XIV Hiiemäe jooks

hiiemae-2014

20. augustil toimunud Hiiemäe jooksul saavutasid Täppsportlased, Jaan Õun ja Eero Mõttus, kaksikvõidu. Koosseis polnud küll tugevaim, aga raja raskusaste on selline, et see tasub igal juhul ära mainimist. Jägnevalt nende enda muljed sellel jooksult:

JAAN;
Täna käisime Eeroga Hiiemäel. Seal on Eesti üks raskeima profiiliga jookse, minu praktikas on see seni kõige raskem, tõusumeetreid kilomeetri kohta on kõige rohkem. Korraldaja väitel on kolme 1,8 km ringi ehk 5,4 km võistluse kohta 210 tõusumeetrit, mina sain küll oma õhurõhu baasil kõrgust mõõtva kellaga 155m. Mis on umbes sama palju kui Kõrvemaa kolm korda pikemal rajal. Poolteist korda rohkem kui poole pikemal Viljandi järve jooksul või umbes sama pikal Emumäe lühikesel distantsil. Need kõik siis minu Suunto mõõtmise järgi, mis ei pruugi küll olla väga täpne, aga annab piisavalt hea ettekujutuse. Kuna olen suur tõusude fänn, oli Hiiemäe juba ammu kavas, seekord jõudsin ka lõpuks kohale.

Saabusime umbes tund aega enne väljakuulutatud starti, korraldaja oli kohal ja üks kaasvõistleja ka. Võtsime numbrid välja ja läksime rajaga tutvuma. Soojendusel sain juba pulsi üle 170. Rada algas kohe mäkke, vähemalt 25m kõrgune tõus, sellele järgnes looklev aga hästi lintidega tähistatud rada. Vahepeal oli natuke lainetamist ja siis tuli rada teiselt poolt mäkke tagasi. Ringi lõputõus oli salakavalam, seal oli pikk lauge tõus mitme teravama nukiga, mis lõppes ühe natuke alla 10-meetrise künkaga. See oli raja kõige raskem koht, künkast alla minnes sai jälle jalgadesse hoo sisse. Siis oli veel paarsada meetrit suhteliselt lauget maad ja seal oligi finiš – võistlusel tähendas see kaht järgmist ringi ja kohest 25-meetrist tõusu.

Pisut häiris see et rada oli küll nähtav, aga rohi oli pisut nagu heinamaal. Algusetõus ja lauge lõpuosa oli niidetud, muu mitte. Seetõttu sain ka kohe oma tossud läbimärjaks. Õnneks oli teine paar ka kaasas ja need olidki heinamaale sobivamad, pisut toekamad kui asfaldi-võistlustossud.
Nagu väiksemale võistlusele omane- kohale oli tulnud umbes 30 võistlejat, kui lapsi ka lugeda- oli stardiaeg natuke segane. Kell 12 ei toimunud starti, nagu välja kuulutatud, rajale läksid hoopis lapsed, kelle distantsiks oli 600m. Taheti veel 2 eraldi starti teha, aga kuna võistlejaid ei olnud palju, siis ikkagi tehti kõigile täiskasvanutele ühisstart, 20 minutit hiljem. Suvel ei ole selline asi üldse probleem, aga kui oleks tegu näiteks talvejooksuga, siis jõuaks selle ajaga maha jahtuda.
Stardis käis üksteise passimine- et kes on tugevam. Kohal oli ka eelmise aasta võitja, kõva keskmaajooksja Olavi Allase, kelle vastu ma kohe kuidagi ei saa. Mingil põhjusel ta startida ei soovinud, hoopis läks raja äärde ergutama. Üks sportlik mees hakkas veel silma kes osutus riigikogulaseks Kalle Pallinguks. Ta pinnis meid natuke, et mis aegu me teeme, siis tunnistas et endal on Ööjooks äsja tehtud ja pärast jooksul on tal veel teine võistlus kavas- Käru triatlon.
Start anti pauguga ja kõik see rahvas hakkas mäkke ronima. Umbes 5 meetriga olid kõik teised seljataga ja seekord nad sinna ka jäid. Algusmäe otsa jõudes oli naljakas tunne, ei teadnud mis käiku kohe panna- pulss oli juba laes aga teisi järele ju ka ei tohi lasta, kerge langus ju ka kohe ees. Esimese ringi lõpus vaatasin taha- sealt paistis Eero umbes 50m kaugusel. Teine ring oli juba raskem, eriti see lõpu salakavalam tõus. Aga selle lõpus ei olnud enam kedagi näha. Kolmandale ringile läksin juba vastumeelselt, lasin tempot pisut alla, lõputõusu jalutasin. Hirmus piinlik oleks kaotada kui jooksed end nii kinni et ei jaksa enam väikesi nukke võtta ja jääd seisma. Seda siiski ei juhtunud ja lõpu laugel osal panin tempot juurde ja tegin ühele konkurendile ringiga sisse.

Ringide vaheajad olid vastavalt mulle hüütud vaheaegadele 7:20, 7:45 ja 7:54. Kokku 22:59 ehk ligi poolteist minutit kehvem kui eelmisel aastal Allasel, aga sama palju edestasin Eerot kes omakorda oli mõned sekundid Pallingust ees. Lõpuringil oli Palling lähemale tulnud, aga viimasel sirgel pani Eero vunki juurde ja suutis oma kohta hoida. Vahed olid finišis ikka üllatavalt suured.
Veerand tunni pärast oli autasustamine. Erik Horn tunnistas ausalt, et pjedestaal talle autosse ei mahtunud, seetõttu kutsuti võitjad lihtsalt ette. Auhinnad olid arvestades 4-eurost stardimaksu jahmatavalt korralikud. Lastele natuke väiksemad asjad, täiskasvatunele suuremad. Meeste klassis oli 3 valikut: termoste komplekt, seljakott, kristallümbrisega lamp. Lisaks veel puuvillased särgid. Midagi võis veel olla.
Ikka tore oli võita, natuke kahju et rohkem Täppe võistlemas polnud. See on ikka nii, kui võidad, siis ei näe keegi, kui kaotad, on kõik tunnistajaks. Aga mis siis ikka, selline rada ei olegi igaühe jaoks. Mis tunne siis ka on – esimene üsna korraliku jooksu võit? Ma vist ütleks Timmu sõnade ja häälega filmist “Mehed ei nuta” … “Ju ma olen ikka väheke önnelik kah”. Ja järgmisel aastal tuleb jälle platsis olla. Just minu rada, loodetavasti on natuke kõvem konkurents ka. Sadakond võistlejat oleks sellele rajale igati optimaalne.
Loodan väga et kunagi tekib linnajooksude kõrvale ka mäejooksude sari. Asfaldi nühkimine ei paku eriti mingit emotsiooni.
Ja muidugi suur kummardus korraldajale toreda ürituse eest, Rapla Jooksuklubil on viimasel ajal igasugu huvitavaid jookse ja neid tekib järjest juurde. Kavatsen ka teistel osaleda.

EERO:
Peale esimest tõusu oli Kallel plaanis vist Jaanile järele võtta, igatahes suure hooga ta mäest alla läks. Ma siis püüdsin Kallele sabas hoida. Kõigepealt saime umbes 10 aastasest tüdrukust mööda Kalle plaanid luhtusid kiiresti – järsku käis üks kurat, sest avastas, et tossu pael oli lahti. Edasi oli siis rahulikum. Kuid mäenukid mõjusid rohkem, kui karta oskas. Kolmandale ringile polnud enam mingit tahtmist minna. Aga kuidagi läbi sai, viimase tõusunuki võtsin kiirsammuga ja mäest alla suutsin tempot hoida