaaslased toredad ja nii palju tarkasid inimesi oli ümberringi.
Kevadel jooksin Helsinkis selle hooaja esimese poolmaratoni ja Riho arvas, et peaksin selle u 1.35 ära jooksma. Tegin suuri silmi, meenutasin joostud 1.45 aega ja mõtlesin, et pole võimalik, ma suren sellise tempoga ära. Sellegipoolest läksin starti (kusjuures olin ennem just veidi tõbine olnud) ja püüdsin joosta nii nagu treener soovitas. Stardis oli suur ummik, esimesed km ei tulnud päris nii nagu vaja, aga jätkasin jooksmist sellises tempos nagu pidi, ei kiiremini ega aeglasemalt. Jõudsin finishisse, aeg 1.37 ja väga kerge oli. Sellest ajast peale sain aru, et tuleb teha nii nagu Riho ütleb. Kõik teised jooksud läksid ka peaaegu sama täppi. Suvi oli tore, möödus võisteldes ja treenides, kuni saabus suur kaua oodatud maraton. Jooksime esimese ringi Ly ja Eeroga koos, oli kerge ja lõbus, kuni läksin natukene ees ära ja hakkasin „ootama“ seda aega, et raskeks läheks, sest kõik minu siiani joostud maratonid on viimased 21 km olnud ülirasked. Pidin pettuma, raskeks ei läinudki. Jooksin maratoni teise poole kiirmini kui esimese ja lõppaeg oli varasemast rekordist 24.24 minutit kiirem.
Minu 2014 aasta tulemused:
10 km- 42.01
Poolmaraton – 1.33.08
Maraton – 3.18.59
Siit kogu loo moraal, kui Sa tahad joosta kiiremini, targemalt, tervemalt ja nautida jooksmist nii, et valus pole, siis tule Täppsportlaste trenni.
