Portugali laagrist treeneri pilgu läbi

Reede varahommikul, 7. märtsil, algas meie teekond Tallinna lennujaamast Portugali poole. Sinna lennates sujus kõik normaalselt, veidi tüütas vaid pikk ooteaeg Lissabonis. Aga sealgi oli huvitav. Merle demonstreeris seal võimet magada suvalises kohas suvalises asendis. Nimelt lennujaamas olid enamuses 4-istmelised tooliread, mille vahel olid käetoed. Merle suutis end kuidagi sinna vahele ära poetada ja nii üle 2 tunni järjest magada. Proovisin siis ka sellist asendit. Umbes 2 minutit suutsin kätega kinni hoides lamada, siis hakkasid käed krampi kiskuma ja tuli istuvasse asendisse tõusta. Veidi küll hilines lend marsruudil Lissabon-Faro, aga lend oli veidi kiirem ja Faros ootas meid meeldiv, päikseline, soe kliima. Ka lubatud buss oli vastas, koguni 2. Üle 40 km bussisõitu ja kohal me olimegi, kohas nimega Falesia. Nagu eelmiselgi siinoleku korral, 2009. aastal, tundsin koha alles siis ära kui olime juba krossiraja kõrval. Muide samal rajal toimus 2011. aasta krossijooksu EM.

Meid majutati kiiresti ühte majja, mis kuulus hotelli Alfamar kompleksi. Kiiresti seletati ka kus, mis ja millal. Kuna oli veel veidi aega õhtusöögini, algas sportlik pool vastavalt treeningplaanile. Aega just palju polnud ja kiirelt sai otsustatud, et 15 min pärast, maja ees, saame kokku, kõigil jooksriided seljas. Otsustasin, et teeme kerge tutvuse krossirajaga, kus homme oli plaan joosta 500 m lõike. Kostus küll paar vastuväidet, et äkki jätaks ära jms, aga välja tulid kõik ning esimese km järel oli kõigil kevadmeeleolu sees. Jaan korjas kõik hiidkäbid üles, mis maas vedelesid. Hiljem, kui selgus, et käbid ongi siin sellist mõõtu, tuli teha valik. Korjasime ainult eriti suuri.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jooksime krossirajale, tegime seal ühe ringi ja tagasi maja ette, kus tegime kiirelt mõned venitused. Selline soojenduse mõõtu jooks oli, 3,7 km, aga lennuväsimuse sai välja. Maksimalistliku mõtteviisiga Merle meelitas ka Marilini kaasa ja nad tegid 6 km.

Siis kiire pesu ja sööma. Seal avanes enneolematu pilt. Rootsi laud oli väga rikkalik ja ega midagi ei raatsinud jätta võtmata, äkki pärast ei jätku. Sai siis kuhjatud kõikvõmalikku toitu kolmele taldrikule ja üllatauslikult sõid ka kõik need sumokate mõõtu portsud ära. Esimesel päevadel oli ikka meeletu ülesöömine. Ja nagu hiljem selgus, ei pidanudki kõike enda ette lauale kuhjama. Kui otsa sai, toodi juurde. Palju sai süüa ka nii, et teistele ei jäänudki muljet, et palju sõid. Sõid ühe portsu ära, tõid teise, siis kolmanda jne. Nii jalutasid siis edasi-tagasi oma poolteist tundi ja muudkui sõid.

Esimesel korral vaatasime kuhu istuda. Ühes lauas oli Eesti lipp, läksime sinna. Nagu hiljem selgus, polnud see laud veel meie jaoks. Seal istus tegelikult meie heitekoondis eesotsas peatreeneri Ants Kiisa ja teistega. Aga järgmiseks korraks oli lauda pikendatud ja ühtse perena istusime nüüd poole pikemas lauas. Sõbrunesime kiiresti ja ühispilte meie heitjatega on kindlasti juba paljud näinud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sai siis kõht täis ja vedasime oma hiiglaslikud kered elamiskohta ja pläraki voodisse. Kostus meeletud naginat ja kriginat. Liigutasin jalga, jälle nagin. Mõned meie omad kolisid siit majast päris hotellihoonesse, meie Jaaniga ja Merle ning Kristiina jäime siia. Nagisesime siis laagri lõpuni. Kui üks öösel liigutas, siis teine ärkas üles ja vaatas, kas hommik on käes. Ei olnud veel. Magasime (lamasime) edasi kuni järgmise naginani jne. Lõpuks natuke harjus sellega, aga korralikult magada ei suutnud laagri lõpuni. Hulga parem uni tuli rannas päikest võttes, lõunasöögi järel.

Nagu hiljem selgus, vedas meil ilmaga tohutult. Just enne meie saabumist oli olnud pilvisem periood ja pärast meie äralendu oli sadanud 5 päeva järjest. Meie saime vihma ainult korra ja sedagi hommikusöögile minnes. Tagasi tulles oli vihm üle ja trenni ajaks ka päike väljas.

Oli siis kätte jõudnud laupäeva hommik. Plaanis oli lõigutrenn 10*500 m. Soovitasin küll enamusele piirduda 7-8 lõiguga, sest reisiväsimus ja öine krigin-nagin avaldasid oma mõju. Lubati küll vähemaga piirduda, aga kui trenn läbi sai, oli kõigil täpselt 10 lõiku tehtud. Ega ma ise ka targem polnud. Trenni algul ütlesin Kristiinale, et aitan tal tempot hoida ja teen 8 lõiku, 2 viimast jookse üksinda. Aga soe kliima ja hea tunne olid ning nii saigi 10 kordust tehtud ja nagu hiljem selgus, oli see ainus trenn, kus ma Kristiinast veidi parem olin. Meie looduslapse areng oli meeletu kogu laagri vältel. Sama võib ka Jaani kohta öelda ja eks kõik teisedki läksid päris suurte sammudega edasi.

Samal õhtul sai tehtud kerge taastav jooks. Käisime “lambarajal”. Nime sai see selle järgi, et mööda seda teed karjatati lambaid igal hommikul loodusesse ja õhtul tagasi “kasvuhoonesse”. Jaan, oma jutus, juba kirjeldas seda lammaste elupaika.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pühapäeval oli pikem jooks ja igaüks jooksis oma võimetele vastavas pundis või üksinda. Jooksin koos Kristiina ja Jaaniga, aga tulin rajalt varem maha. Pärast kui kõik saabunud olid võrdlesime oma joostud kilomeetreid ja nagu selles laagris traditsiooniks sai, oli minu number, 16,1 km, selgelt kõige väiksem.

Sellega oli siis sisseelamise 3 päeva tehtud. Nüüd algas totaalne treening. Totaalse treeningu mõju inimorganismile kirjeldatakse ka Lasse Vireni raamatus nelja OM kulla võitmisel, kus on üksipulgi lahatud Rolf Haikkola suurepäraseid treeningplaane ja nende täitmist Lasse poolt. Meil veel OM kuldasid pole, aga mine sa tea, kes mida saavutab. Vähemalt totaalne areng, omal tasemel, algas kõigil.

Esmaspäev oli taastav päev, kus kerge jooksu otsa tegime mõned jooksuharjutused ja kiirendused ning siis ÜKE oma keharaskusega. ÜKE-t tegime muru peal, maja ees. Rahvas käis mööda ja vaatas. Tekkis kohe selline profi tunne. Hiljem märkasin, et sama tegid ka teiste riikide sportlased. Meie maja oli lihtsalt kõige lähemal teele ja sellepärast käisid kõik siit mööda ning tundus, et kõik vaatavad meid. Taastaval päeval teist trenni ei olnud ja õhtul käis enamus meie hulgast shoppamas. Ise jäin kohale, kuna olin nohu saanud ja enesetunne polnud parim ning otsustasin võimalikult passiivselt aega veeta.

Teisipäeval oli jälle 2 trenni. Hommikusse plaani kuulus 10 km + mõned jooksuharjutused ja kiirendused otsa. Leppisime sprinter Tiiaga kokku, et mingil kellajal (mis kell, enam ei mäleta) saame kokku krossirajal. Jooksu ajal tekkis meil idee vaadata kuhu teed viivad ja suutsime minna veidi liiga kaugele, aga otse tagasi tulla ei osanud. Tulime sama teed tagasi. 10 km sai täis täpselt parajal lõdvestusjooksu kaugusel. Tegime siis jooksuharjutused ja kiirendused suvalises kohas ja sörkisime koju. Ka Tiia oli ilma meieta hakkama saanud. Muide, trenni ajal otsustasid meie “sõnumiviijad”, 5-kordne atleet Kaarel ja raudmees Indrek, et jooksevad otse krossirajale ja teatavad Tiiale, et me ei tule sinna. Tegime juba oma harjutusi kui Kaarel ja Indrek tulid lõpuks sealt poolt, kust me varem olime tulnud. Selgus, et nende otsetee osutus veelgi pikemaks ja lõpuks ei pääsenudki enam läbi ja tuli meie rajale tagasi tulla.

Õhtuse taastava jooksu tegime seekord teisel pool. Jooksime üle jõe. Jooksjate jaoks olid kivid pandud, et jõest üle saaks. Jõe ületamisel muidugi joosta ei saanud, sest kivid olid erineva kõrgusega ja osad ka pikali vajunud. Teisel pool jõge oli aga väga hea jooksurada ja hiljem sai see meie tavaliseks krossirajaks. Kodu juures, maja ees, tegime osadega meie pundist natuke veel kerelihaseid ja kerge sörk otsa ning läbi see päev saigi. Naised aga otsustasid kasutada OM pronksi, Tammerti Sassi, ja Ants Kiisa teeneid ja tegid ÜKE jõusaalis. Järgmistel päevadel oli tunda, et kasu oli. Vaeavalt käed ja õlad jooksmisest valusaks jäid.

Kolmapäeva hommikune treening oli ilmselt selle laagri tugevaim. Ise piirdusin vaid soojendusega ja siis jälgisin teiste “mõnulemist” krossirajal. Tugevamatel oli plaanis tempotreening, 6 km + 4 km, millest lühem pidanuks olema 5 sek km kohta kiirem. Üldiselt see õnnestus kõigil hästi, vaid esimene ring kippus enamusel veidi kiireks minema. Totaalse treenimise otsustas ka ette võtta endine 5 ala tegija Kaarel, kes alati enne trenni ütles, et tema jookseb “suure juhi ja õpetlase” Ly tempos. Peaaegu see tal ka õnnestus. Pole ju lihtne joosta 10 päevaga enda tavaline poole aasta kilomtraaź. Kaarlil kuulus programmi ka plaaniväline kolmas trenn, hommikune jooks ookeani äärde ja ujumine. Nii, et tema treenis tegelikult veel kõige rohkem.

Õhtuse taastava trenni jätsin ise ära ja ei teagi, kus seda täpselt tehti. Vist käidi jälle üle jõe, vähemalt sinna poole mindi ja tagasi tuldi ka. Tundus, et sisseelamine on sujunud tõrgeteta.

Samal õhtul käisid Kadri ja Ly meie reisijuhi, Sergio, autoga sõitmas ja neile näidati, kuidas ringi ümber jõe joosta. Olime teisipäeval tegelikult olnud täitsa õiges kohas olnud, aga see sissepööramise koht tundus veidi kahtlane ja jooksime mööda.

Neljapäeval oli lihtne päev. Hommikul aeroobne jooks 12-14 km, vastavalt plaanile ja õhtul taastav, ning see kõik ilma mingite lisanditeta. Kuna eelmise päeva jätsin vahele, võis nüüd veidi suuremat pingutust lubada. Algul üritasin küll Kristiinast ja Jaanist maha jääda, aga nad vaatasid kogu aeg tagasi ja ootasid mind järele. Kui poolel maal mind taas punti oodati, otsustasin, et jooksen edasi nende tempos. Kuna ma maha ei jäänud, kasvas tempo jõudsalt. Aeti juttu ja üritati ka mind rääkima meelitada, aga lõpuks ütlesin, et las ma lihtsalt jooksen, ma sellise kiiruse juures enam väga jutukas pole. Pole ka ime, tempo oli juba 4:40 kandis, mis minul viis pulsi juba päris kõrgele. Neile oli see tavaline pingutus. Ise keerasin 12 km järel kodumaja juurde. Jaan ja Kristiina tegid väikese ringi otsa. Olid siis veelgi tempot lisanud, pidur kadus ju ära. Peab muidugi lisama, et selle seltskonna jaoks tähendas plaan minimaalset kogust meetreid, mis tuli kindlasti ära joosta ja tavaliselt lisati veel omalt poolt midagi juurde. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kõigil vorm paranes. Kadri küll kippus viimasteks päevadeks ära väsima, aga koju tagasi jõudes lasime koormuse alla ja nüüd juba toimunud Haapsalu ja Nõmme jooks näitasid, et kõik läks suurepäraselt.

Õhtul tegime “lambarajal” taastava jooksu ja jälle oli üks päev läbi.

Järgmine päev oli taastav päev, kerge jooks koos jooksuharjutuste, paari kiirenduse ja ÜKE-ga maja ees. Seekord enam jõusaali keegi ei kippunud.

Õhtul oli vaba aeg ja see oli ka ainus kord, kus ise ka kaugemal käisin. Käisime kõigepealt kogu pundiga Algarve maakonna kõrgeimas punktis. Meie bussijuht väitis, et see on 2 km kõrgusel, kuigi seal üleval oli ühe kivi peal kiri, et kõrgus on veidi alla 1 kilomeetri. Enda GPS kellaga jäi kõrgus kahjuks mõõtmata. Käisin ka siin eelmisel korral, 2009. aastal, ja siis oli mul teine kell, mis mõõtis kõrgust õhurõhu järgi. See näitas siis küll ligi 2000 m suurust numbrit. Mine võta nüüd kinni, mis see õige on. Igal juhul veidi raskem oli hingata küll ja päris külm oli ka. Edasi liikusime maailma lõppu ehk Euroopa nurka. Millest selline nimetus, ei teagi, sest see polnud tegelikult ei Euroopa kõige lõunapoolsem ega ka läänepoolsem punkt. Ilmselt see väljaulatuv sakk oli selle nimetuse põhjustajaks, et seda maailma lõpuks kutsutakse. Tagasi jõudes läksime otse sööma, sest olime päris hilja peale jäänud.

Laupäev oli jälle kõva trennipäev. Plaanis olid pikad lõigud. Eliidil, Kristiinal, Jaanil, Lyl nägi plaan ette 4*2 km + 1*1 km lõik otsa. Teistel oli veidi vähem. Taaskord moosis Kristiina mind tempot tegema. Tegelikult jaksasin kuidagi esimese lõigu kaasa jõlkuda ja nagu hiljem selgus, oli see ka kõige aeglasem. Teise lõigu teisel sajal jäin juba maha ning tundus, et tuleb väga vilets aeg. Üllatuslikult oli vaid 1 sek aegalasem. Kristiina vaid jooskis kiiremini. Selle aeglase aja tunde tekitas ka Ly, kes alustas lõiku umbes 100 m enne mind (Kaarel piskese vahega sabas) ja ma kuidagi ei lähenenud neile. Trenni lõpus aegu uurides selgus, et Ly oligi peaaegu minu tempos jooksnud, tubli tüdruk! Edasi joosti üksikult (mina asusin vaatleja rolli). Jaan jooksis tipptäppsportlase tasemel kõige ees, Kristiina järgmisena ning Ly ja 5-korne atleet, Kaarel, järgmistena. Merle ja Marilin piirdusid 3 pika lõiguga. Merle oli selleks ajaks täielikult välja maganud ja mootor käima läinud. Iga järgmine lõik oli eelnevast kiirem, nagu peab. Marilini ajad olid väga ühtlased, ka nagu peab. Kadri tegi veidi lihtsustatud trenni ja ilmselt oli see väga õige otsus.

Õhtul oli taastav jooks ja selleks nädaks oligi järel vaid pühapäevane pikk ots.

Kuna pooled meie hulgast läksid esmaspäeval minema, jooksid nad juba sel nädalal pikema pika jooksu, 28 km. Minu 19,2 km oli üle 4 km vähem kui järgmisel, kes kõige vähem jooksis. Aga isegi see oli minu jaoks hooaja pikim jooks. Suurepärast vormi demonstreeris Ly, kes alustas rahulikult ja pidevalt tempot tõstes, jooksis lõpus 4 km maratoni tempos või isegi kiiremini. Ja seda kõike peale 24 km läbimist. See oli ka ainus trenn, kus Kaarel oma suurest õpetlasest ja juhist lõpus maha jäi. Õhtul käidi veel shoppamas. Kas see just väga õige mõte oli, peale pikka jooksu, aga eks nad ise taeavad, suured inimesed, hambad suus.

Järgmine esmaspäev oli kurb päev. Pooled meie hulgast võtsin suuna Tallinna poole, kus, nagu selgus, oli lumi ootamatult maha sadanud. Peale hommikusööki saatsime siis kaasvõtlejad ära. Kallistused, pisarad, tugev kurvameelsus. Lahkusid Ly, Kadri, Merle, Tiia ja Kaarel. Väga kaua siiski kurvastada ei saanud, sest treeningud ootasid ees. Nagu ikka esmaspäeviti, oli plaanis kerge treening. Lühike, taastav jooks, mille otsa tegime mõned jooksuharjutused ja sprindid, osa tõusul, osa allamäge, ning otsa ÜKE. Kuna aktiivsemad, meie hulgast olid lahkunud, siis õhtul kultuuriprogramm puudus. Saigi korralikult puhata.

Järgmisel hommikul toimus kohalik jooksuvõistlus, Falesia tänavajooks. Seda vist reklaamiti küll Albufeira jooksuna ja distants oli 5 km. Joosti natuke vähem kui 3 ringi ümber kohaliku kvartali. Meid esindas raudmees Indrek, kes tasapisi ettepoole tõustes, lõpetas 11. kohaga. Korraks oli ka 10. kohta käes, aga täispikas triatlonis võistlema harjunud mehel jäi lõpukiirust väheks. Aeg oli vist 17:24. Siin võin ma ka veidi eksida. Peale jooksu Indrek mainis, et 5 Km-s on päris tore võistelda, ei peagi päev läbi pingutama, et finiśisse jõuda. Esimesed oli Venemaa jooksjad, kelle järel 6. oli meie riigist pärit Dmitri Aristov. Kas jooksu võitjal õnnestus Keijo Kitse rajarekord, 15:02, alistada või ei, jäigi selgusetuks. Umbes sinna kanti aeg tuli. Meil oli aga kiire treeningule ja sellepärast autasustamist ei vaadanud ja tulemusi ei tea.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meil oli plaanis kuni 10 km aeroobset jooksu ja mõned jooksuharjutused ja paar kerget kiirendust peale. Kristiina ja Jaan olid juba väga tugevaks saanud ja mina nendega koos enam joosta ei püüdnud, kuigi nad üritasid algul mind järele oodata. Seekord keerasin otsa ringi ja tulin sama teed tagasi. Nemad tegid meie, tavaliseks kujunenud, tavaringi üle jõe.

Õhtul oli taastav trenn. Liidrid, Kristiina ja Jaan, jooksid koos. Meie ülejäänud, Merle, Marilin ja mina, igaüks omaette. Peale jooksu saime maja ees kokku ja tegime kerge kerelihaste ÜKE otsa.

Kolmapäeval oli selle nädala tugevaim trenn. Jooksime 1000 m lõike ja otsa 1-2 korda 500 m ning kordused olid vastavalt plaanile ja tasemele. Trenni lõppu tegime veel mõned kerged hüppeharjutused. Kuna tegin vähem kui teised ja lõpetasin varem, tegin ka hüpped varem ära. Järsku kuulen, et keegi krossiraja kõrval räägib täiesti meie keelt, mis sa seal üksi nikerdad, tule ikka omade sekka. Algul läksin veid ähmi täis, aga siis nägin, et Tõnu Lepik oli seal koos oma abikaasa ja 2 õpilasega. Ajasime siis veidi juttu, kuni teistel said lõigud läbi ja tuli aeg hüppeharjutusi teha. Hämmastavat vormi deminstreeris selles trennis Jaan, kelle 1000 m lõigud olid kõik, peale ühe, alla 3:40 ja 500 m 1:40 kandis. Hämmastav on see sellepärast, et 1000 m lõppes kõrgemas punktis, võrreldes stardipunktiga ja lõpus oli ka veel liivatõus. 500 m oli suhteliselt lausik, kohalike olude kohta muidugi. Ka Kristiina, kellele krossijooks pole ilmselt tugevaim külg, jooksis kõik lõigud 4 min ümbruses ja viimase 500 m alla 1:50. Samuti oli kõvasti edasi läinud Marilin, kelle lohisevast jooksusammust oli saanud päris aktiivse pöiatööga jooksusamm. Ka kiirused olid kasvanud.

Õhtul oli kerge taastav jooks otsa ja järjekordne päev oligi õhtusse joostud.

Neljapäev oli siis selline päev, kus treeningud koosnesid ainult jooksmisest kui soojendusvõimlemine ja venitused välja arvata. Hommikul Jaan ja Kristiina natuke ületasid plaani ja tegid veidi üle 15 km-i. Me ülejäänud, jooksime omaette, igaüks oma kiirustega.

Õhtul oli kerge taastav jooks peale ja hakkasid tekkima juba kurvad mõtted laagri läbi saamisest. Aga mõned päevad siiski olid veel.

Reedel oli järjekordne taastava jooksu päev, kus trenni lõppu tegime mõned jooksuharjutused ja ÜKE. Laagri lõpu meelolu oli veidi võimust võtnud. Kuna õhtu oli trennivaba, läks Jaan koos raudmees Indrekuga rattaga sõitma ja lähiümbruse loodust imetlema. Alistati ka mõned lähiümbruse suuremad mäed. Pärast Indrek mainis, et Jaanil head rattasprinteri lihased. Temaga andis koos mäest üles sõita. Allamäge oli jälle Indrek parem olnud. See vist rohkem sõidutehnika ja vilumuse küsimus. Aga maha oli sõidetud oma 40-50 km. Tegu oli rendiratastega ja neil puudusid spidomeetrid ning seetõttu ei teagi palju täpselt ära sõideti. Igal juhul jooksumees pidas ilusti vastu triatlonimehe tempole ja nagu järgmise päeva trenn näitas, tuli see rattasõit, vaatamata veidi valusale tagumikule, isegi kasuks.

Laupäeval oli siis selle laagri esimene ja ka viimane mäetrenn. Tegelikult tuli mägesid võtta igas trennis, mida krossirajal tegime. Kuna oli plaan, et terve laagri tugevamad trennid teeme kõik maastikul ja asfalti kasutame võimalikult vähe ning staadionile ei lähe, tegime mäkkejookse krossiraja pikimal, 200 m, tõusul. Tõusunurk oli algul laugem ja lõpus kaldenurk suurenes. Nii, et koormust sai omajagu. Jaan ja Kristiina tegid 15 kordust, meie Mariliniga 10. Aitasin Kristiinal esimese 10 korduse ajal tempot hoida või kes kelle tempot hoidis, raske öelda. Mul kippus ikka lõikude lõppudes jõud otsa lõppema. Hiljem selgus, et Jaani kõige aeglasem oli olnud veidi kiirem kui minu kõige kiirem. Kiirema tegin viimase ja see oli teistest 3 sek kiirem. Sinna otsa joosti veel 5 korda 100 m lõiku allamäge laugemal osal. Kui lõigud olid joostud, tuli Jaani suust kõigi teiste jaoks üllatav lause, kas me midagi pingutavamat täna ei teegi. Me tõesti midagi pingutavamat rohkem ei teinud.

Õhtul jooksime taastava jooksu, mille ajal olid minu mõtted rohkem homsel pikal otsal ja laagri lõpppemisel. Aga kõik hea saab ükskord otsa ja tuleb sellega leppida.

Pühapäeval oli laagri viimane pikk jooks. Kristiinale ei andnud hing rahu ja ta tahtis kõigist pikema otsa ära teha. Planeeritud 28 km asemel tuli 30 km. Nagu ta hiljem märkis, oli ta väga rahulikult jooksnud ja vaatamata sellele, et vahepeal eksles Vilamoura mägedes, tuli keskmine tempo ikkagi 4:57. Jaan jooksis 25 km 4:34 tempos ja ka väga madala pulsiga. Ise püstitasin viimase 3-4 aasta rekordi, 21,3 km. Tempo oli selgelt nõrgem, aga ega muidu poleks nii palju jooksnud. Õhtul otsustasin, et teen ka reisipäeva hommikul kerge jooksu. Nagu mingi sisetunne ütles, et midagi läheb valesti. Ja nii ka läks.

Esmaspäeva varahommikul ajasin end varakult voodist üles ja läksin välja võimlema. Vanad liigesed vajavad pikemat soojendamist hommikul. Peagi olid ka Kristiina ja Jaan all ning kolmekesi tegime kerge sörgiringi, 5,3 km. See oli ka ainus kord, kus jooksime asfaldil, sest oli veel veidi hämar ja natuke ohtlik oleks olnud pimedas maastikul joosta.

Asjad olid juba eelmisel õhtul suuremalt jaolt pakitud ja võis rahuliku südamega viimast korda sööma minna. Enna lendu väga õgida enam ei tahtnud ja ei riskinudki ning kõige tagasihoidlikumaks see viimane söömine ilmselt jäigi, kogu laagri sööminguid arvestades.

Nagu lubatud, viidi meid bussiga Faro lennujaama ja kiirelt läbisime kohustuslikud protseduurid. Lend küll veid hilines, aga väga närviliseks see meid ei ajanud. Peale maandumist Lissabonis, aga muutus olukord küll närviliseks, lendu oli 2 tundi edasi lükatud ja väga suur oli tõenäosus, et Kui meid Oslos spetsiaalselt ei oodata, siis sinna me ka ööseks jääme. Lissaboni lend hilines veelgi, lisaks sellele 2 tunnile, oma 40 minutit ja igasugune lootus oli kadunud. TAP Portugali lennufirma inimesed küll ootasid meid ja ajasid mesimagusat juttu, et lind lendas mootorisse ning seetõttu meie väljalend oli hilinenud. Igal juhul ööseks tuli Oslosse hotelli jääda. See oli muidugi lennufirma poolt tasuta. Lisaks anti meile kõigile kupong, mille maksumus oli 160 Norra krooni, et me midagi süüa saaks. Kuna lennujaama paremad söögikohad olid juba kinni, oli valikus ainult pitsa või hamburger. Rikkalik õhtusöök piirdus ühe 159 kroonise hamburgeriga. Peab mainima, et see polnud sugugi kõige kallim hamburger. Kõht täis ja hotelli magama. Lõpuks ometi oli normaalne voodi ja lux elamine. Aga aega oli vähe, et end välja magada.

Varahommikul ajasime end üles ja hotelli restoranis sai sii viimast korda, seekord plaaniväliselt, rootsi laua mõnusid nautida. Kõhud täis suundusime lennujaama ja siis selgus, et meid suunatakse kõigepealt Kopenhageni poole ja sealt alles Tallinna. No ega see Kopenhagen nüüd oluliselt lähemal polnud kui Oslo, aga muid lende lihtsalt polnud. Oslo ja Kopenhageni lennud, erinevalt Portugali lendudest, väljusid praktiliselt sekundilise täpsusega, ei mingit siestat. Teisipäeva lõuna paiku puudutasid lõpuks Eesti Õhu rattad maad Tallinna lennujaamas ja kohal me olimegi, lendamisest kurnatud, aga õnnelikud.

Selline oli Täppsportlaste esmene lõunalaager.

Järgmisel aastal kindlasti kordame laagrit ja siis juba veidi suuremas mahus.

Loo autor on peatreener Riho Ment