Helsinki City Run

kaia-priit helcityrun

Priit Parts:

Soome plaanisin jooksma minna juba eelmisel aastal. Kuid kahjuks sinna ei jõudnud. Aga kui see aasta oli see Kaial plaanis, siis võtsin selle ka endale plaani. Kaiaga on hea joosta, sest oskab hoida ühtlast tempot. Meiega ühines ka Kaarel aka Karla ja Kaia ema Tanja. Oma fänn klubi oli ka kaasas eesotsas Tiiaga, Aadu ja Raido olid samuti abitiimis.

Ja käes see päev oligi. Küll mitte kõige parem, sest oli pilves ja „norrakad“(yr.no) lubasid stardi ajaks kõvasti vihma ja ka jooksu ajaks. Päeva küsimus, mis selga panna jäi õhku. Seda küll mitte mul, kuna selle otsustasin juba hommikul ära, sest lihtsalt pikki dresse ma kaasa ei võtnud. Seega lühikesed ja see oli ka õige otsus. Joosta oli hea.

Kuna vihma sadas ja ilma oli jahe, siis jätsime soojenduse viimasele minutile. Enne starti kohustuslikud pildid ja muud käigud

Olime ennast sättinud esimesse gruppi, kõik kolm ehk siis plaan joosta alla 1:30:00. Ma ei tea kuidas Karlal, aga Kaiaga võtsime sihiks joosta 4:10 tempot. Kuna rada oli uus, siis ei osanud midagi loota ega oodata. Soojenduse ajal teadis üks eestlane öelda , et alates 16 km on tõus kohe peale joogipunkti.

Tiia tegi veel viimased pildid ja soojendusdress pealt ning siis see algas. Jooks kulges kaks kolmandiku linnas ja üks kolmandik metsas. Linnatänaval on ikka hea joosta, siis tunned kuidas km lähevad ja lähevad. Järelikult on hea kerge joosta ja nii oligi. Seda kuni 12km-ni nii kaua suutsime hoida 4:10 keskmist tempot. Me olime küll tänavatel, aga siit hakkas salakaval lauge tõus mis kestis kuni 16 km. See oli salakaval, et jooksu ajal seda ei pannud tähele. Teadsin koguaeg, et tõus algab 16 km-il. Alates 13 km jooksime kogu aeg metsas, nii nagu Pirital. Tõusud ja langused käsikäes, kuid ikka tõustes.

Juba 10 km mõtlesin, et raske on ja veel tõus on tulemata. Sundisin ennast, sest miks ma muidu trenni teen. Jõudes 16 km selgus et tõus oli lauge, kuid mina ootasin sellist järsku tõusu, mis võtab korralikult läbi. Aga ka see petlik lauge tõus tegi oma tööd pluss metsa vaheline pehme rada oli kõvasti meie tempot langetanud, alles viimasel km saime tempot tõsta nii palju kui jaksasime. Viimase spurdi tegime juba staadionil. Metsarada oli päris korralikult jalgu töödelnud, et päris raske oli kohe. Üks meedik vaatasin mind sellise näoga, et mida sa siin taarud?

Peale igat jooksu on hea tunne, ükskõik kui raske jooks ka ei olnud! Tänud Kaiale, kes ikka ergutab kui vaja.

kaia-priit helcityrun2

Kaia Lepik:

Mina olen Helsinky City Runil juba kolmandat korda. Väga tore jooks, paljude osavõtjatega, lisaks huvitav rada. Samuti, mis mulle isiklikult meeldib, on hiline start, jooksjad lastakse rajale 10 minutiliste vahedega ning Priidu, Karla ja minu ehk esimese grupi start oli kell 15, ema start oli kell 15.45. Kokku lõpetas üle 9000 jooksja.

Kerge soojendus staadionil ja oligi aeg stardikoridori minna. Toetustiim võttis soojendusdressid ning juba kõlaski stardipauk. Kuna teadsime, et rada pole kerge, siis kindel plaan oli alguses kõvasti tagasi hoida ning lõpus püüda oma tempot niipalju hoida, kui jaksu on. Esimesed 10 km läksid kiiresti, mõned künkad olid, aga need ei häirinud. Raskemat momenti tundsin 13ndal kilomeetril, kus oli paar järsemat tõusu, aga kui mõtlesin, et meil on veel 8 km joosta, seega on liiga vara veel väsima hakata. Jooksin vapralt Priidu kõrval edasi ja sel momendil lootsin, et äkki olidki need tõusud, mis pidid 16ndal tulema. Kilomeetrid läksid ja tunne läks paremaks, kuni ühest joogipunktist mööda joostes avastasin hirmuga, et kus Priit on ? Kus ta mujal ikka oli, kui minust paar meetrit taga pool joomas, hõikasin, et ärgu maha jäägu, kui juba oligi ta tagasi mul kõrval ja tuletas meelde, et tõus ju tuleb. Tuligi ja tundus et ei lõppegi kunagi. Ronisime, mis me ronisime, aga üles me lõpuks saime, kuni joosta oli veel 4 km. Lohutasin, et oh jess, ainult 2x2km veel, trennis peab tavaliselt palju rohkem neid jooksma. Vahepeal jõudsin emale mõelda, et peaks ta ka need mäed vastu, siis oleks väga hästi. Ja juba oligi staadion, kiire lõpuspurt ja juhhei, ammu unistatud aeg 1.29.08 tehtud! See pole küll mingi üüber aeg, aga esimest korda alla 1.30 joosta ja suhteliselt raskel rajal, oli hea tunne. Tänud Priit, juba teist korda oled aidanud mul mingid jooksjate jaoks maagilised piirid alistada, 10 km alla 40 minuti jooksime samuti ju koos.

Staadionile jõudes saime medalid, läbisime nännitsooni ja juba oligi toetustiim meil õnnesoovidega vastas. Ei läinud palju aega, kui nägime staadioni teises otsas Karlat tulemas, kihutas nagu välk ja ainult valge müts paistis. Ka tema oli teinud hea jooksu.

Panime soojad riided selga ja läksime veidikeseks peale sörkima, et liiga külm ei hakkaks ning jäime ema ootama. Vaatasin koguaeg kella ja hoidsin pöialt, et ta ikka vastu peaks, läksin veel igaks juhuks staadioni taha teda ootama ning juba ta vapralt tuligi. Spurtis veel kiirel sammul ja tegi väga hea aja, võrreldes eelmise aastaga, parandas oma aega üle 6 minuti.

Oli väga tore nädalavahetus ja kindlasti tahan ka järgmisel aastal seal joosta.